ja-jaa,oleme naised ja loodud lapsi valuga ilmale tooma..... Mul on sünnitusest 30 aastat möödas (nüüd olen juba 2-kordne vanaema),aga kogu läbielatu meeles,kui olnux see eile......Raskeid sünnitusi tuleb õnnex harva ette ja ex mina olengi üx selles mõttes erand,kel valud ei unune. Olen läbi elu imetlenud naisi,kes selle õuduse(minu jaox sünnitus just seda oli!)on unustada suutnud.Sünnitasin ajal,mil naisi sünnitusmajades mõnitati,parastati ja ei tea mida kõike veel.Praegu on aeg ikka niipalju edasi läinud,etsünnitaja on INIMENE.Minu lugu on pikk ja nukker ning peensusteni laskuda ei soovi(eelkõige seetõttu,et noori naisi,kel elus veel palju ees,mitte hirmutada).Valu koha pealt aga tahan veel niipalju öelda,et ex see lävi ole meil ka ju erinev(võib-olla ei usutud minugi aastatetagusesse 48-tunnisesse piina seepärast,et vaikisin,kui haud ja närisin karjumise asemel patja),kannatlikkus samuti.....Aga laps,olgu ta saadud suuremate või väiksemate vaevedega,ühe armas on ometiga!!!!!