50+ nurgake
raamat, mis tekitas mõtteid
| Ökopräänik 12. veebruar 2013, kl 15.55 |
kui aabitsateväliselt rääkida, siis kindlasti:
Kurt Vonnegut "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda"
Aleksander Solženitsõn "Gulagi arhipelaag" (7 osa)
Svetlana Aleksijevitš "Tšernobõli palve"
Robert Merle "Saar"
Jan Guillou "Kurjus"
A.P.Tšehhov "Novelle ja Jutustusi" (VIII köidet)
Tarmo Vahter "Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud" ja Toomas Kümmel "Isamaa rüüstajad"
Anonüümne "Naine Berliinis" ja Theo Sommer "1945 Ühe aasta elulugu"
(neli viimast peaks olema koolis kohustuslik kirjandus
K.Ristikivi „Hingede öö” või A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus" või "Kõrboja peremees" või "Põrgupõhja uus vanapagan" jms arusaamatutel põhjustel Nõukogude ajal üleshaibitud teoste asemel märkega, et teatud teemad püsivad ajaloos muutumatuna, ning on aegumatud)
ja kõik nad tekitasid täiesti erinevaid, kuid kõigile mõtlemiseks absoluutselt vajalikke mõtteid.
_______________________________________________________
* siia listi võib ilmselt lisada ka S.Oksaneni teosed.
silmaringi laiendavad (mida teeb tegelikult IGA raamat) Eesti "kultusteosed", mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt seda (kultuslikud) mitte pole, nagu eelpool mainitud „Hingede öö” ; "Tõde ja õigus" ; "Kõrboja peremees" ja "Põrgupõhja uus vanapagan" võib ühte patta panna samalaadse muu kirjandusega nagu nt. August Kitzbergi "Libahunt" ; Lilli Prometi "Meesteta küla" ; Eduard Bornhöhe "Tasuja" ja "Villu võitlused" ; Eduard Vilde "Mäeküla piimamees" ; Jaan Krossi „Keisri hull” ; Mats Traadi „Tants aurukatla ümber” ; Hugo Raudseppa „Mikumärdi” ; August Gailiti „Karge meri“ ja A.Kivirähki ning K.Kenderi teostega, mis mingeid uusi, erilisi ja jäädvustamist vajavaid mõtteid, vähemalt minul, küll ei tekita (+ terve pikk rivi Eesti kirjandust). rääkimata sellest, et igasuguseid K.Karisma, R.Linna, H.Võrno ja M.Raua laadsed tooted ei ole eelloetletutega üldse võrreldavad, sest raamatu loetavus ei tähenda alati seda, et need teosed ka mingeid sügavaid mõtteid ja arutelusid väärivad. kasvõi sisemisi.
üks asi veel.
olen tähele pannud, et sügavaid elamusi tekib ja igasuguseid mõtteid vallandub lugejal ohtralt siis, kui ta avastab enda jaoks täiesti tundmatu teema. nii võib üliemotsioone tekitada ka "Pipi Pikksukk".
kui aga lugeja on eelnevalt kursis näiteks 80-ndate punkarite ja rokkarite tegemiste telgitagustega, või ise midagi samalaadset kogenud, siis tekitab M.Raua "Musta pori näkku" vaid tülgastust, mida süvendab roppude väljenditega üledoseeritud sõnakasutus. samuti need, kes kursis II MS ajalooga süvitsi, ei saa mingit vaimset laksu näiteks raamatust "Naine Berliinis".
Kurt Vonnegut "Tapamaja, korpus viis ehk Laste ristisõda"
Aleksander Solženitsõn "Gulagi arhipelaag" (7 osa)
Svetlana Aleksijevitš "Tšernobõli palve"
Robert Merle "Saar"
Jan Guillou "Kurjus"
A.P.Tšehhov "Novelle ja Jutustusi" (VIII köidet)
Tarmo Vahter "Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud" ja Toomas Kümmel "Isamaa rüüstajad"
Anonüümne "Naine Berliinis" ja Theo Sommer "1945 Ühe aasta elulugu"
(neli viimast peaks olema koolis kohustuslik kirjandus
K.Ristikivi „Hingede öö” või A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus" või "Kõrboja peremees" või "Põrgupõhja uus vanapagan" jms arusaamatutel põhjustel Nõukogude ajal üleshaibitud teoste asemel märkega, et teatud teemad püsivad ajaloos muutumatuna, ning on aegumatud)
ja kõik nad tekitasid täiesti erinevaid, kuid kõigile mõtlemiseks absoluutselt vajalikke mõtteid.
