Kuna eelmine teema ära kadus, siis teeme uue! Siia on kõik luulelembesed oodatud! :)

Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.

Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.

Valgus vaid.

/Doris Kareva/

Mõnel on oma rada
mõnel on oma tee
mõni saab seisatada
vaadata üle vee

vaadata mastimände
teisel pool lainetust
vee ja valguse mänge
aimata ainetust

kõige see ilu taga
kõige see ilu sees
teistega mõni ei jaga
seda mis on ta sees
/I.Laaban/

Ehi!

Ehi ehi, hellake,
noor ja nägus neiuke!
Ehi ehi, ajatiib
aastaid lendes mööda viib!

Lilleke ja tütarlaps
läheb varsi vanemaks.
Mõlemaist siis vaataja
astub mööda viitmata.

Selle ehi, hellake,
noor ja nägus neiuke!
Ehi muidu öösevaip
päikse tõusu pikendab.

Jääd sa armu hõlmata
elurada rändama,
pisaraid siis nutab silm,
maitseb mõru kõik maailm.

Ehi ehi, hellake,
noor ja nägus neiuke!
Ehi ehi, ajatiib
aastaid lendes mööda viib !

Aga ära sõbrusta
uhkusega kuskil sa, —
uhkus joodab sagedast`
sõpra sapikarikast.

Sinu ehte, iludus
olgu truudus, tõsidus.
Tasandust ja tarkust ka
võta kalliks pidada.

Õigus, heldus, alandus,
kannatus ja kasinus,
puhtus, arm, rõõm, vagadus
elagu sul südames.

Ole usin igas töös,
lõbus, lahke sõna sees.
Kindel, kõikumata meel,
juhtigu sind eluteel.

Kui nii oled, hellake,
ehtinud end, neiuke,
küll siis mitmeis rindades
önn on sulle õitsemas.

Aga ära lase sa
iial enda eksita
ühe armsa kaenlasse
langeta end kindlaste!

Ehi ehi, hellake,
noor ja nägus neiuke!
Ehi ehi, ajatiib
aastaid lendes mööda viib!

/Jaak Järv (1852-1920)/

ARTUR ALLIKSAAR

Aeg
Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Sa eile öösel minu kõrval hingasid
Ma tundsin enda vastas Sinu pehmet ihu
Nägin oma voodi ees Su kontsakingasid
igast sinu puudutusest kasvas võimas kihu

Tean, et olid siin ja tegimegi seda
Mis teevad teisedki, kui voodis alasti
Andunult me saime terve öö veel armatseda
Mälestus sest ajusopis nüüd ja alati

Iga kord kui silma vaadata sul püüdsin
Ei suutnud lihtsalt leida Sinu nägu
Sind mitmeid kordi läbi une hüüdsin
Oh tule taas, Sa - imeline unenägu!

----------

sest kuigi teineteist ei tea me, –

kui öös me saime sõnadeta.

siis milleks hommikulgi peame

end sõnadega teiseks petma / Arvi Siig /

Flöödilugu

Säält põõsastiku tagant, säält
kus paistis akna valgusvööt,
säält laskis kuulda oma häält
üht lugu mängides üks flööt.

See lauluviis, see tuttav kaik
nii lahkelt voogas läbi öö,
saaks nagu koduks seegi paik,
kus lõpeb iga tee ja töö,

Sääl nagu oleks avanend
maailm see suur, maailm see lai,
kus süda ära kingib end.
Kõik aeg sääl olevikuks sai.

Hermann Hesse

aju...le
kelle tõlge see on?

u
See peaks Ain Kaalepi tõlge olema.

On tõesti Ain Kaalepi tõlge.

Oja veeremas rannikult
tasa soolamerre on suurde,
aga: “Mida sa tahad mult,”
meri kärgib, “et tükid juurde?

Minu sees on tormide tarm,
minu ääreks on taeva raja,
võin olla nii hirm kui ka arm –
sind pole mul millekski vaja!”

Oja vastus on sõnad nood:
“Anniks sinule on mul tuua
see, millest on ilma su vood –
tilk vett, mis peaks kõlbama juua!”

Victor Hugo

Kui Jumal kõigile õigust teeks
Ja ükski Tal meelest ära ei läeks,
Kes teab, kuis lugu siis oleks?

Aga mõni peab jooksma nüüd jaluta,
Ning mõni peab kõndima kõrwuta,
Ja mõni ju sündides waene!

Ja mõne pää on kõlusid täis,
Ning mõnel on süda liig tühi ehk täis,
Ja mõnegi uputab rikkus.

Ja nõnda on ohkamist otsata
Ja tüli ning nurinat iga päew
Ja kõigil on tuline õigus!..

Anna Haawa

Sa truuilt tuksusid mu põues,
Ei seisnud waiki päewal, ööl,
Kas olin toa sees ehk õues,
Kas magasin ehk olin tööl.

Su nägu waadates ma tundsin,
Mis on mu kohus iga tund,
Su käsul ennast woodi sundsin,
Ehk küll ei olnud silmis und.

