ma vanaisa lauluramatutesse veel süvenenud pole (need on olemas küll, ka vanaema ja vanatädide omad), aga salmiku-klassika on täitsa peas:

-ela ilmas õnnega, prae putru panniga
-ela, võitle, võida, ära tagurpidi sõida
-elu on võitluste ahel hälli ja haua vahel
-ela ilmas kui lind, pea meeles ka mind!

ja palju muud väärt elutarkust, mis poisid-tüdrukud üksteisele kirjutasid:)

Ela ilmas kui pulmas
Kõnni rahvast üle kui rukkist
Ära karda vedurite vilet
Ja ära narri mustlaste lapsi
-------------------------
...ja muidugi kohustuslik:

Kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab.

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
...kaks sõna hääbumatust muinasloost..

/A.A/

Käib mõni Pühal Kirikus —
ma Kodus püha pean —
kus Kooripoisiks Riisilind —
Puuvõra Võlviks sean —

Käib mõni Pühal valges rüüs —
ma tiibu kannan vaid.
Ja Kella endale ei löö
vaid laulan — kuula vaid!

Peab Jumal jutlust — tuntud mees —
ta jutt ei ole pikk.
Ei oota igavik mind Ees —
mu Ümber — Igavik!

Emily Dickinson, tõlge Doris Kareva

Su pärast põlesin ma pikki öid –
ah, teaksid vaid, kui palju liblikaid
mu leekidesse sööstes leidis otsa! –
siis kutsusin ka mina.

Jõud sai otsa.
Nüüd tuled pimeduses, kobad teed
ja hüüad öösse kõheldes mu nime.
Ma vaikin vastuseks.

Kui kohtuksime,
siis vaid kui võõrad, mitte enam need,
kes oleks võinud taevatahi läita,
kõik unekujud tõelusega täita
ja luua juurde ühe maailma …

/D. Kareva/

Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata - aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse - kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.