_______________________________________________________
* siia listi võib ilmselt lisada ka S.Oksaneni teosed.
silmaringi laiendavad (mida teeb tegelikult IGA raamat) Eesti "kultusteosed", mis minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt seda (kultuslikud) mitte pole, nagu eelpool mainitud „Hingede öö” ; "Tõde ja õigus" ; "Kõrboja peremees" ja "Põrgupõhja uus vanapagan" võib ühte patta panna samalaadse muu kirjandusega nagu nt. August Kitzbergi "Libahunt" ; Lilli Prometi "Meesteta küla" ; Eduard Bornhöhe "Tasuja" ja "Villu võitlused" ; Eduard Vilde "Mäeküla piimamees" ; Jaan Krossi „Keisri hull” ; Mats Traadi „Tants aurukatla ümber” ; Hugo Raudseppa „Mikumärdi” ; August Gailiti „Karge meri“ ja A.Kivirähki ning K.Kenderi teostega, mis mingeid uusi, erilisi ja jäädvustamist vajavaid mõtteid, vähemalt minul, küll ei tekita (+ terve pikk rivi Eesti kirjandust). rääkimata sellest, et igasuguseid K.Karisma, R.Linna, H.Võrno ja M.Raua laadsed tooted ei ole eelloetletutega üldse võrreldavad, sest raamatu loetavus ei tähenda alati seda, et need teosed ka mingeid sügavaid mõtteid ja arutelusid väärivad. kasvõi sisemisi.
üks asi veel.
olen tähele pannud, et sügavaid elamusi tekib ja igasuguseid mõtteid vallandub lugejal ohtralt siis, kui ta avastab enda jaoks täiesti tundmatu teema. nii võib üliemotsioone tekitada ka "Pipi Pikksukk".
kui aga lugeja on eelnevalt kursis näiteks 80-ndate punkarite ja rokkarite tegemiste telgitagustega, või ise midagi samalaadset kogenud, siis tekitab M.Raua "Musta pori näkku" vaid tülgastust, mida süvendab roppude väljenditega üledoseeritud sõnakasutus. samuti need, kes kursis II MS ajalooga süvitsi, ei saa mingit vaimset laksu näiteks raamatust "Naine Berliinis".
| vaaaal 12. veebruar 2013, kl 16.55 |
| Lee 12. veebruar 2013, kl 19.05 |
| Rozza 12. veebruar 2013, kl 21.43 | Registreerus: 14 aastat tagasi Postitusi: 902 |
| jõudu ka! :) 13. veebruar 2013, kl 07.07 |
| Ülla-ülla 14. veebruar 2013, kl 17.28 |
Elulugudest:
Et küsiti, miks neid üldse loetakse.
Olen elu jooksul palju lugenud kõike-kõike kirjandust, eriti isuga ulmekaid, ja tuleb tõdeda, et mõned (just MÕNED) elulood on oluliselt huvitavamad kui ilukirjandus, ulmelisemad kui ulmekad.
Muidugi ei räägi ma Võrnost või Leplandist või muudest tänapäevastest - ma räägin sellest sarjast, mille Päevaleht hiljuti välja lasi. Kõike seda sarja ma ei ostnud, valisin oma arvates huvitavamaid . . . nüüd saan aru, et loll olin, nende hulgas on selliseid põnevaid asju, et . . . oleks võinud ikka kõik võtta.
Näitlejad: Mari Möldre, Paul Pinna. Tõeliselt huvitav kunagine teatri-elu, Pinnal sõja-ajal ajutiselt ka vene tagalas.
Admiral Pitka kirjeldab muu hulgas oma viibimist tsaariaegses vene kroonus - jah, ka tol ajal pidid laevakapteniks õppinud mehed mõne aja sõjalaevastikus kroonut teenima. Kes on lugenud Olavi Ruitlase "Kroonut"? Pitka mälestustes on seda ränka vene kroonu absurdi isegi rohkem kui Ruitlasel terve raamatu peale kokku, loed ja lagistad naerda ja samas oled hämmastuses koos Pitka endaga.
Baltisaksa mõisnikud - poliitikud: Eesti rüütelkonna peamees Dellingshausen, tema asetäitja Eduard Stackelberg. Viimane neist oli muuseas see mees, kes õppis keemiat ja mõtles mendelejevi tabeli välja enne Mendelejevit, kuid siis tuli kodust kiri, et isa on surnud ja onu ei oska mõisa pidada, mõis läheb põhja, tule koju ja võta asi oma kätte, keemia tuli unustada, tabel jäi avaldamata . . . Äärmiselt intelligentne inimene. Olete kindlasti lugenud tsaariajast, mil kooliharidus siinmaal venekeelne oli? Tema oli see mees, kes tsaarivalitsuse käest välja ajas Balti kubermangudele omakeelsed koolid. Muidugi oli tema eesmärk saksakeelsed koolid baltisakslaste jaoks, aga selle kaasnähtusena said ka eestlased-lätlased omakeelsed koolid tagasi.
