Lugesin läbi Paavo Kangro *Hakkaja tüdruk*u. Neutraalselt kirjutatud Anna-Maria Galojanist, kuid olin väga hämmingus, kui suurte eurorahadega Eesti riik on varustatud ja enamus nendest rahadest lähevad kellegi taskusse. Mingit kontrolli ju pole. Galojan sattus vargapesasse, tema ainuke viga oli, et ta ei viitsinud varastamiseks mingit targemat skeemi välja nuputada.

Eestlased muidugi ostsid eurorahadega majad ja muruniidukid, tema tahtis glamuuri. Rahvuslik omapära vist.

mina ei hakkagi nii ebameeldivatest inimestest ja asjadest lugema ning oma närve rikkuma.

aga kui rääkida mõtteid ja häid emotsioone tekitanud raamatutest, siis lugesin viimati vello viisimaast - kirjutatud tema abikaasa ja tütre poolt. väga südamlik ja soe raamat.
nüüd loen gerda kordemetsa ja anne tuulingu raamatut sulev nõmmikust. samuti väga hästi kirjutatud.

See, et kõik varastava, annab Anna-Maria Galojanile õiguse niiviisi suurte rahadega tuulutada ja siis süüdimatut nägu teha. Raamatut ei ole lugenud ja ei loe ka kunagi. Isegi kui seal on selgitatud, miks tema "ilus ja "tark", " vahele jäi, siis ausalt ei huvita.
Minu hinnang temale, ülbe ja nahhaalne blond, kes häbematult valetab, lolli mängib, ja veel lollimaltelt kaastunnet otsib.

Eesti on pättide paradiis.
Mida kõrgemal kohal olev isik, seda suurem varas ta on.

mina küll loeks Galojanist kirjutatud raamatu läbi, kui raamatukogus näppu jääb ja uut Pandist kirjutatud raamatut tahaks lugeda..., mida ma peale lugemist arvan, eks see ole pärast näha...

loeksin ehk "Hakkajat tüdrukut"...kui midagi huvitavamat parasjagu lugeda ja teha ei ole. puhta kulla pähe ma Galojani " ausaid" tunnistusi ja meenutusi ei võtaks. ma ei usu sulleri aususesse.
raamat Vello Viisimaast oli minu jaoks tõesti hea lugemine. olin enne raamatu lugemist arvamisel, et Viisimaa oli suhteliselt kerge iseloomuga inimene. raamatut lugedes tuli välja, ta oli tegelikult väga sügava tundeeluga südamlik inimene. tema näitlejatee ei olnud sugugi kerge.

Raamatut Galojanist pole kahjuks kätte juhtunud, aga hetkel loen siis seda kuulsat "Kui tuvid kadusid". Poole peal olles on mulje hea (NB! mitte vapustav, võrratu või võimas)...Oksanen on kõvasti edasi arenenud, see romaan on märgatavalt parem kui "Puhastus". Lugedes mõtled tihtipeale sellele, kuidas ometi suudab 30ndates eluaaastates (st suht noor) soomlanna NII hästi edasi anda 1942-e, 1949nda, 1960ndate aastate Eesti olusid... Kiitus talle tehtud eeltöö eest! Ja kirjanduslikku annet on tal ka omajagu. Kuidas teile meeldis, kui lugesite??

jah, pandist tahaks samuti lugeda.
mis jutt see käib, et valdo polnudki valdo vaid hoopis tema vanem vend?
aga mis siis valdoga juhtus?
olete kuulnud seda teooriat?

Ilmselt on see Galojan nagu kolhoosnik, kõik varastasid, siis tema ka. Mis rahadesse puutub, siis kaldun arvama, et kuskil on rahapada, kust saab kopaga ammutada 10 milli, 20 milli...
Raamatutest on praegu käsil Sheila Fitzpatriku "Everyday stalinism", see on tavaliste inimeste argielust 1940 aastate NSVL-s, huvitav ja peaasi dokumentaalselt kinnitatud faktidega.

mhm

võta nüid järgmisena see

http://www.apollo.ee/isamaa-ruustajad.html

kui läbi saad anna teada.
annan uue lingi.

to aff:

kas Sa oled vana olija või on keegi uus seda nime kasutama hakanud?
®

küsija
kui sa oleksid tema eelmisi postitusi tähelepanelikult lugenud, siis sa nüüd ei küsiks seda.

