Ma olen kaks last sünnitanud ja minu arvates on sünnitus üks ilusamaid asju elus üldse. Sellist eufooriat, kui lapse sündides, ei ole ma iial enne tundnud.
On küll valus. Minu mõlemad sünnitused olid täiesti keskmise pikkuse ja korralike valudega, aga siiski meeldivad.

Kui ema ennast viitsib raseduse ajal pisutki harida ja kurssi viia sellega, mis millal ja miks toimub, siis ei ole vaja aknal karjuda, arst ei pea su last välja lõikama ega su kõhul hüppama. Sa oled võimeline ise oma lapse ära sünnitama ja sünnitusvalu kaob hetkega.

Siiamaani on siin valdavalt olnud sellised õudus-sünnitused, millel seejuures ei tundu meditsiinilise probleemiga mingit seost olema. Lihtsalt rumalad naised, kes enda ja lapse aitamise asemel keskenduvad sellele, et neil on nii valus ja keegi peaks selle valu nüüd kohe ära võtma. Ja kui ei võta, siis karjuvad nii, et laps tõesti ei taha enam tulla.

Tulevastele emadele tahaksin mina hoopis öelda, et te saate sellega hakkama. Lugege, uurige ja tegelege endaga raseduse ajal ja teil läheb kõik hästi. Ja teie lastel ka. Sünnitamine ei ole midagi koledat ja jubedat, sünnitamisega saab iga naine hakkama.

Nõus, millegipärast on õuduslugusid rohkem. Kas te naised ei karda teisi noori ära hirmutada nii? Mõni ei julge nii elu sees seda ette võtta... Kirjutaks siia rohkem positiivseid lugusid, annaks hoopis jõudu ja jaksu rasedatele, kellel see ees. Minul läksid mõlemad sünnitused lihtsalt ja kiirelt - esimene 6h ja teine 4h, mõlemad loomulikul teel ning mõningate õmblustega. Naabrinainegi ütles, et oleks justkui poes käind, suts ja valmis :D Seega - ainult positiivne kogemus. Nendele, kes kardavad hirmsasti sünnitust, soovitan uurida ema-vanaema(kui on veel olemas) käest, kuidas neil läks, sest mingil määral pidi see sünnitegevus "pärilik" olema. Vähemalt meie suguvõsas on kõigil lihtsalt ja kiirelt läinud, loodan et kunagi mu tütrel samuti. Jaksu ja rõõmu!

On mitte viisakas öelda rumalad naised nende kohta,kes elasid sünnitust üle rängalt.Mina võtan hetkel seda isiklikult,kuna mina istusin terve rasedus vabad hetked netis igasugustes foorumites ja lugesin lugusid ja infot et mis kus ja kuidas.
Üldsegi mitte ei olnud ma täiesti informeerimata sünnitaja.
Aga sünnitus oli minu jaoks raske!!!
Ja valu elasin ma kõik algusest lõpuni läbi,ning ei mõelnud kordagi ka keisrile.
Kuna mul oli ka valus,siis ma ka röökisin.Mis sest halba on?
Kui mina tundsin sünnitades et mul on karjudes kergem,siis nii on loomulik.Kui ma oleks oma emotsioone ka veel tagasi hakanud hoidma siis oleks puhta raske olnud.
Usun et ka ürgajal emased siiski tegin kõva kisa kui toimus sünnitus.
Ja olgem ikkagi ausad lapse ilmale toomine on imeline asi jah ,olen nõus 100% aga see sünnitegevus iseenesest on ikkagi piin.Minu jaoks oli.
Mis kasu on rääkida foorumites ainult sellest kui hästi ja kui imeliselt kõik läks,kui me ei räägi oma tegelikest valudest?Siis polegi noortel aimugi ju ,mis kõik võib juhtuda.Ma pigem ootan sünnituselt hullemat ja siis avastan et polnudki nii hull.Kui et usun et sünnitamine on nagu poes käimine ja siis saan veel hullema osaliseks.

minul oli ka kerge sünnitus-alla 3 h. aga ega ma ise suurt midagi selle heaks teha ei osanud. tõsi, enne sünnitust ega sünnituse ajal ma hirmu ei tundnud. olin väga rahulik ja keskendusin hingamisele ja lõdvestamisele. karjuma ei hakanud, valuvaigisteid ei tahtnud. eks ta ole vist pärilik , meil peres kõigil ikka suht kerged sünnitused. vaatame, kuidas järgmisega on.minu jaoks oli sünnitus meeldiv ja positiivne kogemus.