Dellingshausen - tipptasemel poliitik, kes ajas tsaarivalitsuse lõpupäevil kõige hingega Baltimaade autonoomia saamise asja välismaal, suurelt osalt tänu temale saabus siia Saksa sõjavägi, Inglise laevastik jm. jõud, kes algselt tsaari väed Eestist välja peksid. Teada ju, et eesti vägesid hakati looma ja Vabadussõjaks koondama alles siis, kui needsamad Saksa väed minema tõmbasid, sest neil omal kodumaal asi käest ära läks. Samuti rahvusvaheliselt tunnustatud autonoomia Vene tsaaririigi piires - tolleaegsed eesti poliitikud (Oskar Rütli) kirjutavad vaid, et "autonoomia saamine läks kuidagi väga libedalt" - jah, sakslased olid töö juba ära teinud. Loomulikult tahtsid baltisakslased Balti kubermange liita emakese Saksamaaga ja sellest see sõda Landeswehriga, kuid tegu tuli lõppkokkuvõttes Eestile ja Lätile kasuks.
(Siin on nüüd see koht, kus tuli meelde China Mieville ulmekas "Linn ja linn". Täpselt samamoodi nagu selles raamatus, elasid siingi kõrvuti kaks kogukonda, eestlased ja baltisakslased, kumbki ajas oma asja ja mälestustes teist ja teise tegusid poliitikas ei mainita, ikka meie tegime ja meie võitlesime ja vahel lihtsalt saavutasime mõne asja väga libedalt, ei sõnagi sellest, kui palju teine kogukond vaeva nägi, et see tegelikult ise korda ajada)
Samast ajastust Eestimaa kuberner tsaarivalitsuse poolt: Alexander Bellegarde, poolenisti prantsuse päritolu vene kõrgem ametnik. Mees, kes Eestimaale kuberneriks saabumise järel esimese asjana hakkas õppima kohalikku keelt - ei, mitte kohalikku kultuurikeelt saksa keelt, vaid rahva keelt - eesti keelt. Pidev võitlus baltisaksa mõisnikega maarahva õiguste eest, maarahva poolt. Soe ja südamlik inimene, samas tark poliitik, aitas eestlasi järjekindlalt ka hiljem, kui tsaarivalitsuses peatsensoriks sai. Põgenes punase terrori eest Saksamaale, kui seal omakorda Hitler võimule sai ja igasugu "venelased" välja viskas, tuli uuesti Eestisse, kus vabariigi valitsus tema teened meelde tuletas ja talle riigiametniku pensioni määras.
Hinnom - tsaariaegne eesti ohvitser, kes aitas eesti vägesid Vabadussõjaks kokku kutsuda ja võitles Vabadussõjas kuni lõpuni. Väga sirgjooneline, põhimõttekindel, isamaaliselt meelestatud inimene. Värvikad ja huvitavad jutud, väga hea ja loetav Vabadussõja ajalugu. Millegipärast tekkisid kohe paralleelid Leo Kunnase "Gort Ashryniga", peategelase isiksus oli niivõrd sarnane. Jah, kes "Gort Ashryni" lugenud, sellele teadmiseks, et Hinnomi mälestustes tegutseb ka kapten Anton Irv originaal ja kui ta surma saab, nimetatakse tema juhtimise all olnud soomusrong tema nimega ja võitlus läheb aga edasi (niisiis kaks esimest elu - soovitan lugeda kui "Gort Ashryni" eellugu!).
Mothander - rootslane, kes abiellus baltisakslasega ja käis sõja ajal (Saksa okupatsiooni ajal) Eesti rannarootslastele Rootsimaalt abi toomas. Muuhulgas õnnestus tal masinatehasest suurem partii paadimootoreid saada ja saartele-rannikule kaluriperedesse laiali jagada - hiljem kiitis, et olid head mootorid, sest paari päevaga enne venelaste sissetungi jõudsid kõik need kenasti Rootsimaale tagasi.
Poliitikud, kultuuritegelased, kunstnikud - igaüks neist oskab välja tuua midagi värvikat, põnevat, teistsugust. Kild-killu haaval paned kokku pildi mitmekihilisest ühiskonnast, igaüks lisab oma osa. Ja kui inimesel on veel kirjanduslikku annet, siis on tema mälestused sama head kui tema muu looming - näiteks Artur Adsoni elulooraamat on mõnus ja luuleline lugemine.
Lisaks teised sarjavälised kaasaegsed - Elo Tuglase mälestused, Siegfrid von Vegesack "Balti tragöödia" ja muud, kui vaid viitsid kätte võtta.
Ja kõige parem selle suure kireva põneva saaga juures on see, et see kõik oli PÄRISELT.
