tere mina sünnitasin 7 aastat tagasi sain suure ja piraka poja 3950 kg ja 52 cm õhtul peale külaliste äraminekut hakkasid kell 12 vesi tulema siis olin nii närvis ja pabinas sest esimene sünnitus ju ikkagi pakkisin asjad ja sõitsime kiirabi autoga haiglasse kus ka kohe mul valud hakkasid.kannatasin 12 tundi jubedate valude käes küll ma soigusin ja sonisin nii jube oli olla olin suur nagu maakera 24 kilo juurde võtnud ja olla sain vaid ühes asendis seistes sest siis oli ainult võimalik olla.küll ma palusin valuvaigisteid ja keiserit aga ei tehtud mulle midagi.sünnitus l
äks libedalt 6 pressi ja laps oli käes.kõht oli nagu kott kui laps välja tuli kohe oli ka 8 kilo läind sest higistasin jubedalt valude ajal.lahkliha lõige tehti vägev-arst ütles õele et lõika kohe südamest ja pärast õmmeldi pool tundi aga mul oli nii hea olla peale sünnitust kõik valud kohje kadusid kui laps käes oli ja õõtsusin nagu pilvedes.nüüd poiss saab 7 juba ja suur ja tugev ja nii armsake.valud on juba unustatud ja paari aasta pärast tahaks uut last.edu kõigile

See; Et sa 8 kilo alla võtsid ei ole nüüd kohe mitte kindlasti higistamisest...

jah lapse sünnikaal ikka kah juurde see ju siililegi selge aga valud olid põrgulikud...

teil oli siis ju suhteliselt kerge sünnitus... mina sünnitasin aastal 2005 tüdruku... ja tema kaalus 3965g ja oli pikk 54 cm ning minu valud olid 23 tundi. Mul kus juures veel kiirendati sünnitus tegevust (pandi geeli et emaka kael avaneks)aga ei midagi... kui kell sai 07.00 siis otsustati mulle lõpuks ometi teha geiserlõikus ...ma olin nii õnnelik kui arst seda mulle ütles sest valud olid kohutavad... aga nüüd meenutadse seda aega takaksin kindlasti veel lapsi saada sest see valu ei ole midagi selle kõrval kui sul on imeilus ja tervelaps...

ja-jaa,oleme naised ja loodud lapsi valuga ilmale tooma..... Mul on sünnitusest 30 aastat möödas (nüüd olen juba 2-kordne vanaema),aga kogu läbielatu meeles,kui olnux see eile......Raskeid sünnitusi tuleb õnnex harva ette ja ex mina olengi üx selles mõttes erand,kel valud ei unune. Olen läbi elu imetlenud naisi,kes selle õuduse(minu jaox sünnitus just seda oli!)on unustada suutnud.Sünnitasin ajal,mil naisi sünnitusmajades mõnitati,parastati ja ei tea mida kõike veel.Praegu on aeg ikka niipalju edasi läinud,etsünnitaja on INIMENE.Minu lugu on pikk ja nukker ning peensusteni laskuda ei soovi(eelkõige seetõttu,et noori naisi,kel elus veel palju ees,mitte hirmutada).Valu koha pealt aga tahan veel niipalju öelda,et ex see lävi ole meil ka ju erinev(võib-olla ei usutud minugi aastatetagusesse 48-tunnisesse piina seepärast,et vaikisin,kui haud ja närisin karjumise asemel patja),kannatlikkus samuti.....Aga laps,olgu ta saadud suuremate või väiksemate vaevedega,ühe armas on ometiga!!!!!