mul oli ka keiser. Ausalt? Esimene suuseks mehele sai tehtud juba perepalatis;) Oli selline suur läheduse tunne ja isu...ja seks on seks:) deprekas tuli paar nädalat hiljem...oli küll sellinne tunne, et näe, ma ei saanud hakkama...samuti tunnistan ausalt, et mulle imetamine sugugi ei meeldinud. Tunne, et elu on igaveseks muutunud, oli masendav....lapse isa ei tahtnudki kogu aeg mulle abiks olla....kõik krdi vanamutid tahtsid titte näha ja muudkui õpetada...masendus, meeleheide ja viha vaheldusid teineteisega...ja siis ma enam seksi ei tahtnud...mitu kuud ei tahtnud ja mees muudkui kaugenes ja kaugenes.Valu mida kogesin sünnitusel ennem keisrit ei ole ununenud ega lahjenenud tänini...lihtsalt selle teadmise ja kogemusega harjusin. Minul on õnneks hea õde, kes toetas mind ja ytles, et tgelikult pole ideaalseid emmesid olemas ja et ka minul oleks lihtsam, kui ma seda niiväga olla ei püüaks. See ütlemine julgustas mind väga ja hakkasin ka tutvusringkonnas julgemalt sõna võtma. Saadan tänini pikalt kõik need "ideaalemmed", kes on kannatusi heroiseerivad ja ideaalpilte teistele vaatamiseks pakuvad! Sünnitus on inimese elus kriis st. midagi muutub täielikult ja sellega kohanemiseks läheb aega. Mõnel läheb rohkem aega. Suur häda on just paljude netikaagutajatega, kes kümnete kaupa räägivad, kui lahe ja ainult lahe kõik on, jätmata mõistmata tõsiasja, et paljudel on teisiti.
Jõudu Sulle!
See läheb üle aga hea on, kui leiad inimese, kellega AUSALT kõigest rääkida saad. Siis läheb kiiremini üle. Rääkima võid minna ka psühholoogiga, sest vahest on võõraga parem rääkida. Eriti siis, kui kardad, et lähedased Su muredest kuuldes haiget võivad saada.