Aga jah, kaasaegsed elulood - no neid ei afišeeriks, niipalju kui ma neid lugenud, pole neil nagu niiväga öelda - Mihkel Rauda ma muidugi lugenud ei ole ja seetõttu ei kommenteeri.
Aga kujutan ette, et kunagi paneb järgmine põlvkond meie kohta pildi kokku just nende praeguste mälestuste põhjal.
Et küsiti, miks neid üldse loetakse.
Olen elu jooksul palju lugenud kõike-kõike kirjandust, eriti isuga ulmekaid, ja tuleb tõdeda, et mõned (just MÕNED) elulood on oluliselt huvitavamad kui ilukirjandus, ulmelisemad kui ulmekad.
Muidugi ei räägi ma Võrnost või Leplandist või muudest tänapäevastest - ma räägin sellest sarjast, mille Päevaleht hiljuti välja lasi. Kõike seda sarja ma ei ostnud, valisin oma arvates huvitavamaid . . . nüüd saan aru, et loll olin, nende hulgas on selliseid põnevaid asju, et . . . oleks võinud ikka kõik võtta.
Näitlejad: Mari Möldre, Paul Pinna. Tõeliselt huvitav kunagine teatri-elu, Pinnal sõja-ajal ajutiselt ka vene tagalas.
Admiral Pitka kirjeldab muu hulgas oma viibimist tsaariaegses vene kroonus - jah, ka tol ajal pidid laevakapteniks õppinud mehed mõne aja sõjalaevastikus kroonut teenima. Kes on lugenud Olavi Ruitlase "Kroonut"? Pitka mälestustes on seda ränka vene kroonu absurdi isegi rohkem kui Ruitlasel terve raamatu peale kokku, loed ja lagistad naerda ja samas oled hämmastuses koos Pitka endaga.
Baltisaksa mõisnikud - poliitikud: Eesti rüütelkonna peamees Dellingshausen, tema asetäitja Eduard Stackelberg. Viimane neist oli muuseas see mees, kes õppis keemiat ja mõtles mendelejevi tabeli välja enne Mendelejevit, kuid siis tuli kodust kiri, et isa on surnud ja onu ei oska mõisa pidada, mõis läheb põhja, tule koju ja võta asi oma kätte, keemia tuli unustada, tabel jäi avaldamata . . . Äärmiselt intelligentne inimene. Olete kindlasti lugenud tsaariajast, mil kooliharidus siinmaal venekeelne oli? Tema oli see mees, kes tsaarivalitsuse käest välja ajas Balti kubermangudele omakeelsed koolid. Muidugi oli tema eesmärk saksakeelsed koolid baltisakslaste jaoks, aga selle kaasnähtusena said ka eestlased-lätlased omakeelsed koolid tagasi.
Dellingshausen - tipptasemel poliitik, kes ajas tsaarivalitsuse lõpupäevil kõige hingega Baltimaade autonoomia saamise asja välismaal, suurelt osalt tänu temale saabus siia Saksa sõjavägi, Inglise laevastik jm. jõud, kes algselt tsaari väed Eestist välja peksid. Teada ju, et eesti vägesid hakati looma ja Vabadussõjaks koondama alles siis, kui needsamad Saksa väed minema tõmbasid, sest neil omal kodumaal asi käest ära läks. Samuti rahvusvaheliselt tunnustatud autonoomia Vene tsaaririigi piires - tolleaegsed eesti poliitikud (Oskar Rütli) kirjutavad vaid, et "autonoomia saamine läks kuidagi väga libedalt" - jah, sakslased olid töö juba ära teinud. Loomulikult tahtsid baltisakslased Balti kubermange liita emakese Saksamaaga ja sellest see sõda Landeswehriga, kuid tegu tuli lõppkokkuvõttes Eestile ja Lätile kasuks.
(Siin on nüüd see koht, kus tuli meelde China Mieville ulmekas "Linn ja linn". Täpselt samamoodi nagu selles raamatus, elasid siingi kõrvuti kaks kogukonda, eestlased ja baltisakslased, kumbki ajas oma asja ja mälestustes teist ja teise tegusid poliitikas ei mainita, ikka meie tegime ja meie võitlesime ja vahel lihtsalt saavutasime mõne asja väga libedalt, ei sõnagi sellest, kui palju teine kogukond vaeva nägi, et see tegelikult ise korda ajada)
Samast ajastust Eestimaa kuberner tsaarivalitsuse poolt: Alexander Bellegarde, poolenisti prantsuse päritolu vene kõrgem ametnik. Mees, kes Eestimaale kuberneriks saabumise järel esimese asjana hakkas õppima kohalikku keelt - ei, mitte kohalikku kultuurikeelt saksa keelt, vaid rahva keelt - eesti keelt. Pidev võitlus baltisaksa mõisnikega maarahva õiguste eest, maarahva poolt. Soe ja südamlik inimene, samas tark poliitik, aitas eestlasi järjekindlalt ka hiljem, kui tsaarivalitsuses peatsensoriks sai. Põgenes punase terrori eest Saksamaale, kui seal omakorda Hitler võimule sai ja igasugu "venelased" välja viskas, tuli uuesti Eestisse, kus vabariigi valitsus tema teened meelde tuletas ja talle riigiametniku pensioni määras.
