Elulugudest:
Et küsiti, miks neid üldse loetakse.
Olen elu jooksul palju lugenud kõike-kõike kirjandust, eriti isuga ulmekaid, ja tuleb tõdeda, et mõned (just MÕNED) elulood on oluliselt huvitavamad kui ilukirjandus, ulmelisemad kui ulmekad.
Muidugi ei räägi ma Võrnost või Leplandist või muudest tänapäevastest - ma räägin sellest sarjast, mille Päevaleht hiljuti välja lasi. Kõike seda sarja ma ei ostnud, valisin oma arvates huvitavamaid . . . nüüd saan aru, et loll olin, nende hulgas on selliseid põnevaid asju, et . . . oleks võinud ikka kõik võtta.
Näitlejad: Mari Möldre, Paul Pinna. Tõeliselt huvitav kunagine teatri-elu, Pinnal sõja-ajal ajutiselt ka vene tagalas.
Admiral Pitka kirjeldab muu hulgas oma viibimist tsaariaegses vene kroonus - jah, ka tol ajal pidid laevakapteniks õppinud mehed mõne aja sõjalaevastikus kroonut teenima. Kes on lugenud Olavi Ruitlase "Kroonut"? Pitka mälestustes on seda ränka vene kroonu absurdi isegi rohkem kui Ruitlasel terve raamatu peale kokku, loed ja lagistad naerda ja samas oled hämmastuses koos Pitka endaga.
Baltisaksa mõisnikud - poliitikud: Eesti rüütelkonna peamees Dellingshausen, tema asetäitja Eduard Stackelberg. Viimane neist oli muuseas see mees, kes õppis keemiat ja mõtles mendelejevi tabeli välja enne Mendelejevit, kuid siis tuli kodust kiri, et isa on surnud ja onu ei oska mõisa pidada, mõis läheb põhja, tule koju ja võta asi oma kätte, keemia tuli unustada, tabel jäi avaldamata . . . Äärmiselt intelligentne inimene. Olete kindlasti lugenud tsaariajast, mil kooliharidus siinmaal venekeelne oli? Tema oli see mees, kes tsaarivalitsuse käest välja ajas Balti kubermangudele omakeelsed koolid. Muidugi oli tema eesmärk saksakeelsed koolid baltisakslaste jaoks, aga selle kaasnähtusena said ka eestlased-lätlased omakeelsed koolid tagasi.
Dellingshausen - tipptasemel poliitik, kes ajas tsaarivalitsuse lõpupäevil kõige hingega Baltimaade autonoomia saamise asja välismaal, suurelt osalt tänu temale saabus siia Saksa sõjavägi, Inglise laevastik jm. jõud, kes algselt tsaari väed Eestist välja peksid. Teada ju, et eesti vägesid hakati looma ja Vabadussõjaks koondama alles siis, kui needsamad Saksa väed minema tõmbasid, sest neil omal kodumaal asi käest ära läks. Samuti rahvusvaheliselt tunnustatud autonoomia Vene tsaaririigi piires - tolleaegsed eesti poliitikud (Oskar Rütli) kirjutavad vaid, et "autonoomia saamine läks kuidagi väga libedalt" - jah, sakslased olid töö juba ära teinud. Loomulikult tahtsid baltisakslased Balti kubermange liita emakese Saksamaaga ja sellest see sõda Landeswehriga, kuid tegu tuli lõppkokkuvõttes Eestile ja Lätile kasuks.
(Siin on nüüd see koht, kus tuli meelde China Mieville ulmekas "Linn ja linn". Täpselt samamoodi nagu selles raamatus, elasid siingi kõrvuti kaks kogukonda, eestlased ja baltisakslased, kumbki ajas oma asja ja mälestustes teist ja teise tegusid poliitikas ei mainita, ikka meie tegime ja meie võitlesime ja vahel lihtsalt saavutasime mõne asja väga libedalt, ei sõnagi sellest, kui palju teine kogukond vaeva nägi, et see tegelikult ise korda ajada)
Samast ajastust Eestimaa kuberner tsaarivalitsuse poolt: Alexander Bellegarde, poolenisti prantsuse päritolu vene kõrgem ametnik. Mees, kes Eestimaale kuberneriks saabumise järel esimese asjana hakkas õppima kohalikku keelt - ei, mitte kohalikku kultuurikeelt saksa keelt, vaid rahva keelt - eesti keelt. Pidev võitlus baltisaksa mõisnikega maarahva õiguste eest, maarahva poolt. Soe ja südamlik inimene, samas tark poliitik, aitas eestlasi järjekindlalt ka hiljem, kui tsaarivalitsuses peatsensoriks sai. Põgenes punase terrori eest Saksamaale, kui seal omakorda Hitler võimule sai ja igasugu "venelased" välja viskas, tuli uuesti Eestisse, kus vabariigi valitsus tema teened meelde tuletas ja talle riigiametniku pensioni määras.
Hinnom - tsaariaegne eesti ohvitser, kes aitas eesti vägesid Vabadussõjaks kokku kutsuda ja võitles Vabadussõjas kuni lõpuni. Väga sirgjooneline, põhimõttekindel, isamaaliselt meelestatud inimene. Värvikad ja huvitavad jutud, väga hea ja loetav Vabadussõja ajalugu. Millegipärast tekkisid kohe paralleelid Leo Kunnase "Gort Ashryniga", peategelase isiksus oli niivõrd sarnane. Jah, kes "Gort Ashryni" lugenud, sellele teadmiseks, et Hinnomi mälestustes tegutseb ka kapten Anton Irv originaal ja kui ta surma saab, nimetatakse tema juhtimise all olnud soomusrong tema nimega ja võitlus läheb aga edasi (niisiis kaks esimest elu - soovitan lugeda kui "Gort Ashryni" eellugu!).
Mothander - rootslane, kes abiellus baltisakslasega ja käis sõja ajal (Saksa okupatsiooni ajal) Eesti rannarootslastele Rootsimaalt abi toomas. Muuhulgas õnnestus tal masinatehasest suurem partii paadimootoreid saada ja saartele-rannikule kaluriperedesse laiali jagada - hiljem kiitis, et olid head mootorid, sest paari päevaga enne venelaste sissetungi jõudsid kõik need kenasti Rootsimaale tagasi.
Poliitikud, kultuuritegelased, kunstnikud - igaüks neist oskab välja tuua midagi värvikat, põnevat, teistsugust. Kild-killu haaval paned kokku pildi mitmekihilisest ühiskonnast, igaüks lisab oma osa. Ja kui inimesel on veel kirjanduslikku annet, siis on tema mälestused sama head kui tema muu looming - näiteks Artur Adsoni elulooraamat on mõnus ja luuleline lugemine.
Lisaks teised sarjavälised kaasaegsed - Elo Tuglase mälestused, Siegfrid von Vegesack "Balti tragöödia" ja muud, kui vaid viitsid kätte võtta.
Ja kõige parem selle suure kireva põneva saaga juures on see, et see kõik oli PÄRISELT.
Aga jah, kaasaegsed elulood - no neid ei afišeeriks, niipalju kui ma neid lugenud, pole neil nagu niiväga öelda - Mihkel Rauda ma muidugi lugenud ei ole ja seetõttu ei kommenteeri.
Aga kujutan ette, et kunagi paneb järgmine põlvkond meie kohta pildi kokku just nende praeguste mälestuste põhjal.