Wegesacki lugesin suure huvi ja kaasaelamisega: ei olnud ainult ajalooline, vaid "puges hinge" ja just sellepärast jäi meelde. silmaringi avardas muidugi ka, näiteks selles osas, et Lätis olid sümdmused 1917-1920 ikka veel kordades keerulisemad kui meil?
üks suur tunnustus sellele kirjanikule on, et nn päris-sakslased teda, erinevalt paljudest teistest kultuuriloo-baltlastest, tunnevad ja hindavad. ta elaski hiljem ju Baierimaal, aga näib, et õnneks mitte resigneerunud erakuna.