mul oli keisri lõige 2 nädalat tagasi,olexin tahtnud sünnitada aga lapsel oli nabanöör ümber kaela ja ta ei vajunud alla ,siis tehti mulle keisrilõige ja lapsega kõik korras ..
tahax teada millal kõik need valud ununevad ja kas ültse ununsevad..et ma olex lapsest ilma jäänud ja et kas kunagi suudan veel oma mehega normaalselt sexida?
kas kellegil on selliseid tundeid olnud või olen ainus kes nii tunneb ja see tunne on jube:(

üldse- mitte ültse

Sul vist esimene laks..Mõtle nüüd hoolikalt enda jaoks lahti. lapsele oli ju parem kui keiser tehti. (kui sind lohutab oleks ma rahul kui oleks ka keiser tehtud).
Miks sa seksida ei suuda? Aega on ju selle kiire asjaga..(Ma ei taha rääkida kui katki ma olin, igatahes mul möödus 3 kuud..). Küll asjad korda saavad! keskendu nüüd tibule ja asjad laabuvad ise!

mul oli ka keiser. Ausalt? Esimene suuseks mehele sai tehtud juba perepalatis;) Oli selline suur läheduse tunne ja isu...ja seks on seks:) deprekas tuli paar nädalat hiljem...oli küll sellinne tunne, et näe, ma ei saanud hakkama...samuti tunnistan ausalt, et mulle imetamine sugugi ei meeldinud. Tunne, et elu on igaveseks muutunud, oli masendav....lapse isa ei tahtnudki kogu aeg mulle abiks olla....kõik krdi vanamutid tahtsid titte näha ja muudkui õpetada...masendus, meeleheide ja viha vaheldusid teineteisega...ja siis ma enam seksi ei tahtnud...mitu kuud ei tahtnud ja mees muudkui kaugenes ja kaugenes.Valu mida kogesin sünnitusel ennem keisrit ei ole ununenud ega lahjenenud tänini...lihtsalt selle teadmise ja kogemusega harjusin. Minul on õnneks hea õde, kes toetas mind ja ytles, et tgelikult pole ideaalseid emmesid olemas ja et ka minul oleks lihtsam, kui ma seda niiväga olla ei püüaks. See ütlemine julgustas mind väga ja hakkasin ka tutvusringkonnas julgemalt sõna võtma. Saadan tänini pikalt kõik need "ideaalemmed", kes on kannatusi heroiseerivad ja ideaalpilte teistele vaatamiseks pakuvad! Sünnitus on inimese elus kriis st. midagi muutub täielikult ja sellega kohanemiseks läheb aega. Mõnel läheb rohkem aega. Suur häda on just paljude netikaagutajatega, kes kümnete kaupa räägivad, kui lahe ja ainult lahe kõik on, jätmata mõistmata tõsiasja, et paljudel on teisiti.
Jõudu Sulle!
See läheb üle aga hea on, kui leiad inimese, kellega AUSALT kõigest rääkida saad. Siis läheb kiiremini üle. Rääkima võid minna ka psühholoogiga, sest vahest on võõraga parem rääkida. Eriti siis, kui kardad, et lähedased Su muredest kuuldes haiget võivad saada.

Kui elad Tallinnas, siis parimad psühholoogid kes vanemlikkuse ja peresuhete asjus aidata oskavad, ja seda kliendi jaoks tasuta teevad, on Tallinna Perekeskuses. Helista ja pane endale aeg kinni. Kohale saad minna koos lapsega ja usu, et juba pärast esimest korda hakkab oluliselt kergem.

vöta asja nii , et köik läks ju tegelikult hästi. Sul on terve laps . Ole önnelik ja naudi seda!

Aastaid tagasi kaotasin ma önnetuses mehe ja sama önnetuse tulemusena sündis mul 34 nädalal enneaegne tütar. Kahjuks jäis keiserlöige liiga hiljaks. Lapsel oli lämbumine ja selle tulemusena tugev ajukahjustus. Nii et jäin üksi oma raske puudega lapsega. Usu, ma oleksin tahtnud surnud olla. Aga ma ei surnud ja öppisin edasi elama.

Vöta kaasa köik positiivne ja mine röömsalt oma perega edasi! Edu sulle!

Huuh, lugesin siin ja...kananahk tuleb ihule. Tõeliselt vapper oled pidanud olema, n39!
Mis keisrisse puutub, siis see oli ka mul vastik kogemus. Aeg, aeg on see, mis haavad parandab. Mõned kuud ikka võtab aega. Ja lõhkise kerega on iseenesest väga kurnav titega jaurata.

jah, maitea, mull olli ka keizer ä ja no siis see lax oli ikka päris hirmus lax. Maakaa, ei taht pärast oma meestega sexida ja eriti valus oli kruppiga ajal.

to tseisti: mine arene kusagil, lase inimestel rahulikult muret kurta!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

ei unune, ei suuda, ei ole.

Mul on kaks last. Esimene tuli keisrilõikega, teise sünnitasin. Kogemuste võrdluseks võib öelda, et taastumine võttis mõlemal korral 3 kuud aega. Keirilõike arm ei anna enam tunda, sünnitusjärgsed õmblused aga sunnivad aevastamise puhul siiani põlvi kokku suruma. Keisrilõige oli igatahes minu meelest õigustatud, sest laps oli tuharseisus, raskem oleks olla uhke ise sünnitamise üle, kuid last arengupeetusega laste kooli saates, sest tekkis asfüsia. Mõnes mõttes ununevad mõlemad kogemused ühtmoodi. Samas lähen kuu aja pärast kolmandat last sünnitama ja kardan hullemini, kui eelmistel kordadel, ikka ei tea, kuidas minna võib.

mari,
mis puhul aevastamine sunnib põlvi kokku suruma? kas rebendite õmblused annavad valuaistinguid, tulevad tilgad püksi või muu põhjus?

Sul on sünnitusest 2 nädalat möödas ja mõtled aga ,kuidas seksida saaks.Näljane naisterahvas tundud olema.

oli keiser,sain kaksikud,keiser oli sest esimene laps oli jalad ees.oli niii valus kaks päeva nutsin valude käes ja toimetasin.kahe nädalaga hakkasid haava valud tasapisi hääbuma,kuu aja pärast ei olnud tundagi.suurem probleem oli selles et lapsed magasid vahetustega.yks magas,teine yleval,siis vastupidi.olin pidevalt 72 tundi magamata,sain neli tundi magada ja siis uuesti 72 yleval.mees töötas kahe koha peal ja sai ise ka öösiti ainult 3-4 tundi magada,sellepärast aidata ei saanud.ei olnud lihtsalt energiat igasúguste masenduste ja depressioonide välja m6tlemiseks.perekondadelt ka abi ei saanud sest elame m6lemad meile v66ral maal.tagasi m6eldes ei m6ista et kuidas hakkama sain... nyyd linnukesed juba 2 aastased ja magavad ilusti samal ajal päeva ja ööund.