ma ei saa aru sellest- jah on hea kui käest kinni hoiab ..aga kas ikka mehed peavad selle kõik yle elama..loodus...mm mina eelistan..peale lasteema ja naiseks olemise jätta ka mehele endast teatud salapära ja võlu... ta tunnustab mind ju niigi, et talle lapsed kinkisid...niigi 9 kuud seisavad nad kõrvalt... jälgivad oma "nunnut" paksukest naist,kellel hormoonid möllavad...kas peab veel teda synnitusega piinama?

ei pea, aga kui mees ise tahab tulla ja olla su kõrval, siis kui teie ühine laps siia ilma sünnib, siis see normaalne ju.
Endal oli mees sünnitusel kaasas, ei kahetse kumbki.

sa võid sünnituseelsetes valudes olla tundide viisi ja ikka hea on kui väga armas ja lähedane inimene sul näiteks selga masseerib ja muidu see aeg toeks on. muidugi on see individuaalne, kui eelistad üksiolemist ja mees ka ei taha tulla siis palun väga. samas miks ei peaks mees nägema seda momenti kui tema laps ilma sünnib. sõltub muidugi mehest, mõni ei kannata verd ja kukub kops pikali.

Mina arvan,et kui te kahekesti selle lapse valmis meisterdasite siis oleks ju loomulik kui mölemad ka synni juures on onju?
Minu mees kyll pikali ei kukunud,mis peakski?
Ja näha oma last siia ilma syndimas-sellest ta ei oleks elu seeski tahtnud loobuda:))

Viimasega nõus. Enda arvates sain alles siis tõeliselt isaks, kui ma nägin oma lapse sündi ja tema esimest hingetõmmet ning sain teda esimest korda vannitada. Sünnitusest veel niipalju, et kui ise nägin, kui palju naine peab läbi elama selleks, et ühist last ilmale tuua ja sain sellele nõu ja jõuga abiks olla, siis mu armastus ja lugupidamine oma naise vastu kasvas veelgi. Ma ei loobuks lapse sünni juures olemisest mitte mingil juhul ja ka mu naine soovis mind enda kõrvale.

Mihkel -minu lugupidamine sulle:)

Ilma meheta oleks palju raskem olnud.....ma ei suutnud endal isegi sokke jalast ära võtta,et dušši alla minna,rääkimata muust toest ja abist mida neil hetkedel väga vajad...Olin varem samuti arvamusel,et naine peaks üksi hakkama saama,tegelikult on koos ikka palju parem...

olen nõus eelkõnelejatega. see ikkagi sündmus mis koos loodud ja igati normaalne et issi juures on kui tibuke ilmavalgust näeb. usun et ka lapsega tehkib isal lähedsem kontakt. ja kindlasti oleks mul endal ilma meheta raskem olnud, isegi oli raske sünnitus, kuid kallima juuresolek leeevendas seda kõike!! kallistused, julgustavad sõnad ja soojad käed andsid jõudu juurde :)

minu mees tegelikult kardab verd,ta minestab.mina raskelt kartsin et vajubki kokku,aga ei midagi.ta on selle üle uhke ,et on kolm korda saanud sünnituse juures viibida:)

ilma oma meheta ei oleks ma ausalt öeldes suutnud hakkama saada. ta aitas mind palju. masseeris. tõi jääd. aitas riieteja patjade jms. sünnituse ajal ergutas mind. kui ma tundsin et ei jõua või kardan vms siis mehest oli jube palju abi.

kõigepealt lugupidamine Mihklile

mina tahaks, et mul mees oleks sünnituse kõrval. Tema juuresolek oleks väga toeks ja abiks. Küll aga austan mehe otsust, kui ta ka ei soovi tulla (pole küll küsinud, kuid tean, et sõbrannal mees ei soovinud minna sünnituse juurde). sel juhul kutsun ema.

mina enam ei luba meest kaasa. oli keiserlõige ja mees viidi arstide käevangus koridori taastuma. on küll selline mees, kes on netis keiserlõike videosi vaatanud ja kolm korda lahkamistki vaatamas käinud, aga oma naist ta sellises olukorras vaadata ei suutnud. jahh. ta ei pea vaatama, sinna kus ja kuidas midagi toimub, aga inimene on juba loomult selline, et tahest tahtmata käib pilk sealt üle.