kas need inimesed,kes süsti kardavad ja süstalt nähes minestavad on rumalad?
kas kõik sünnitused,mis kestavad alla 48 tunni on kerged?
kas kõigil naistel on hirmus kõhukinnisus,et nad võrdlevad sünnitamist kakamisega?(tunnen kaasa neile ,kellel nii õudne on omade jääkide väljutamine)
ja ega minu lapsed sündimata jäänud sellepärast,et ma röökisin ja seda siin tunnistada julgen.

mul oli väga raske rasedus ja synnitus sellepärast ka jubedad lood.. koikidel esmasynnitajatel ilmselt sama tunne...
ei tea aga siis veel see jube haigla kogemus ja personal mis kohe yldse ei kutsu uuesti synnitama

to ki:
ära üldista: kõikidel esmasünnitajatel ilmselt sama tunne. Ega ei olnud küll, mul kulges ka esimene rasedus ilusti, sünnitus läks hästi ja kiiresti ja Tartu naistekliiniku personal on lihtsalt super!!!

Jah. Tegelikult ajab hirmujudinad peale küll lugedes. uurisin ja lugesin nii normaalsel teel sünnitusi kui ka keiserlõikega sünnitanute lugusid. Täiesti seinast seina. Ja siis lähebki hirm üle. Kui vanaemad ja emad ja üleüldse emad üle maailma saavad hakkama,siis miks ei peaks ka ise saama. Jah, hirmu ajab ju naha vahele küll,et valu ja rebendid ja õmblused ja mis kõik veel, aga see vast polegi see kõige judinaidtekitavam. Rohkem kardan seda,et nii nagu loomadel poegimisega, nii ka inimestel sünnitamisega pärilikkus mängib suurt rolli ja minu emal läks koguni nii raskelt esimene sünnitus,et tekis suur verekaotus ja oli napilt äramineku äärel. Tema veregrupi verd ka parasjagu polnud, aga leidus haiglapersonali hulgast talle sobiv doonor õnneks siiski ja nii ta abi saigi õnneks. See hirmutab mind rohkem kui see,kui raskelt ja valulikult keegi siinolijaist oma sünnitust kirjeldab. Lõppude lõpuks on ju ka valulävi erinev igal inimesel.

aga valetama mina nüüd küll ei hakka,kui eeegi küsib kuidas oli.Vastan ausalt,et kõige jubedam asi,mida ma iial kogenud olen on sünnitus.Muidugi saavad naised sellega hakkama,sest valu kätte ei saa surra kahjuks

Sünnitamine, hmmm, kõik oli talutav ja võimalik ka naeratust esile kutsuda , kuid viimane tund aega, enne lõppu oli küll košmaar, ei soovi seda korrata. Ja tige nende ämmakate-arstide peale, kes natukenegi ühtki valu leevendavat vahendit ei andnud, minu korduvatele palvetele vaatamata.

oot-oot, mina olen küll solvunud!! Mis see lugemine muudab? Muidugi kasulik oleks, lugesin ka ikka. See pigem õnne asi- kuida joppab! On ka neid, kellel esimene kerge ja teine raske.
Mida ma teha sain et laps ei mahtunud, vaagen kitsas? Arumaeisaa..

Mia, ära solvu. Minu jutt oli nendest, kellel ei ole tegemist meditsiinilise probleemiga vaid probleem istub kõrvade vahel.

olin kohe haiglasse minnes raudkindel, et tahan epiduraali(oli vist selline nimi, et ilma valuta siis) aga haiglas venitati ja venitati, löpuks kui paber anti, et lugeda vöimalikest körvalmöjudest oli juba hilja sest pressid tulid peale. aga ma olin marus ja karjusin siis! nyyd on sellest 5a möödas ja sellele m6eldes on tunne nagu oleks eile selle läbi teinud. mitte kunagi ei taha ma enam mitte yhtegi last. iseenesest oli personal ja haigla muidu väga positiivne aga lihtsalt ei soovi enam oma keha piinata 9k.

Ma ka 4 kuu pärast sünnitama ja epiduraalita ei liiguta seal lillegi. Sellepärast lähen kindlasti Ferti ka, et mingid jobud ei hakkaks sellise asjaga venitama. Pärast enam ei saa jah ja siis kannatad. Milleks? Kui on olemas vahendid, et valu vältida, siis mina küll märtrit mängima ei hakka.