Ei maitse enam nüüd mul´ söögid,
Ma otse leinaks silmad wees,
Su rinnas waikind elulöögid:
Sa purustud mu jalge ees.

Ma pean jälle kandma kulu,
Mu õnnetus on kaunis suur;
Siin saagu meister tööd ja tulu,
Sest purustud mu kallis uur.

Jakob Liiw

Armastavam pool

Tähti vaadates tean: pole parata sinna,
et nendegi poolest ma põrgu võiks minna;
Ent maa peal ükskõiksus on pisimaks veaks,
mida teistes laitma või pelgama peaks.

Kui kirega, millele vastust meis pole,
tähed armastaks meid - küll oleks see kole!
Kui on võimatu võrdne lembus ja hool,
las olla ma armastavam pool.

Usun, et austan ja imetlen küll ma
neid tähti, kel sest pole sooja ei külma,
Kuid nüüd, kus neid vaatan, ma öelda ei saa,
et tundsin ka päeval suurt puudust neist ma.

Kui kustuks ka kõikide tähtede sära,
ma harjuksin tühjusegagi ära
Ja üleval pimeda taevalaega -
kuid kardan, et sellega läheks aega.


W.H. Auden
(Inglise keelest Märt Väljataga)

Veel silmust kaela ümber tundes
irvitan kogu maailma üle
kõike mida ülistatakse seda naeran
kõike mida naerdakse seda ülistan
ei on jaa ja jaa on ei
mitte kellelgi pole oma nägu
mitte kellelgi pole oma häält
vaid kuskil hästi sügaval
sopis on peidus hing
üks põsesarn irvest krampi tõmbub
hukkamised on tavalised asjad
elu läheb ju edasi
keegi ei hooli
ja kõigile valjult hüüan
ma ei jaga te seisukohti
ega korruta te istekohti
ning teie põhimõtted
pole mu põhilised mõtted
ja teise silma nurgast
kukub tapalavale soolane pisar
kõrgelt näeb kaugele
näeb üle juhmide nägude
ja standarditele vastavate elusaatuste
näeb kuis igapäevase elu masinavärk
tiksub ausalt logisedes
ning kus juhusel on veel liiga suur roll
veel kord kõlab heeroldi hääl
ta on end reetnud
ning trumm hakkab põrisema
oma igapäevast rütmi


Mihkel Bravat

Mure maja

Ellen Niit



Mure majal on öömustad sarikad.

Ähmast valgust siin kambrisse nõrgub.

Täidab peremees pilgeni karikad

sapiviinaga – joo! Ära tõrgu!



Näe, ta muiates sinuga kokkugi jõi,

aga purju jäid üksinda sina.

Mingi ängistav rammestus rindu sul lõi,

nüüd sa minna ei või,

nüüd sa minna ei või,

ja su jalad on rasked kui tina.



Mure süda on elava tukseta

ning ta nägu on luurav ja kale.

Äkki ehmud: see tuba on ukseta!

Nöörib kurku. On õudne ja hale.



Oled vang, ja pead sööma, mis antakse,

jooma kõike, mis peremees pakub.

Eks sa näe, juba lauale kantakse

kurja kahtluse kibedad kakud.



Alul, pööritus kurgus, neid näkitsed,

varsti sööd, kuigi süüa ei taha.

Siis täis ahastust lauale äkitselt

viskad lootuse viimase raha.



Vaata, kuidas see imemünt helendab!

Kõik, mis painas, on korraga läinud.

...
Kas ei näi, et seal hämaras terendab
salauks, mida enne seni ei näinud?

Ma nägin und- ja naersin nõnda
Kui iial pole naernud ma:
Nii waljult, nagu terwe rahwas
Wõiks naerda ühekorraga.

Ma nägin, kuidas tõuswat päikest
Üks püüdis hoida tagasi,
Ja teine wete waba woole
Näis säädwat tõkkeid hoolsasti.

Weel nägin weskitiibadega
Üht rüütlit raskelt raiuwat,
Ja nägin Kserkses-kuningatki
Merd meeletumat nuhtlewat.

See oli nõnda rumal uni,
Et naerust tahtsin nõrkeda.
Mis siis, kui lausa ilmsi seda
Weel juhtuks korra nägema?

Gustaw Suits

Mind saatus päris narriks peab
Ja nagu sokku sarwist weab:
Ei wali teed, ei rada ta,
Ei küsi, kas ehk wäsind ma.

Ta muud kui tirib kõigest wäest,
Kas katkegu wõi sarwed pääst.
Ja kui kord jalg mul wäärataks-
Surm kahjurõõmul naerataks.

Ed.L.Wöhrmann

KES ELU MÕTET PÜÜAB LEIDA,
sel tuleb ennekõike elus püsida,
lõpp endas midagi ei peida.
Võid surnute käest seda küsida.
Kõik muutub, jäätub, jälle üles sulab,
uus põlvkond kasvab nagu rohi maast
ning tulvavete säras võluv näib ka saast,
mis rõõmsalt kohvikutest välja vulab.
Kuldnoka kaunis kevadsüit
ja sadakeele kiriküüt,
kui taipavadki, mida inimene teeb,
kas nende laul siis pahameelest keeb.
Ta vilistab sul sulni lahkumisprelüüdi,
kui soovid, ikka kordumatu kiriküüdi!

