Pole küll pensionär, kuid 2 raamatut nädalas loen läbi raudselt. Täna lõpetasin just Erik Tohvri *Kaksikelu*, mille lugemine võttis aega 6 tundi. Need, kes palju loevad, loevad kiiresti.
Elulood loen kõik läbi, lihtsalt uudishimust juba. Ei ole mingit eelarvamust, et fui, see või too raamat ei ole prestiizhne. Loen isegi Kenderi läbi, huvist, et mis tal siis seekord. Raamat Galojanist oli kordades põnevam ja tekitas vägagi palju mõtteid, kui raamat Võrnost, kellel polnud mitte kui midagi ütelda ( oli meil kunagi Kraaksuga vaidlus ).
*Musta pori näkku* oli kirjutatud nii huvitavas stiilis, et sellist libedat ja omapärast sulge ma ei teagi Eestis küll rohkem kellelgi olevat. Mihkel Raud on ikka väga andekas sell, ta võiks vabalt rohkem kirjutada.
Ja üleüldse on palju huvitavam teinekord lugeda negatiivsetest persoonidest, kui eeskujulikust ja eesrindlikust vahetpolesiiskellest. Muidu meenus, et üks parim elulooraamat on Maria Callasest.
Mida ma lugeda ei viitsi on kriminullid, nendest sai noorena isu täis. Ja need raamatud, mis mind ei liigutanud, lähevad meelest nii nagu filmidki.

mihkel raud meeldis, peaks sobima ka hvostovi 'sillamäe passioon'.

mina küll ilma kriminullideta uinuda ei saa:D

Vat just. Nii igav, et jääd raamatu taha magama :)

...:)
ärge ärritage mind täna rohkem enam...tulen ampsan...:D


täna uinun koos Mario PuZoga...:DDD

edgarile truudust murdma?

jaa, aga sinule jään truuks...:D kindlalt kohe.

Mihkel Raua raamatu põlgajad ei ole vist kunagi lugenud ei Boccaciot ega antiikaja kirjanikke, kus "rõvedusi" kordades rohkem.

ilmselt mitte rõvedusi ei peetud antud raamatu juures silmas, vaid üldist konteksti. kui hea keelekasutus kõrvale jätta, jääbki ainult üks suur tühja tallamine ja kahvatu eneseleidmine, taustaks vaese aja haledus.

Kui inimene ei huvita, siis ei tekita huvi ka lugu tema elust. Ja praegu Eestis maaniaks saanud elulookirjandus ei kutsu lugema. Mingi aja pärast ehk. Näiteks Mari Möldre elulooraamat on hea lugemisvara, samuti Elo Tuglase, neid on veel, kus kogu taustsüsteem on huvitav.

Jossif Kobzon olevat ka kirja pannud oma memuaarid kui tundis, et lõpp läheneb. Aga jäi ellu ja pidi pärast mitu aastat suhteid klaarima :) Mõistlik oleks ausa kirjatüki puhul kasutada suletud ümbrikku kirjaga "Avada/avaldada pärast minu surma".

romaanidest loeme meile täiesti võõrastest inimestest, miks siis kellegi elulugu lugeda huvitav ei ole. ikka on. see affi mainitud Maria on nii põnevalt kirjutatud, loed nagu parimat romaani, ei saa enne käest, kui läbi on loetud. oleneb kõik sellest, kui hästi või halvasti kirjutatud on.
ise avastasin raamatukogust kogemata Ene Rämmeldi. ma ei tundnudki sellist, pole kunagi kuulnudki. aga küll oli huvitav, kõik tema kolm raamatut olid huvitavad, kahju, et tal neid rohkem pole.

aff
no kui sa nii ytled.
v6ib olla siis v6tangi raua raamatu uudishimust pihku.
raud on ise nii labane tyyp, et ei kutsu lugema.
aga kenderit olen lugenud uudishimust. hasti kirjutab, kui see, millest kirjutab, on ausalt oeldes pa.sk. n6medate inimeste n6medast elust. ei taha lugeda.

aga mulle meeldivad naiteks vaga elo tuglase paevikud, mari moldrest tahaks ka lugeda jne. ikkagi huvitavad inimesed, kusjuures naiteks vaga huvitav on tuglase "juhan liiv".
ka elulooraamat.

misasi see raamat on?

mina loen ainult raha.

EestiEnergia,
Raamat - see on tuhat tammelehte, sada saarelehte, kaks kaanelauakest. (vist oli 1. klassi aabitsas selline salmike...) :D

lugudegapeetud kodanik mütsike!

EEST Energia mitte eestI energia.
vahe on ogrommnõi!

******************************************************

a nüid sis aabitsatest veidi.

aabitsaid on olnud erisugusisi

1853a kuke aabits ("Uus A B D Ramat")

http://www.upload.ee/image/3050968/kukekas1853.JPG

kirjas nii (edaspidi kirjaviis muutmata):

Õppetus.

Ahne südda ööd ja päewa
tunneb wallo, nääb waewa!
rikkaks sada himmustab,
rahho, rõmo kautab.

Õppetus.