Hinnom - tsaariaegne eesti ohvitser, kes aitas eesti vägesid Vabadussõjaks kokku kutsuda ja võitles Vabadussõjas kuni lõpuni. Väga sirgjooneline, põhimõttekindel, isamaaliselt meelestatud inimene. Värvikad ja huvitavad jutud, väga hea ja loetav Vabadussõja ajalugu. Millegipärast tekkisid kohe paralleelid Leo Kunnase "Gort Ashryniga", peategelase isiksus oli niivõrd sarnane. Jah, kes "Gort Ashryni" lugenud, sellele teadmiseks, et Hinnomi mälestustes tegutseb ka kapten Anton Irv originaal ja kui ta surma saab, nimetatakse tema juhtimise all olnud soomusrong tema nimega ja võitlus läheb aga edasi (niisiis kaks esimest elu - soovitan lugeda kui "Gort Ashryni" eellugu!).
Mothander - rootslane, kes abiellus baltisakslasega ja käis sõja ajal (Saksa okupatsiooni ajal) Eesti rannarootslastele Rootsimaalt abi toomas. Muuhulgas õnnestus tal masinatehasest suurem partii paadimootoreid saada ja saartele-rannikule kaluriperedesse laiali jagada - hiljem kiitis, et olid head mootorid, sest paari päevaga enne venelaste sissetungi jõudsid kõik need kenasti Rootsimaale tagasi.
Poliitikud, kultuuritegelased, kunstnikud - igaüks neist oskab välja tuua midagi värvikat, põnevat, teistsugust. Kild-killu haaval paned kokku pildi mitmekihilisest ühiskonnast, igaüks lisab oma osa. Ja kui inimesel on veel kirjanduslikku annet, siis on tema mälestused sama head kui tema muu looming - näiteks Artur Adsoni elulooraamat on mõnus ja luuleline lugemine.
Lisaks teised sarjavälised kaasaegsed - Elo Tuglase mälestused, Siegfrid von Vegesack "Balti tragöödia" ja muud, kui vaid viitsid kätte võtta.
Ja kõige parem selle suure kireva põneva saaga juures on see, et see kõik oli PÄRISELT.
Aga jah, kaasaegsed elulood - no neid ei afišeeriks, niipalju kui ma neid lugenud, pole neil nagu niiväga öelda - Mihkel Rauda ma muidugi lugenud ei ole ja seetõttu ei kommenteeri.
Aga kujutan ette, et kunagi paneb järgmine põlvkond meie kohta pildi kokku just nende praeguste mälestuste põhjal.
| Ökopräänik 14. veebruar 2013, kl 18.06 |
Just, ülla-ülla.
kirjutan su jutule kahe käega alla.
raua lugemata jätmine ei jäta sind millestki ilma.
tüüpiline moodne toode, kus juhul kui midagi öelda ei ole, aga millegiga peab ju publikut ahhetama panema, hakatakse valimatult ropendama (analoogsed on uuema aja sisutühjad filmid ja seriaalid, kus olematut sisu üritatakse tasakaalustada lausropendamise või soolikate ja mööda seina laiali lendavate ajudega. viimast kindlasti aegluubis)
kirjutan su jutule kahe käega alla.
raua lugemata jätmine ei jäta sind millestki ilma.
tüüpiline moodne toode, kus juhul kui midagi öelda ei ole, aga millegiga peab ju publikut ahhetama panema, hakatakse valimatult ropendama (analoogsed on uuema aja sisutühjad filmid ja seriaalid, kus olematut sisu üritatakse tasakaalustada lausropendamise või soolikate ja mööda seina laiali lendavate ajudega. viimast kindlasti aegluubis)
| kraaks 14. veebruar 2013, kl 18.07 |
korra olen ma juba selles foorumis soovitanud lugeda Svetlana Aleksijevitši raamatut"Tšernobõli palve". teine sarnane raamat on Igor Kostini "Tšernobõl. Reporteri pihtimused". väga valus ja õpetlik lugemine. need kaks peaksid küll kindlasti kuuluma keskkooli kohustusliku kirjanduse hulka.
minu meelest, ühed parimad eluloo raamatud on vene ajal ilmunud kunstnike elulood. need on väga sisutihedad ja ülevaatlikud raamatud. põhjalik kirjeldus kunstniku töödest, sisaldavad rohket pildimaterjali. minu lemmikud on D. Weissi "Alasti tulin ma " ja I. Stone "Elujanu". kunstnike elulood on valdavalt kõik hästi ja huvitavalt kirjutatud.