/Mart Murde/

Üle kodumäe

Üle kodumäe kumera kupli
suveöö sumestav valu.
Toomingad valvavad talu,
üle ussaia vaatavad kopli.

Aian õunapuud punasest lõngast
ketravad magusaid palle,
vaatavad armunult põlle,
nurmed visaten rohelist lõngast.

Oja leppade jalgu nüüd peseb
kivilie kivi päält asten.
Odrapää mahedan kasten
koera pehmete sarviga puseb.

Maja vajunud rõõmsasse unde,
minu pääl magavad rohun
Isegi haldjad rohun.
Silmik seinakell üksi teeb tunde.

Henrik Visnapuu

džentelmen ja Sapakas

sapakas jäi hange kinni.
neiu lükkas, tõmbas, punnis,
aga ei saand välja sealt.
tark mees tuli, vaatas pealt:

„selge pilt ning asi klaar!
labidas ja kätepaar
aidata sind saaks vaid siin.
või kui jaksad, õrn undiin,
siis võid lükata ju ka,
tõmbamist võid proovida,
või siis metsa põigata,
kuuseoksi lõigata.
viskad ratastele alla,
ja siis muudkui gaasi tallad.
või siis tassid kuskilt liiva,
seda viskad, näed sa, siia.“

kirus lund ja talve värki,
enne lahkumist veel märkis:
„aga võid ka oodata,
juuniks lubas sulada.“

/von Freen/

Per Aspera ad Astra

mai lõpus lõpuks ometi,
sest talvest üle saadi,
kuid paraku on juuniski,
meil ainult kümme kraadi.

ma loodan pärast jaanisid,
meil soojaks muutub ilm,
et päikest, merd ja randasid,
saaks näha minu silm.

no mis sa vingud? küsite,
mis on me suvel häda?
on lihtsalt liiga lühike,
see ainus suvenädal.

/von Freen/

korraline kontrollringkäik ajurakkudes

pole aega, et sellele mõelda
aega mõelda, kas on üldse aega
aega pole, et endale öelda:
vaja mõelda!
ja nii lööngi käega...

/von Freen/

Strategic Arms Reduction Talks e START
[Skiso Stardipakkudel]

TÄNA
keeleots uljalt põsepeal püsti
komponeerin siin kajakaid kasti
saatuseks neil valhalla ja eden
homme kõik nad on nirvaana teedel

EILE
limult kraapisin sõnniku maha
hoolsalt määrisin peale ka vaha
armsa sapaka küürisin puhtaks
kuid sai täis tema situtud õhtaks

HETKEL
istun hekis ja õlal on Stinger
mille päästikul tõmbleb mu finger
täna õhtuks ma õiendan arved
saavad õndsaks kõik kajakaparved…

/von Freen/

ma palun jõe eest
kes on vangis kallaste vahel
ja päeva eest
kes on vangis kahe päeva vahel
ja lume eest
kes langeb taevast porisele maale
aga kes palub minu eest
kui ma jään üksi nende keskele
kes mu armastust kunagi ei mõista...
(Jaan Kaplinski)

Üle kuristiku

Ma ütlen:armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

Ma ütlen:armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

Doris Kareva

...ja õues jäi kõik samamoodi:
aiatoolid jäid kuuse alla
grillahi jäi männi alla
käru jäi kiviktaimlasse
kastekann jäi kibuvitsapõõsa alla
reha jäi mustsõstrapõõsasse
võrkkiik jäi vahtra ja lepa vahele
nikerdatud pink jäi räästa alla
pudelid jäid laua alla
ja laualina jäi lauale.
Leebe ja külm lumi tuli
ja kattis kõik kinni.

Maarja Kangro

Mälestuste pääle kasvab rohi


Mälestuste pääle kasvab rohi
rohu pääle sajab ükskord lumi.
Vaevab mind üks ammututtav kohin,
on, kui oleks kõik üksainus suvi.

Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi,
lume pääle vajub ükskord nõgi.
Kauged ajad. Mälestustejõgi.

/Juhan Viiding/



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Rozza 25.09.2012 20.10.

Lageda laul

Siin iialgi mööda ei minda,
siin iialgi peitu ei poeta

ja taevast ja mullapinda
siin kellegi omaks ei loeta.

Siin varjud ei murdu, ei moondu,
kontuure siin miski ei riiva,

kui päikese järele joondud
ja ise ei kisu end kiiva.

Siin leidudest leidjad ei vaiki
ja kaotajad kaotust ei eita

ja sootumaks puudub siin paikki,
kus tülikat tõde peita.
Helvi Jürisson

lugemiseks ainult minusugustele...;D

Täna tundsin end
kui kahe jalaga tool
ei märganudki
kohu kolmas kadus
neljas oli haihtunud ammu

Võtsin toeks mõned raamatud
mälestused suvest
esikust leidsin jalgratta
avasin akna
Nüüd olen kajaka naer

Aleksandra Laas