50+ nurgake
raamat, mis tekitas mõtteid
aff 02. veebruar 2013, kl 13.36 |
Lugesin läbi Paavo Kangro *Hakkaja tüdruk*u. Neutraalselt kirjutatud Anna-Maria Galojanist, kuid olin väga hämmingus, kui suurte eurorahadega Eesti riik on varustatud ja enamus nendest rahadest lähevad kellegi taskusse. Mingit kontrolli ju pole. Galojan sattus vargapesasse, tema ainuke viga oli, et ta ei viitsinud varastamiseks mingit targemat skeemi välja nuputada.
Eestlased muidugi ostsid eurorahadega majad ja muruniidukid, tema tahtis glamuuri. Rahvuslik omapära vist.
Eestlased muidugi ostsid eurorahadega majad ja muruniidukid, tema tahtis glamuuri. Rahvuslik omapära vist.
rissukas 02. veebruar 2013, kl 13.53 |
mina ei hakkagi nii ebameeldivatest inimestest ja asjadest lugema ning oma närve rikkuma.
aga kui rääkida mõtteid ja häid emotsioone tekitanud raamatutest, siis lugesin viimati vello viisimaast - kirjutatud tema abikaasa ja tütre poolt. väga südamlik ja soe raamat.
nüüd loen gerda kordemetsa ja anne tuulingu raamatut sulev nõmmikust. samuti väga hästi kirjutatud.
aga kui rääkida mõtteid ja häid emotsioone tekitanud raamatutest, siis lugesin viimati vello viisimaast - kirjutatud tema abikaasa ja tütre poolt. väga südamlik ja soe raamat.
nüüd loen gerda kordemetsa ja anne tuulingu raamatut sulev nõmmikust. samuti väga hästi kirjutatud.
kas 02. veebruar 2013, kl 14.00 |
See, et kõik varastava, annab Anna-Maria Galojanile õiguse niiviisi suurte rahadega tuulutada ja siis süüdimatut nägu teha. Raamatut ei ole lugenud ja ei loe ka kunagi. Isegi kui seal on selgitatud, miks tema "ilus ja "tark", " vahele jäi, siis ausalt ei huvita.
Minu hinnang temale, ülbe ja nahhaalne blond, kes häbematult valetab, lolli mängib, ja veel lollimaltelt kaastunnet otsib.
Minu hinnang temale, ülbe ja nahhaalne blond, kes häbematult valetab, lolli mängib, ja veel lollimaltelt kaastunnet otsib.
Vana Tõde 02. veebruar 2013, kl 14.48 |
vaaaal 02. veebruar 2013, kl 15.28 |
kraaks 02. veebruar 2013, kl 18.23 |
loeksin ehk "Hakkajat tüdrukut"...kui midagi huvitavamat parasjagu lugeda ja teha ei ole. puhta kulla pähe ma Galojani " ausaid" tunnistusi ja meenutusi ei võtaks. ma ei usu sulleri aususesse.
raamat Vello Viisimaast oli minu jaoks tõesti hea lugemine. olin enne raamatu lugemist arvamisel, et Viisimaa oli suhteliselt kerge iseloomuga inimene. raamatut lugedes tuli välja, ta oli tegelikult väga sügava tundeeluga südamlik inimene. tema näitlejatee ei olnud sugugi kerge.
raamat Vello Viisimaast oli minu jaoks tõesti hea lugemine. olin enne raamatu lugemist arvamisel, et Viisimaa oli suhteliselt kerge iseloomuga inimene. raamatut lugedes tuli välja, ta oli tegelikult väga sügava tundeeluga südamlik inimene. tema näitlejatee ei olnud sugugi kerge.
tydruk öömütsikesega 03. veebruar 2013, kl 16.49 |
Raamatut Galojanist pole kahjuks kätte juhtunud, aga hetkel loen siis seda kuulsat "Kui tuvid kadusid". Poole peal olles on mulje hea (NB! mitte vapustav, võrratu või võimas)...Oksanen on kõvasti edasi arenenud, see romaan on märgatavalt parem kui "Puhastus". Lugedes mõtled tihtipeale sellele, kuidas ometi suudab 30ndates eluaaastates (st suht noor) soomlanna NII hästi edasi anda 1942-e, 1949nda, 1960ndate aastate Eesti olusid... Kiitus talle tehtud eeltöö eest! Ja kirjanduslikku annet on tal ka omajagu. Kuidas teile meeldis, kui lugesite??
rissukas 03. veebruar 2013, kl 17.44 |
Stanley Kowalski 03. veebruar 2013, kl 19.37 |
Ilmselt on see Galojan nagu kolhoosnik, kõik varastasid, siis tema ka. Mis rahadesse puutub, siis kaldun arvama, et kuskil on rahapada, kust saab kopaga ammutada 10 milli, 20 milli...