see vastab tõele, vähemalt minu puhul, kui raamatus toimunu või kirjeldatud asukoht on mingil moel mulle tuttav, on põnevam lugeda. kui loen E. Klasi või K.Laretei meenutusi Nõmmel elatud ajast, tekkib kuidagi kodune tunne, sest tean millisest kohast ja inimestest on jutt.
mis Mihkel Rauda puutub, siis mulle meeldib, kuidas ta "Kolmeraudset"juhib. ta ei nännuta, küsimused on otse ja teravad, puudub pugejalik käitumine. "Musta pori näkku" ei ole minu raamat.
nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi ja maitsed...ja eks igaüks arva enda oma kõige paremaks:)))
minu meelest, ühed parimad eluloo raamatud on vene ajal ilmunud kunstnike elulood. need on väga sisutihedad ja ülevaatlikud raamatud. põhjalik kirjeldus kunstniku töödest, sisaldavad rohket pildimaterjali. minu lemmikud on D. Weissi "Alasti tulin ma " ja I. Stone "Elujanu". kunstnike elulood on valdavalt kõik hästi ja huvitavalt kirjutatud.
see vastab tõele, vähemalt minu puhul, kui raamatus toimunu või kirjeldatud asukoht on mingil moel mulle tuttav, on põnevam lugeda. kui loen E. Klasi või K.Laretei meenutusi Nõmmel elatud ajast, tekkib kuidagi kodune tunne, sest tean millisest kohast ja inimestest on jutt.
mis Mihkel Rauda puutub, siis mulle meeldib, kuidas ta "Kolmeraudset"juhib. ta ei nännuta, küsimused on otse ja teravad, puudub pugejalik käitumine. "Musta pori näkku" ei ole minu raamat.
nii palju kui on inimesi, nii palju on arvamusi ja maitsed...ja eks igaüks arva enda oma kõige paremaks:)))
| Ökopräänik 14. veebruar 2013, kl 18.31 |
jah. kolmeraudses on Raud hea ja superstaari saatesse ja Eesti talendi saatesse sobib ka. samuti on ta omal kohal Singer-Vingeris. ja oli ka 7 vapras omal kohal.
aga oli lausa jube kuulata tema tänitusi omal ajal (enne 2001a R2 päevaprogrammis (ei mõtle siin muusikasaadet "propaganda") ) raadio kahes. midagi head polnud tema järgmine R2 saade "Et R2 maa" ja jube oli ka TV saade "Koosolek".
aga oli lausa jube kuulata tema tänitusi omal ajal (enne 2001a R2 päevaprogrammis (ei mõtle siin muusikasaadet "propaganda") ) raadio kahes. midagi head polnud tema järgmine R2 saade "Et R2 maa" ja jube oli ka TV saade "Koosolek".
| risskukas 15. veebruar 2013, kl 17.12 |
Piia-Ly
väga targalt öeldud.
lugeja
just nimelt. nüüd tahan lugeda raamatuid, mis tekitavad positiivseid emotsioone.
lutsu loen alati siis, kui midagi uut prajasti pole. unejutuks.
gerald durell - samuti hästi tore.
ei hakka mingil juhul lugema küüditamistest, sõjast, tshernobõlist ja jumal teab missugustest jubedatest asjadest. kindlasti ei taha lugeda moslemitest, kuna kahjuks näen neid iga päev enda kõrval niikui nii. ja mulle sellest aitab.
savisaare paksu teose jätan ka vahele:))
väga targalt öeldud.
lugeja
just nimelt. nüüd tahan lugeda raamatuid, mis tekitavad positiivseid emotsioone.
lutsu loen alati siis, kui midagi uut prajasti pole. unejutuks.
gerald durell - samuti hästi tore.
ei hakka mingil juhul lugema küüditamistest, sõjast, tshernobõlist ja jumal teab missugustest jubedatest asjadest. kindlasti ei taha lugeda moslemitest, kuna kahjuks näen neid iga päev enda kõrval niikui nii. ja mulle sellest aitab.
savisaare paksu teose jätan ka vahele:))
| vaaaal 15. veebruar 2013, kl 17.20 |
| rästu 15. veebruar 2013, kl 17.26 |
| Dihlo Foss 15. veebruar 2013, kl 18.14 |
"Minu sarja raamatud" on mu viimaste aegade lugemisvara.
Siin, v66rsil, on raamatukogudes vähe eesti raamatuid.