Aff on muidugi vana olija, rästu kaasaegsetele oleks selline teema üle mõistuse.

oleme selliseid teemasid mitu tükki üle elanud, las nüüd uued tulijad tegutsevad

Kiur
kus ma sulle ette jäin...
ma tõepoolest ei loe raamatuid, aja raiskamine...kui heegeldan, hoian tagumiku all.

seepärast küsingi kuna aastaid tagasi siin peetud heal tasemel diskusse. ;)

miks sa seda raamatud tagumiku all hoiad? kas sa oled nii pisike, et muidu ei ulata arvutini?:P

To Peterson: Ta loodab, et tarkus tuleb tagumiku kaudu.

ära arvasite.

vanasti anti peksa, et mõistus pähe tuleb. tänapäeval ei tohi lüüa. nüüd pannakse raamat tagumiku alla. efekt siis ehk on sama. ei vihja millelegi. aga noortele peaks seda meetodit nüüd ehk soovitama:)

raamat pandi vanasti ikka padja alla...

just, see oli vanasti. nüüd on uued ajad ja uued kombed

Kiur
niipalju ma tea, et eesti keeles võib tototutamisele kasutada lihtsat pöördumist, nt. rästule...:DDD

Lugesin hiljuti Susan Boyle raamatut. Pole eriti selliseid elulugude-raamatuid kätte juhtunud. Tekkis mõte, et võibolla siiski peaks neist rohkem huvituma. Sest lugedes Boyle lugu, sai pilt sellest lauljast teised mõõtmed, võrreldes seni netist ja ajakirjandusest loetuga...



Toimetatud 1 kord(a). Viimati Rozza 05.02.2013 20.16.

Mulle tekitas huvitavaid mõtteid Maire Aunaste raamat "Mitte ainult meestest".

Aunaste "Viis aastat peidus" oli ka hea lugemine.

Minul on küsimus. Kas te kõik olete fanaatilised elulooraamatute lugejad? Mis on see, mis teie meelest need raamatud teie jaoks köitvaks teevad? Mina leian siiani, et pole mõtet mingitel noortel, umbes kuni 40ndais aastais inimestel mingeid elulooraamatuid endast veel üllitada, sest pool elu on neil veel ees ja see, mida nad on läbi elanud ning raamatuks vormistanud, pole sageli just lugemisväärt. Lugesin kunagi seda omal ajal paljukiidetud Raua "Musta pori näkku" ja ausalt öeldes pole hiljem enam mingit vajadust tundnud teiste sarnaseid üllitisi lugemiseks võtta. Võimalik, et kui kunagi pensioniiga käes, siis leian ka, et tore lugemine, aga hetkel oma aega sellistele teostele ei kuluta.

Viimane selline kätte võetud elulooline raamat, mis osutus juba pealiskaudsel sirvimisel täielikuks pettumuseks, oli Ivo Lani «Murtud tiivaga ingel». Okei, vana mees, aga jutt käis kogu aeg ühte auku, ilma igasuguse tseremooniata ja roppe väljendeid kokku hoidmata.

Raamat oli trükitud kvaliteetsele paberile, üüratult paks ja meeldiva kaanekujundusega. Sisu see-eest ei kõlvanud minu meelest kassisaba alla ka. Aga see vaid kõigest minu arvamus.

tiudur, siin on rohkem 50+ inimesed. raamatuid ma eriti ei loe. aga eluloolisi filme mulle meeldib küll vaadata-vahel

härra peterson Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> tiudur, siin on rohkem 50+ inimesed. raamatuid ma
> eriti ei loe. aga eluloolisi filme mulle meeldib k
> üll vaadata-vahel

See tundub küll uskumatuna.

Ei, Tiudur, kõik siin ei ole fanaatilised elulooraamatute lugejad.:)