huvitav oleks teada kas on erinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi koos mehega sünnitusel?

Viimase lapse sünnitasin koos mehega. Minul endal oli pärist ükskõik, kas ta oli seal või mitte. Sünnitades olin niikuinii oma maailmas ja üksi. Kaasa tuli ta selle pärast, et ta ise pidas seda ainuvõimalikuks - meie laps, koos läheme järgi.
Plussid algasid minu jaoks sellest hetkest, kui laps oli sündinud. Tegelikult oli just mees see, kes lapsele esimest korda silma sai vaadata, nabanööri lõikas läbi ja üleüldse oli igal hetkel olemas. Midagi negatiivset see koos sünnitamine küll kaasa ei toonud.
Aga tean väga paljusid, kelle jaoks mehe kohalolek ka sünnituse juures oli väga vajalik.

no mulle igatahes meeldis et mees oli kaasas mul oli raske ja väga pikk synnitus 17 tundi ja yksi poleks ma kyll hakkama saanud... ja mees oli ka jummala rahul.. ja lapsega tal väga hea side ...

Ikka mehega,siis kui pole veel nii suured valud, siis vaimselt annab see väga palju juurde ja ikka hea tuttavat nägu näha.

minu sünnitus kestis 16tundi ja olin üliõnnelik, et mees minuga kaasas oli. tema ülesanded olid suht lihtsad (kuna ma üldse ei tahtnud, et keegi mind puudutaks,katsuks või muul moel ärritaks...)- vahetas cd-sid makis, tõi mulle juua, tõi niiskeid rätikuid(hirmus hea oli külma rätiga otsaesist tupsutada), kutsus ämmaemanda kui lapse pea juba paistis ja lõpuks lõikas nabanööri läbi.

Minul ka mees oli kaasas, ma ei tea, mis ma ilma temata oleks teinud. Sünnitus oli pikk 19 tundi koos seljavaludega ja kui see kõik läbi oli saanud, siis pärast abikaasa näitas mulle oma käsi, uskuge või mitte, need olid selja hõõrumisest villis. Pärast oli ikkagi tema see, kes esimesena lapsega kontakti saavutas ja see kõik on lihtsalt super vaadata, kuidas su mees võib pisaraid lahistada.

mees sai aru, mida tähendab lapse sünd naise jaoks.
Ok, sünnitustoas ta seda ei adunud, aga tagantjärgi...meeletult hea abi, mõistmine, empaatia.
Igal juhul koos.

Ise 2x koos käinud ja kolmas kord mees maha ei jääks, paraku kolmandat korda vist ei tule:)

Minu mees pidi ära minestama ja arstil oli temaga vist rohkem tegemist kui minuga.

mees arvas algul, et tema küll sünnitust vaatama ei tule ja eks isegi mõtlesin, et mis ta seal ikka teeb. Järsku mingi kuu aega enne sünnitust ütles, et ta ikka tuleb - nii paljud naised on meie tutvusringkonnas öelnud, et ainult mehe olemasolu palatis oli suureks abiks. Algul tahtsin talle isegi vast vaielda

Tegelikult oli tast reaalselt ka abi - pidin selili sünnitama (muudes asendites läksid lapse südamelöögid liiga aeglaseks) ning mees aitas mu jalgu ning ülakeha hoida . Ja seda hingamise asja ning presside tagasihoidmist tuletas ka meelde.

Siin kirjapanduna tundub see naljakaski, aga sel hetkel sünnitustoas suutsin ise keskenduda vaid ühele asjale (peamiselt pressidele) ning ülejäänud keha kontrollimisel kulus igasugune abi (ka lause - ära pressi, katsu hingata) ära.

kui ma sünnitama läksin, siis olin küll 100% kindel, et mina ei taha mitte kedagi enda kõrvale. isegi meest mitte.
ja ma ei tea isegi miks.
võibolla oli hirm liiga suur, et esimene kord ja ma liiga noor või ma ei tea isegi milles asi...
aga nüüd tean, et kui teine laps hakkab tulema (mis peagi juhtub), siis mina ilma meheta sinna ei lähe!
see on nii imeline, ja mul on superhea mees ja ma arvan, et kui kahekesi seda kogeme, oleme veelgi õnnelikumad!:)

Tuleks ära mainida ka see, et kui naisega on kaasas mees, käituvad kõik ämmaemandad ja arstid viisakalt. Kui naine on üksi, võib mõne töötaja õelus või närvilisus välja lüüa, aga kui mees on sealsamas kõrval - no siis midagi sellist juba naljalt ei juhtu.

Nii et kui mees hakkab virisema, et tema pole mingi ämmaemand ja sünnitus on naiste asi ja mees ei pea oma naist niimoodi nägema jne., siis võitegi öelda, et mitte ämmaemandaks ei ole teda vaja sinna, vaid oma naise (pere) kaitsjaks ja see on vägagi mehelik roll, vot nii.

mina synnitasin 38 tundi...ja mees oli enamusajast minuga...
ta toetas mind ja mulle meeldis et ta seal oli!

minuga oli esimese sünnituse juures mees ja ema.ja uskuge või mitte aga emast on ikka väga väga palju kasu.nüüd mul käsil teine rasedus nädalaid 40 ja ema minuga juba valma kaasa tulema.

tänapäeva naised on nagu äpud,ei saa ilma meheta sünnitada ka.

sünnitusest on negatiivne mälestus meil mõlemil aga mehega koos oli see ikkagi ainuvõimalik ja mees asendamatu

kallis jah, mitte äpud vaid kasutavad võimalust mida pakutakse ja kellele see abiks..andku minna. Minu meelest kui on kergem ja kui mees ise ka tahab..no mida siis või keda siin nõrgaks nimetada

Hmm..mina lasen keisri teha...siis pole vist mehel sinna asja tulla mul kätt hoidma või selga masseerima :P

Hmm..mina lasen keisri teha...siis pole vist mehel sinna asja tulla mul kätt hoidma või selga masseerima :P