Raamatutest on praegu käsil Sheila Fitzpatriku "Everyday stalinism", see on tavaliste inimeste argielust 1940 aastate NSVL-s, huvitav ja peaasi dokumentaalselt kinnitatud faktidega.
Raamatutest on praegu käsil Sheila Fitzpatriku "Everyday stalinism", see on tavaliste inimeste argielust 1940 aastate NSVL-s, huvitav ja peaasi dokumentaalselt kinnitatud faktidega.
kehvik I-Podiga otse Kongo dhzhunnglist 03. veebruar 2013, kl 20.04 |
® 05. veebruar 2013, kl 15.09 |
kallis 05. veebruar 2013, kl 16.03 |
Kiur 05. veebruar 2013, kl 19.29 |
vaaaal 05. veebruar 2013, kl 19.38 |
rästu 05. veebruar 2013, kl 19.47 |
® 05. veebruar 2013, kl 19.49 |
härra peterson 05. veebruar 2013, kl 19.49 |
Kiur 05. veebruar 2013, kl 19.54 |
härra peterson 05. veebruar 2013, kl 20.01 |
härra peterson 05. veebruar 2013, kl 20.07 |
rästu 05. veebruar 2013, kl 20.11 |
Rozza 05. veebruar 2013, kl 20.15 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 902 |
Lugesin hiljuti Susan Boyle raamatut. Pole eriti selliseid elulugude-raamatuid kätte juhtunud. Tekkis mõte, et võibolla siiski peaks neist rohkem huvituma. Sest lugedes Boyle lugu, sai pilt sellest lauljast teised mõõtmed, võrreldes seni netist ja ajakirjandusest loetuga...
Toimetatud 1 kord(a). Viimati Rozza 05.02.2013 20.16.
Toimetatud 1 kord(a). Viimati Rozza 05.02.2013 20.16.
tibu 05. veebruar 2013, kl 20.19 |
Tiudur 05. veebruar 2013, kl 20.40 |
Minul on küsimus. Kas te kõik olete fanaatilised elulooraamatute lugejad? Mis on see, mis teie meelest need raamatud teie jaoks köitvaks teevad? Mina leian siiani, et pole mõtet mingitel noortel, umbes kuni 40ndais aastais inimestel mingeid elulooraamatuid endast veel üllitada, sest pool elu on neil veel ees ja see, mida nad on läbi elanud ning raamatuks vormistanud, pole sageli just lugemisväärt. Lugesin kunagi seda omal ajal paljukiidetud Raua "Musta pori näkku" ja ausalt öeldes pole hiljem enam mingit vajadust tundnud teiste sarnaseid üllitisi lugemiseks võtta. Võimalik, et kui kunagi pensioniiga käes, siis leian ka, et tore lugemine, aga hetkel oma aega sellistele teostele ei kuluta.
Viimane selline kätte võetud elulooline raamat, mis osutus juba pealiskaudsel sirvimisel täielikuks pettumuseks, oli Ivo Lani «Murtud tiivaga ingel». Okei, vana mees, aga jutt käis kogu aeg ühte auku, ilma igasuguse tseremooniata ja roppe väljendeid kokku hoidmata.
Raamat oli trükitud kvaliteetsele paberile, üüratult paks ja meeldiva kaanekujundusega. Sisu see-eest ei kõlvanud minu meelest kassisaba alla ka. Aga see vaid kõigest minu arvamus.
Viimane selline kätte võetud elulooline raamat, mis osutus juba pealiskaudsel sirvimisel täielikuks pettumuseks, oli Ivo Lani «Murtud tiivaga ingel». Okei, vana mees, aga jutt käis kogu aeg ühte auku, ilma igasuguse tseremooniata ja roppe väljendeid kokku hoidmata.
Raamat oli trükitud kvaliteetsele paberile, üüratult paks ja meeldiva kaanekujundusega. Sisu see-eest ei kõlvanud minu meelest kassisaba alla ka. Aga see vaid kõigest minu arvamus.
härra peterson 05. veebruar 2013, kl 20.44 |
Tiudur 05. veebruar 2013, kl 20.46 |
Rozza 05. veebruar 2013, kl 20.47 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 902 |
Lisa postitus