Saunamehhe lapsokenne,
miks sa josed saksa eest?
Tulle liggi, kennakenne,
koppik kukkub saksa käest.

sama toode aastast 1913

http://www.upload.ee/image/3051007/kukekas1913.JPG

aga kirjab meile:

Kõrges laulis linnukene,
All siin kõlas lapse hääl.
Laulust rõõmus inimene,
Laulust Jumalal hää meel.

Hommikulaul.

Ma palun sind, sa helde Isa,
Mind kaitse sellel päewal sa!
Ka õnnistust mu tööle lisa,
Et waew ei oleks asjata:
Mind pea oma sõna sees,
Et ma ei eksiks iganes!

1914 aga kirjas 10 kopsine Uus Kuke aabits

http://www.upload.ee/image/3051041/kukekas1914b.jpg

Wankril söekott ja ader,
sõidab põllumees
Sepal sahku teritama
Künni aeg on ees.
Tema kõrwal raamat kaenlas.
Sammub poisikene,
Mõistust tõttab teritama
Kooli pingile.

edasi muudkui tuli neid kukkesisid:

1931
http://www.upload.ee/image/3051115/kukekas1931.jpg
1934
http://www.upload.ee/image/3051118/kukekas1934.jpg
1958
http://www.upload.ee/image/3051136/1958.jpg

kuniks kukkede gängstale tõmmati 1969a vahepial pidurid piale ja möllama hakkasid hoopis karud.

nuh, aga minu aabits kuuluski juba karude gängstasse ja oli siuke oopis:

http://www.upload.ee/image/3051066/1969.jpg

ja jutt seal oli järgmine:

Kiisuke, mu kassike,
siin on aabits - A-B-D!
Hiiri püüda oskad sa -
kas sa tähti tunned ka?

Vaata, O on ümarik,
Ö kui sarviline sikk,
S kui uss - nii kujult näib,
M kui kamm, mis juustes käib.

U on nagu hoburaud,
T kui naabri aias laud;
P on nagu kotikandja -
meile kingituste andja.

Kui sa tähed selgeks saad,
lugemises vagu a'ad,
siis võid pärast aega viita -
tähed selged - saad veel kiita!


aga need korjati kohe käeast ära, sest sial lisaks karule ka jänes oli ja miski poisike hilpas ja see viga parandati rutturuttu 1971a ära, ning tuli uus ja karugängstale kohane:

http://www.upload.ee/image/3051107/1971.jpg

aga kuna kukegängsta moosis ennast 1974a haridusministeeriumisse jällegi sisse tagasi ja puges kodanik Elsa Gretškina külje alla, siis sellel karukesel ka pikka pidu ei olnud.

http://www.upload.ee/image/3051071/kukekas1974-1977-1983.jpg

viimane oli ses mõttes kõva sõna, et seda anti muudkui järjepanu kümme aastat või rohkem välja.


a muidu aabitsad on nigu rahagi.
tuleb ja läheb ja on uvitav lugeda.

Lullar on hakanud iseennast paljundama.

ei saa kuidagi nõustuda väitega, et H.Võrno “ Poisi lugu” ei ole lugemisväärt raamat. minu jaoks on ta samasuguse väärtusega nagu H. Valgu “ Lugu poisist, keda kallistas ilus pastoriproua “, E, Raud “ Siniste kaantega klade. Lapsepõlve mälestusi “ või L. Tungla “ Seltsimees laps ja suured inimesed” ja “Samet ja saepuru”. lapsepõlve mälestused on meil kõigil millegi poolest natuke sarnased, samas erinevad, natuke nostalgilised ja pakuvad äratundmis rõõmu. neis on meie lapsepõlve kaasaaega, natuke ajalugu tulevastele põlvedele. seda enam, et praeguste laste lapsepõlv on sootuks erinev meie omast.
eluloo raamatuid tasub lugeda juba sellepärast, et jõuda inimese, kellest raamat on kirjutatud, tegeliku sisuni. minu ettekujutus Tõnu Aavast kui rõõmsameelsest, vahvast sõdur šveikist langes kolinal kokku peale seda, kui olin lugenud tema “ Aplaus teile”.
lugemiseks julgen soovitada Betsy Udinki “Allah ja Eeva”. tõsielu raamat islamist, naiste elust Pakistanis, aumõrvadest. see on raamat, mis paneb mõtlema.

kraaks
tore, et meelde tuletasid.
tõnu aav on siis järgmine, mida raam. kogust küsima peaks.

aga võrnost nii palju, et elagu mees enne nats pikemalt ja tehku midagi, enne kui endast raamat välja anda.
kuigi tean 26a naist, kes on teinud meie kõigi ja kogu planeedi heaks rohkem, kui paar 80ne aastast kokku. selles naise nimi on aga täiesti tundmatu. ta ei pea enese reklaamimist tähtsaks. nii et inimesed ja nende elud on erinevad.

elulooraamatud on kõik huvitavad. meist igaühest võiks välja anda elulooraamatu. ainult vahe on selles, et mõnest inimesest tahaks lugeda, mõne inimese elu aga ei huvita.