2 last ilma meheta ja nüüd 3. juures oli mees. kuna see oli väga pikk sünnitus, siis oli tema abi väga teretulnud.näiteks tõi ta mulle turgutuseks korrus allpoolt kakaod. aitas igatpidi liikumisel jne. kui ma ka varem arvasin, et saab hakkama üksi küll, siis nüüd oli küll hea , et ta kohal oli.

Vahel on nii, et naine on oma rasedusega nii õndsas olekus ning mees/lapse isa võib tunda end kõrvalisena ja mitte asja osalisena. Ja isale on see nii kirjeldamatult oluline näha oma pisitütart või -poega sündimas... See on ju nii ilus hetk. Ja ka naisel tegelikult on vaja, et keegi toetaks teda sellel raskel ülesandel. Piisab kasvõi sellest, et abikaasa ja lapse isa on su kõrval, samas ruumis, et ta on olemas. Tihti naised kahetsevad, et mehed kaasa ei tule.
Juhtub ka, et mehed tõepoolest ei taha tulla. Siis ei tohi neid ka sundida.
Tuleb väga selgelt läbi rääkida mehega, kas ta soovib sünnitusel osaleda. On olemas ka muu tugiisiku variant - parim sõbranna vms.

:)

Oleneb ju nii mehest kui naisest :)

Mul oli mehest kasu sünnitusvalude puhul. Tema oli see, kes jooksis apteeki ja ostis mulle ninatilgad- ma ei saanud hingata läbi nina, kuid paigaldati hapnikumask. Tema oli see, kes otsis mulle ka nuuspiiritust, kui teatasin, et pilt hakkab eest ära kaduma. Tema, kes läks ja otsis ämmaka üles, kui aeg oli käes ja pressid algasid. Üksi oleks ikka väga raske ja ohtlikki. Samuti tema oli see, kes naljatas nii minu kui ämmaka ja arstiga.

Aga vot lõpus tast kasu polnud, sest ta osutus veelgi suuremaks kamandajaks kui ämmakas :) ja oli aina seal allpool, aina kommenteeris kuidas poja ilmale vähehaaval ilmus. Tõsi, pojal oli nabanöör 2 korda ümber kaela. Ning nabanööri ta ise läbilõigata ei saanud- sellest siis ka pettumine. Seekord ütles, et ütleb kohe alguses ämmakale- et nabanööri lõikab ta ise läbi. Tema oli esimene, kes sai poja oma kättele, mina sain siis pisikese vähe hiljem. Ta oli terve õhtu meie juures. Aitas mind ka palatis.

Muidugi oleks tema asemel võinud olla ka ema või õde. Kuid mees ei kahetse seda, et viibis omapoja sünni hetkel ta juures. Seda enam, millise vaimustusega ta rääkis seda momenti ka teistele sõpradele- neist kahel oli naine rase ja mõlemad läksid naisega koos sünnitama :), kuigi alguses oli see asi vastuvõetamatu. Igal juhul poega nunnutab siiani.

Mina valutasin alguses üksi raseduspatoloogias (esile kutsuti, pikk jutt) ja tundsin kogu hingest, et meest on vaja kõrvale. Nii kurb ja üksik oli seal. Siis kuus tundi olime koos sünnitustoas ja see oli palju parem. Siis selgus, et asjad ikka pahasti ja tehti keiser üldnarkoosiga. Nii uskumatult hea oli teada, et ma ei pea millegi pärast muretsema. Et mu asjad on oma inimese käes ja kui ärkasin, siis oli tita ka issil süles.

Muidu, ma ise andsin talle valiku, et kui tulla ei taha, võtan ema. Et tema otsus. Ja ta on oma valikuga rahul.

Peale sündi peab laps kohe ema kätele saama, mitte isale.

milleks selline avaldus nüüd?
kui ema veel õmmeldakse või ema on üldse narkoosis, kuhu see laps siis pannakse vahepeal? antakse mõne ämmaka või õe kätte, sest "laps peab esimesena ema kätte minema", kuigi isa on sealsamas kõrval?

