Hirmude leevendamiseks räägin, kuidas veel võib minna. Minu teine laps, 4,5 kilone poeg hakkab sündima- saan sellest aru nii, et kell 5 öösel ärkan koleda pissihäda peale, aga tulevad hoopis veed.Vahetan püksid kuivade vastu ja ütlen mehele, et kui veed tulnud peab vist haiglasse minema? mõeldud-tehtud, kobime autosse, tütar jääb magusalt magama(alates kolmandast elukuust pole kunagi ärganud öösel, kui just haige pole, seega jätame süümepiinadeta).jõuan kell 6 haiglasse, autosõidu ajal on alanud esimesed tuhud, mille vahele vestléme abikaasaga.Jõuame Tartus Toomemäele, vastuvõtus pannakse ette ankeet, kus tuntakse enamasti huvi minu suitsetamisharjumuste vastu, mina aga tunnen, et nüüd tuleb joosta juba... mees peab aga jooksma koju, sest kell 7 tuleb äratada tütar ja viia lasteaeda.Jätame kärmelt hüvasti ja ankeeditädi suud maigutama.Laman sünnituseelses toas veel natuke, tuhude ajal ähin, vahepeal kahetsen, et raamatut kaasa ei võtnud. Kell pool kaheksa röögatan, et mul on vaja sünnitada, tunnen, et laps läks liikuma.Täpselt kell 8 sünnib poeg... ja sel hetkel ümbritseb mind äkki täielik vaikus ja rahu, sebimine lõppeb- haiglas on vahetuse aeg, kõik läksid koju! Üksik tütarlaps nõelub mind rahulikult, mis siin ikka, meil aega vestelda küll.Nüüd helistab mees, sest tal on tütar lasteada viidud - ja võib kohe tööl tähistamist alustada!Tahan öelda- lootke parimat ja positiivset suhtumist!