Mihkel Raud-sündinud 18 jaanuar 1969a.
Hannes Võrno-sündinud 1 mai 1969a.
Diana Klas-sündinud 1967a. /elanud kaua ja teinud suuri tegusi/
Ott Lepland- sündinud 17 mai 1987a. raamat/ Lubage mul olla Ott Lepland/
Maria Galojan-sündinud 23 veebruar 1982a./eriti kaua elanud ja teinud suuri tegusi/

Viiskymmend halli varjundit
peaks ka selle raamatuga tutvuma

Ka mulle ei meeldi elulooraamatuid lugeda, kuid see ei tähenda, et neid väärtusetuiks peaksin, lihtsalt muud, mis rohkem huvitab, on nii palju.
Mihkel Rauast kui isiksusest pean väga lugu. Ta on omamoodi põnev kuju, protestist allakäiguni (alkoholism) jõudmine ja sellest väljarabelemine. Raamatut pole lugenud ja ei plaani ka. Mulle tundub, et ei leiaks sealt uusi järeldusi. Kuid Mihkel Raua sõnavõtte kuulata, lugeda on huvitav.
Galojanist ma lugu ei pea. Raamat temast võib ju hästi kirjutatud olla, kuid milleks peaksin end vaevama temaatikaga, mis ebameeldiv on? Igasugune petmine, ahnus, omakasu tagaajamine on nii ebameeldivad nähtused, et nendega ei taha ka kaude kokku puutuda.
Mu meelest raamatute väärtkirjanduseks ja massikultuuriks lahterdamine ning vastavalt oma eelistustele nende üle otsustamine, pole õiglane. Igale oma. Raamat peab miskit uut andma, kas mõtteid, järeldusi, teadmisi vm, raamat peab muutma ja kui seda teeb kellegagi nn tühine raamat, siis on ju hästi.
Ega snobistlik enda väärtuslike valikute toonitamine inimest kaunista, ei tee seda ka massikultuuri halvustamine.
Hea, et meil nii suur valikuvõimalus on ja et emakeeles lugeda saab. Uinumiseelsed krimkad ja naistekad on ka vajalikud, nagu eluloo-raamatud ja kõik teisedki, rääkimata tunnustatud väärtkirjandusest.

Minu hea sõbranna, kes on eluaeg elanud Tallinnas, leidis Mustas poris nii palju äratundmist oma noorusest, et oli sellest raamatust lausa heldinud. Mina, kes ma olen kasvanud lõuna eesti väikelinnas, see raamat mingit äratundmisrõõmu ei pakkunud ja ega ta mulle eriti ka ei meeldinud.
Öeldakse, et raamat peab sind mingis mõttes raputama või mõtlemisainet andma, siis on see sinu jaoks hea raamat. Sealsamas sinu naabrit ei pruugi see teema liigutada.

Jah, kui raamat on hästi kirjutatud ja teema haakub lugejaga, siis vist pole kirjutaja vanus enam oluline. Ja selline raamat ei jäta ükskõikseks vaid tekitab mõtteid.

Ma arvan ka,et kirjaniku vanus ei ole üldse oluline.Kõik oleneb sellest mida kirjtada tahetakse ja kuidas see suudetakse sõnadesse panna.M ihkel Raua "Musta pori näkku" promoti nii palju ja ilmselt ka tänu sellele osteti raamatut väga palju.Nii saigi Mihkel Rauast krooni miljonär mis on tõesti uskumattu,et just sellise raamatu autor saab miljonäriks.Lugesin raamatu läbi ja pettusin,sest tegelikult seal ju midagi lugeda pole ja ma ei saa aru mida annab roppude sõnade väga suur kasutus.

Lõpetasin hiljuti iiri kirjaniku Marve Binchy "Peegeljärv".Olles ise praegu iirimaal ja uurinud natuke selle maa ajalugu ja arusaamisi,siis on raamat kirjutatud just sõnumiga mida eelmise sajandi keskel taheti noortele tüdrukutele edasi anda.

mulle tuli siinkohal meelde Slava Koržetsi aus ülestunnistus: et tema ämm luges kogu elu "Tuulist randa". paar-kolm lehekülge igal õhtul ja hea uni tagatud.

Ei loe enam ammu raamatuid, mis eriti sügavaid mõtteid esile kutsuvad. Olulisemad klassikud sai nooruses läbi loetud, nüüd enamasti meelelahutuslik repertuaar.

Täna ostsin ühe armsa raamatu ja loen seda , nimi on:"Õnnerahva lood". Nostalgia tuleb peale.

tibu 12. veebruar 2013, kl 14.16
Täna ostsin ühe armsa raamatu ja loen seda , nimi on:"Õnnerahva lood". Nostalgia tuleb peale.
,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

tibu –oled eriti kaunis selles nostalgias .
õnnarahva lood – kui õnne rahvale
Sinu poolt….

tibu tibu ära näita ….
lase pirrud Sa
mõlemast
otsast läita

Mis ilusat veel tibule võib öelda!!! Ja järgmisena loengi Maire Aunaste "Viis aastat peidus". Ma ei lähe massiga kaasa, olen üks eriline tibu.