Minul on küsimus. Kas te kõik olete fanaatilised elulooraamatute lugejad? Mis on see, mis teie meelest need raamatud teie jaoks köitvaks teevad? Mina leian siiani, et pole mõtet mingitel noortel, umbes kuni 40ndais aastais inimestel mingeid elulooraamatuid endast veel üllitada, sest pool elu on neil veel ees ja see, mida nad on läbi elanud ning raamatuks vormistanud, pole sageli just lugemisväärt. Lugesin kunagi seda omal ajal paljukiidetud Raua "Musta pori näkku" ja ausalt öeldes pole hiljem enam mingit vajadust tundnud teiste sarnaseid üllitisi lugemiseks võtta. Võimalik, et kui kunagi pensioniiga käes, siis leian ka, et tore lugemine, aga hetkel oma aega sellistele teostele ei kuluta.
Viimane selline kätte võetud elulooline raamat, mis osutus juba pealiskaudsel sirvimisel täielikuks pettumuseks, oli Ivo Lani «Murtud tiivaga ingel». Okei, vana mees, aga jutt käis kogu aeg ühte auku, ilma igasuguse tseremooniata ja roppe väljendeid kokku hoidmata.
Raamat oli trükitud kvaliteetsele paberile, üüratult paks ja meeldiva kaanekujundusega. Sisu see-eest ei kõlvanud minu meelest kassisaba alla ka. Aga see vaid kõigest minu arvamus.