Mul on üks küsimus. Tahan teada, millised on need valud sünnitusel, kas need on sellised teravad ja läbilõikavad või sarnanevad rohkem tavalisele tugevale kõhuvalule - selle all mõtlen, seda üldist iseloomustust, mitte tugevust. Tahan vähemalt mingilgi määral osata seda olukorda ettekujutada, sest kardan rasedaks jäämist ja sünnitamist paaniliselt, eriti, kui see on nagu selles esimeses variandis.

ei mäleta küll,et kõht oleks valutanud.Alaseljas oli meeletu valu ja reites selline valu nagu keegi rebiks jalgu otsast ära.

mul ka kõhus polnud valu vaid seljas, aga mitte midagi jubedat, valud tulevad ja lähevad , vahepeal oli nii hea kergendus.kusjuures valusid on parem taluda liikudes ja selga masseerides.lamades ja uut valu oodates oleks palju raskem olnud.

ma arvan et seda ei saa ettekujutada..pole mõtet ka..
migem ikka rebimisvalu..mul oli vaakumsünnitus, edasi võid mõelda ise.

Milline see vaakumsünnitus on?Hunnik rebendeid?

lahklihalõige, ja laps vaakumiga raksti välja...

üsna sarnane päevade valule, lihtsalt suurema mahuga :) nagu krambid oleksid olnud - seda siis enne sünnitust. presside ajast üldse ei mäleta erilist valu, üsna tuim venitusvalu oli.

presside ajal on tunne, et ajab kakale

Ei tea kuidas, aga millegipärast hakkas kergem neid kirjutisi lugedes. Nii saab natukenegi seda millegi reaalselt ettekujutatavaga võrrelda. Kes oskab võiks veel midagi kirjutada, sest võib-olla hakkab mõnel teiselgi kergem.

Ei, teravad ei ole need küll. Aga hästi võimsad. Samas siiski õige hingamise ja asendivalikuga suuresti leevendatavad.
Ei olegi ühtki sellist "tavavalu", millega võrrelda.

see valu oli mul kohe meelest läinud, kui pisipoja sära sündis..:) minul hakkas vees palju kergem... pool valust oli nagu pühitud...

Arvesta sellega kogu aeg, et sünnitus on valus! Hiljem vähem üllatust. Mitte kunagi ei kujuta keegi ette kui valus see tegelikult on, ei ole mõtet endale mingit jura ajada, et nagu päevade valu, kaugeltki mitte. Kui pole eriti hull sünnitus olnud, siis oled selle nagu unustanud, sest sel juhul ununebki kiirelt, sest tibu ju käes. Ma ka võin öelda, et kõige hirmsamat valu oli mingi poolteist tundi, aga no oli ikka valus ka siis. Nii kõht, selg kui ei tea mis kohad veel, kõik olid krampis. Nii et ära hellita ennast, aga see kõik on seda väärt.

Õmmeldi ikka korralikult, enne tehti op ka, kuna platsenta ei tulnud välja. See selleks, ellu jäin, aga lapsest oli mega kahju, nutsin lahinal kui esimest korda nägin- nagu lumememm, suur muhk peas verevalumiga.

Minul oli selline tunne kogu kehal nagu siis, kui käele tehakse nn. kõrvenõgest...ainult 100 korda hullem.

Mul üldiselt ongi see probleem, et olen kujutanud neid valusid ette nii jubedatena, et ei usu, et üldse võiksin elama jääda. Nii, et kõik, mis on sellest vähem jube, tundub kergendava asjaoluna.

"Autor: autor
Aeg: 02-26-08 18:28

Mul üldiselt ongi see probleem, et olen kujutanud neid valusid ette nii jubedatena, et ei usu, et üldse võiksin elama jääda. Nii, et kõik, mis on sellest vähem jube, tundub kergendava asjaoluna."

:D

Sellises olukorras (enne esimese lapse sündi) lohutasin end tavaliselt mõttega "iga minust äpumgi naisterahvas on hakkama saanud, asi see siis nüüd minul" :P Aitas.

Küll sa üle elad, aga ikkagi on see kõige sarnasem päevade valule. Ainult et kordi hullem. Mina lihtsalt olin valude tõttu minestanud laual, vähemalt õde ütles seda. Ja a kes sa kommisid oma "tibu" sünnitamist- see pidi küll lihtne olema, tibud ju nii väikesed:) Mina sünnitasin aga kaksikud lapsed;) Ilusat kevadkuu algust kõigile!

See valu meenutas mul nagu tugevat valu päevade ajal. Ja selg ei pruugi üldse valutada. Mul küll ämmaemand küsis, et kas selg ei valuta, aga nii polnud. See seljavalu pidavat sõltuma sellest, kas laps on sündides näoga sinu kõhu või selja poole.

Ma ka enne rasedaks jäämist mõtlesin, et kardan hirmsasti valusid, sest muidu on mul oma arust üsna madal valulävi, aga sai ennast niimoodi maha rahustatud, et mis ma enne sellepärast muretsen ja liigset stressi tekitan, eks siis ole näha, kui sünnitus käes. Aitas küll ja muidu käis ka kõik kiiresti- haiglas olin pool seitse õhtul ja pool üksteist samal õhtul oli tütreke käes, kuigi esimese lapsega öeldakse et läheb kauem tavaliselt. Ja tegelikult on kõige olulisem, et laps oleks tahetud ja oodatud, siis on ka kõike kergem taluda.

hullemat valu pole võimalik ette kujutada, kui seda on sünnitusvalu. minu elu hulleim kogemus igatahes.

ikka selline tunne, nagu keegi rebib jalgu otsast, selga lõhki....mida iganes.

no ei...see on ikkagi individuaalne, mul polnud midagi niisugust kui eelpoolkirjutanul.seljas valud ainult ja talutavad

läksin haiglasse hommikul kl 8 ja sünnitasin kl 14. olin ka esmasünnitaja. kui neid valu iseloomustusi loen, siis mul oli see küll eriti lihtne. oli jahh valu seljas ja ka täiesti talutav valu, aga võtsin sellise pool istuli lebo asendi ja need valud andsid järele. samuti aitab õige hingamine. ühesõnaga. võiksin iga kell uuesti teha. ja kui laps sulle veel sülle antakse.... igasugune sünnitus meelest läind.

Issand..koopanaised kokku jooksnud.

Tehke ometi KEISER ja asi ants. Mida te põete siin valusid ette..minge keisrile ja väiksed valud ainult pärast nagu haav ikka.
Mina sain tibu keisriga ja olen väga rahul. Mul valutas ainult paar tundi pärast keisrit samal päeval ja kõik. 6 tunni pärast kappasin juba ringi lapsega ja ei midagi. Igaühel on see muidugi erinev, kui keiser on ikka tuhatkorda inimlikum. Kuna ma vihkan igasuguseid valusid, siis ei tulnud loomulik kõne allagi. Pelgalt sellest mõtlemine ajab iiveldama. Ega ma ennem rasedaks ei jäänudki, kui arstiga lepingu allkirjastasin, et tehakse keiser. :D Vahet pole, kuidas laps tuleb - peaasi et tuleb ja et ema ei peaks põdema ja pabistama selle ilusa sündmuse pärast. Võtke vabalt. Me ei ela enam kiviajal..