Mul kutsuti ka esile,41 nädalat oli arstide sõnul aga tegelikult oli sellega suur jama. Kalendri järgi arvutades tuli see tähtaeg ja pärast ultrahelides näitas aparaat et ma polegi nii kaua rase olnud kui teadsin ja järgmine kord jälle kauem ja põhjenduseks oli, et vahest aparaat näitab valesti. endal mul enne rasedust käisid päevad ka nii nagu juhtusid, oli päeva siis nädala pärast jälle mõni päev jne. selline segadus et jube. eks siis võetigi mingi keskmine tähtaeg. ise me mehega teame et sellest tuli lõppkokkuvõttes selline susserdamine arstide vahel ja kõige tipuks kui läksin siis oma saatekirjaga haiglasse, siis vastuvõtu arst ütles ise seda tähtaega arvutades,et oleksin pidanud varem tulema. Nujah, pandi siis kohe geeli ja poole tunni pärast hakkasid jubedad valud, õde kes mind vaatamas käis ei uskunud et nii hull asi on ja ütles,et need valud võivad olla mul ka kuni homseni, ega see veel ei tähenda et ma sünnitama hakkan. Kannatasin siis veel ja käisin pidevalt vetsus, koridorist õde nägi mind, ütlesin veel talle et jube valus on, aga loll nagu ma olin, uskusin esmasünnitajana, et ju siis nii peabki. lõpuks too õde siis kutsus arsti ja mis välja tuli,et mul juba emakas väga palju avanenud ja peaksin olema juba sünnitusosakonnas, rihmad kõhu ümber. helistasin siis kohe mehele. oma kokkutõmmete ja valudega pidin siis ise kõndima pika koridori kuni liftini ja sealt veel sünnituspaltisse ka, õnneks see õde võttis mu spordikoti:)kõik imestasid kuidas geel nii ruttu mõjuma hakkas, aga polnud vaja imestada kui mul oli aeg liiga kaua üle läinud. palatis pandi aga kõhule see rihm ümber ja oodati siis järgmiseid avanevaid cm. mehe saatsin mitu korda arsti kutsuma, olin valudes paanikas ja teadmatuses esmasünnitaja ja arst õdedega kohvitas personaliruumis. Mees sai veel kutsete peale nähvata ka,et mis te mõtlete, ta tuligi siia sünnitama ju:) Valudega pandi mind ka siis lõpuks vanni, kuigi öeldi et seda ei peaks tegema aga tuimestuse asemel on see parem. tegelikult see polnud mingi leevendus minu jaoks vaid just lisa keskendumine, et olen vees ja see mõjus häirivalt. sünnitusosakonnas leidus lõpuks ka üks nooruk õpilane,kes siis oma leebe pilgu ja hea sõnaga käis vannis avanemist kontrollimas. lõpuks beebi südamelöögi aeglustusid ja pidin ikkagi palatisse naasma,endal jõul muidugi,jalad olid nii tuimad ja vaevu kandsid, kuradi valus oli, sest beebi juba nii alla vajunud. voodile heites hakkain kohe punnitama ja lõpuks mingi väike tädike ronis taburetile, vajutas mulle kahe käega kõhule ja poja tuligi välja:)))küll ma olin nii seest kui väljast lõhki,õmmeldi oma pool tundi,sünnitus kokku kestis 6t. kuna ma olin nii kaua söömata olnud, siis õde küsis et kas ta tooks mulle öhtusöögi mis järele on jäänud, olin kohe väga nõus, sain siis külm mannasuppi, mees toitis mind sest olin nii kurnatud ja küll see maitses peale sellist rasket tööd hästi. paraku sain vaid mõned ampsud kui juba tuli arst tagasi ja käskis ratastooli istuda,et palatisse sõita. otse ei saanud ju toolile istuda,küljele toetusin,sest nii valus oli ja sain veel nähvata et peabki olema. lapsel tuli muidugi igasugu vigasid välja, kerge soolelukati kramp,millega võitlesime kuid näiteks. käisin hiljem paljude arstide juures kontrollis tekkinud murede pärast aga kõik olid õnneks mööduvad nähtused sest laps oli tõesti liiga kaua kõhus ja iga asi pidi ka temal sünnituse traumast paika loksuma. nüüd on ta tubli ja hüperaktiivne kohe kolme aastaseks saav poiss:) see oli ikka viimase peal komöödia küll kui tagantjärgi mõelda aga teine sünnitus kulges ilusti, arst oli juures seletas, julgustas, tegeles minuga algusest lõpuni,kuni palatisse toimetamisega ja head ööd soovimisega, kas pole arstil ja arstil suuuuuur vahe. oli hirmus kogemus küll esimese lapsega aga see mind ei heiduta, lapsi kavatsen veel saada, sest nemad on minu elu mõte:))))