Meie laps oli esimesena korraks minu kõhul, aga kuna pärast seda olin kolm-neli tundi küll minestuses, küll narkoosis, siis selle aja oli laps issi süles. Ja ma ei kujuta ette, et kui teda ei oleks kaasas olnud, siis laps oleks oma esimesed elutunnid kusagil klaaskastis ihuüksi veetnud.

kahjuks tean ka selliseid mehi, kes ei oleks pidanud sünnituse juures viibima, sest see vaatepilt oli nende jaoks lihtsalt liiga rõve ja neil kadus igasugune seksiisu oma naise järele ära ... ju siis on sellised mehed, kelle jaoks see polnud sünniime kogemus, mehed, kes vajavad naisi vaid ühel eesmärgil....

minu oma ei tulnud kordagi kaasa. Kategooriline EI. ega ma tahtnud kah, naiste rida. Sõbranna nõudis maast kõrvale ja tulemus...nagu psühholoogid pajatavad,käib osadel meestel peas plõks ja peale sellist vaatepilti oma naine enam ei eruta. Nii juhtus ka nendega.

Üheltpoolt tahaks ja teisalt nagu ei tahaks ka, sest ega see sünnitus ju ilus pole ja kaugelt mitte ei näe naine sel ajal kena välja.

elus on palju asju, mis ilusad ei ole. ja kui ta abielludes lubas, et for better and for worse, siis ikka kannatab ära, et naine ei ole mõnel ajal sätitud soengu ja perfektse meigiga. kui selle peale metsa jookseb, siis ongi hea, et lahti sain

Ega see mees pea siis ju seal allpool verd vaatama, hoiab su pea juures kätt ja aitab hingata ning saate mõlemad hästi hakkama.

kes käinud mehega, see ei kujuta ette ilma ja vastupidi või siis ei tahaks vastupidi. minul mees ei tulnud. oleks saanud tulla, kui oleks tahtnud. mul läks ka aeg üle ja olin enne sünnitust 2 päeva juba haiglas sees. kui ma oleks kodust läinud sünnitama, siis arvan, et ta oleks mu kõrvale jäänud. mul oli sünntusel endaga niigi tegemist, et ei kujuta ette, mida tema seal oleks teinud. kõike seda verd ja muid vedelikke ei näe ju naine isegi, milleks siis sundida meest seda vaatama? kui mind palatisse viidi ja kui esimest korda laps toodi, siis oli mees ka kohal juba. ma tõesti ei tea, kas tahaksin teisel korral, et mees oleks kõrval. kui tema tahaks, siis ma ei keelaks. haigla personali suhtumises sünnitajasse oli küll näha vahet. neil, kel oli mees kaasas, nende ümber nagu sebiti rohkem, käidi küsimas, et kuidas läheb jne. minul oli küll selline tunne, et mind on sinna sünnituspalatisse ära unustatud. hommikul 7 ajal sain sinna ja laps sündis kell kolm päeval. selle aja sees käidi mind max 5 korda vaatamas. kui veed esimese pressiga ära tulid, siis olin mina ise see, kes koridori komberdas ja karjus, et mul on arsti vaja!

ma olen sama meelt mis sinagi. no mul oli mees kaasas alguses ainult. mõned tunnid enne sünnitust läks ta ära ja tuli mu ema. aga me leppisime juba ammu kokku, et tema sünnitusel kaasas pole. sest miks on vaja mehel näha sellist asja? jube. arvan, et keegi lähedane võiks ikka kaasas olla, hea tunne on see! aga mitte mees ma arvan! :)

mall
kus haiglas sa sünnitasid,et selline suhtumine oli?

Kui mees on sünnitusel kaasas, siis pidavat see vähendama vaevusi, mõjuma hästi nii sünnitajale kui ka sündivale lapsele, tüsistusi on vähem, kuna sünnitajal on lähedase inimese tugi. Lugesin hiljuti raamatust, aga ei meenu millisest.

Ei tea, mis mehed need on kellel plõks käib. Minu oma oli kaasas ja ei minestanud, ega kaotanud huvi.
Mulle tundub, et osade puhul on tegemist minguite nannipunidega ja teistel juhtudel mingite linnalegendidega.

eelmisega nõus
ja haiglas on suhtumine personali poolt tunduvalt leebem,kui keegi kaasas on
ega sünnitaja ise ei märka pooli tegevusi,mis ruumis toimuvad
platsenta ja rebenditega tegelemise ajaks jääb pisike päris omaette
,nii on lähedase süles
häbelikkus visake selles olukorras prügikasti
võtke sünnitusmajja kaasa see isik,kes on valmis teid selles naisele tähtsaimas ülesandes mõistvalt toetama