Nyyd olen "v66rsil leiba hankimas" juba 3. riigis - no et on, mida kogeda, ka teiste läbielatu on mulle p6nev. Vanim lastest ka palju aastaid v66rsil ja tema abikaasa n.ö. "väliseestlane". Neile kingin ka alati neidsamu raamatuid, otsin netist neid, mis rahva poolt kiidetud. On täkke läinud! Meeldivad!
J6uludeks sai saadetud "Minu Moskva" ja "Minu Bryssel" - ehk siis et "seinast seinani".
Ise pole neid k6iki lugenudki, et kui peab siis k6rges vanaduses sinna lugema minema!
Siin, v66rsil, on raamatukogudes vähe eesti raamatuid.
Nyyd olen "v66rsil leiba hankimas" juba 3. riigis - no et on, mida kogeda, ka teiste läbielatu on mulle p6nev. Vanim lastest ka palju aastaid v66rsil ja tema abikaasa n.ö. "väliseestlane". Neile kingin ka alati neidsamu raamatuid, otsin netist neid, mis rahva poolt kiidetud. On täkke läinud! Meeldivad!
J6uludeks sai saadetud "Minu Moskva" ja "Minu Bryssel" - ehk siis et "seinast seinani".
Ise pole neid k6iki lugenudki, et kui peab siis k6rges vanaduses sinna lugema minema!
| Stanley Kowalski 16. veebruar 2013, kl 20.34 |
Mina loen raamatuid küüditamistest, gulagi laagritest, Tshernobõlist, sest see on suur osa minu rahva ja ka perekonna loost. Soovitan lugeda Jevgenia Ginzburgi "Järsk kurv", haruldaselt hea lugemine.
Minu tuttavate hulgas on ka neid, kes ei taha selliseid raamatuid lugeda, enamikus need, kes tahavad elada oma roosas, nende jaoks mugavas nõukaajas, kus nende vanemad ja vanavanemad ei tundnud vintsutusi ja elasid paremini teistest.
Minu tuttavate hulgas on ka neid, kes ei taha selliseid raamatuid lugeda, enamikus need, kes tahavad elada oma roosas, nende jaoks mugavas nõukaajas, kus nende vanemad ja vanavanemad ei tundnud vintsutusi ja elasid paremini teistest.
| seitse samuraid 17. veebruar 2013, kl 08.56 |
| :D 17. veebruar 2013, kl 12.01 |
| Jäljendades tibu 17. veebruar 2013, kl 12.07 |
| tydruk öömütsikesega 18. veebruar 2013, kl 08.15 |
Hommikust (veerand tundi on aega hambaarstile minekuni...)!
Minu läbi-elu-lemmik on Axel Munthe San Michele raamat....selles on KÕIKE. Tark, vaimukas, hea huumoriga; samas tõsine ja asjalik.
Teine noorusjaa lemmik, mida vahel üle loen, Mitchell Wilsoni "Elu täis äikest" (tuumafüüsikute tegemistest 1920-1930ndate USA-s).
Nooruses ilmus tohutult häid asju, vaatamata "vene ajale"; eriti Loomingu Raamatukogus.
Kõik Stefan Zweigi teosed ja Lion Feuchtwangeri omad olid head; samuti Hemingway, Saul Bellow, Salinger...Ja ulmeklassika! (Ray Bradbury, Isaac Asimov, St. Lem).
Gulagi arhipelaag, mida keegi eelpool mainis, on ääretult mõjuv...selle peaksid kohustuslikus korras läbi lugema kõik.
Hetkel loen Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis"; lõpetasin Vonneguti "Võllaroa".
Kahjuks peab nüüd hambatohtri toolile minema...
Minu läbi-elu-lemmik on Axel Munthe San Michele raamat....selles on KÕIKE. Tark, vaimukas, hea huumoriga; samas tõsine ja asjalik.
Teine noorusjaa lemmik, mida vahel üle loen, Mitchell Wilsoni "Elu täis äikest" (tuumafüüsikute tegemistest 1920-1930ndate USA-s).
Nooruses ilmus tohutult häid asju, vaatamata "vene ajale"; eriti Loomingu Raamatukogus.
Kõik Stefan Zweigi teosed ja Lion Feuchtwangeri omad olid head; samuti Hemingway, Saul Bellow, Salinger...Ja ulmeklassika! (Ray Bradbury, Isaac Asimov, St. Lem).
Gulagi arhipelaag, mida keegi eelpool mainis, on ääretult mõjuv...selle peaksid kohustuslikus korras läbi lugema kõik.
Hetkel loen Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis"; lõpetasin Vonneguti "Võllaroa".
Kahjuks peab nüüd hambatohtri toolile minema...
| :D 03. märts 2013, kl 20.58 |
| aff 19. märts 2013, kl 13.02 |
Nüüd lugesin läbi Anna Maria Galojani isiklikult kirjutatud raamatu, tema versiooni rahadega keerutamisest. Ei olnud nii huvitav. Ma oleksin talle nõu võinud anda, kuidas oleks õigem raamat kirjutada olnud, kahju, et ta minu käest ei küsinud. :)
Oleks pidanud lihtsalt arutlema, miks ta tanki pandi, mitte nii palju keskenduma teiste mustamisele. Rumal, suurte ambitsioonidega plika, kellel Eestis ei ole enam mingit tulevikku.
Oleks pidanud lihtsalt arutlema, miks ta tanki pandi, mitte nii palju keskenduma teiste mustamisele. Rumal, suurte ambitsioonidega plika, kellel Eestis ei ole enam mingit tulevikku.
| ex-riigiametnik 07. aprill 2022, kl 15.00 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 113 |
"Musta pori näkku" - ei raiska aega ja energiat ropendamiste lugemisele, need ei anna mulle suurt midagi juurde.
Siin eespool mainiti "Balti tragöödiat". Jah, see on tõeliselt huvitav raamat ja läksin seetõttu ka Linnateatrisse sellenimelist etendust vaatama. Tuli pettuda, etenduses oli huvitavam osa s.t. ajalooline taust välja jäetud.
Siin eespool mainiti "Balti tragöödiat". Jah, see on tõeliselt huvitav raamat ja läksin seetõttu ka Linnateatrisse sellenimelist etendust vaatama. Tuli pettuda, etenduses oli huvitavam osa s.t. ajalooline taust välja jäetud.
| ex-riigiametnik 07. aprill 2022, kl 15.01 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 113 |
"Musta pori näkku" - ei raiska aega ja energiat ropendamiste lugemisele, need ei anna mulle suurt midagi juurde.
Siin eespool mainiti "Balti tragöödiat". Jah, see on tõeliselt huvitav raamat ja läksin seetõttu ka Linnateatrisse sellenimelist etendust vaatama. Tuli pettuda, etenduses oli huvitavam osa s.t. ajalooline taust välja jäetud.
Siin eespool mainiti "Balti tragöödiat". Jah, see on tõeliselt huvitav raamat ja läksin seetõttu ka Linnateatrisse sellenimelist etendust vaatama. Tuli pettuda, etenduses oli huvitavam osa s.t. ajalooline taust välja jäetud.
| ex-riigiametnik 07. aprill 2022, kl 15.02 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 113 |
"Musta pori näkku" - ei raiska aega ja energiat ropendamiste lugemisele, need ei anna mulle suurt midagi juurde.
Siin eespool mainiti "Balti tragöödiat". Jah, see on tõeliselt huvitav raamat ja läksin seetõttu ka Linnateatrisse sellenimelist etendust vaatama. Tuli pettuda, etenduses oli huvitavam osa s.t. ajalooline taust välja jäetud.
Siin eespool mainiti "Balti tragöödiat". Jah, see on tõeliselt huvitav raamat ja läksin seetõttu ka Linnateatrisse sellenimelist etendust vaatama. Tuli pettuda, etenduses oli huvitavam osa s.t. ajalooline taust välja jäetud.
| ex-riigiametnik 07. aprill 2022, kl 15.03 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 113 |
"Musta pori näkku" - ei raiska aega ja energiat ropendamiste lugemisele, need ei anna mulle suurt midagi juurde.
Siin eespool mainiti "Balti tragöödiat". Jah, see on tõeliselt huvitav raamat ja läksin seetõttu ka Linnateatrisse sellenimelist etendust vaatama. Tuli pettuda, etenduses oli huvitavam osa s.t. ajalooline taust välja jäetud.
Siin eespool mainiti "Balti tragöödiat". Jah, see on tõeliselt huvitav raamat ja läksin seetõttu ka Linnateatrisse sellenimelist etendust vaatama. Tuli pettuda, etenduses oli huvitavam osa s.t. ajalooline taust välja jäetud.
| ex-riigiametnik 07. aprill 2022, kl 15.51 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 113 |
Eespoolmainitud Siegfried von Vegesacki "Balti tragöödia" - tõesti väga huvitav meenutus väga huvitavast ajast. Kuna olen raamatut lugenud, arvasin, et ehk on see Linnateatri etendus sama huvitav ja krabasin piletid ära niipea, kui võimalus tekkis.
Kahjuks oli etenduses suurem osa sellest huvitavast ajastust kaotsi läinud, täielik pettumus . . .
Kahjuks oli etenduses suurem osa sellest huvitavast ajastust kaotsi läinud, täielik pettumus . . .
| Bruh Bro 07. aprill 2022, kl 19.36 |
| tükike sinist taevast 08. aprill 2022, kl 12.08 |
| ex-riigiametnik 11. aprill 2022, kl 12.11 | Registreerus: 10 aastat tagasi Postitusi: 113 |
Lisa postitus