Sedapuhku jälle hotellis tagasi pärast mägedes tiirutamist ja vantsimist, väsinud ja .... ???
Vanad kohad, uued muljed.
Ja ikka hakkavad silma koosrändavad pered ja paarid, just nagu seda elu isegi elatud on. Kui see jällegi on lõppenud, siis just see koosolemise vajadus on inimese uuele ringile viinud. Ja et ühiseid lapsi enam tehtud pole, pole ka need uued elud kestma jäänud, mingil hetkel käib kellelgi plõks ja pole teise/teiste otsustada, kelle süü. Keegi on kellestki väsinud või on tekkinud uue näo tõttu uus sära silmadesse, aga vana suhe on igatahes purunenud. Kui see juhtus esmakordselt 33-lt, siis oli lihtne edasi minna uue inimesega. Ka 38 ja 40-lt alustades oli veel noorus käsil ja lootused suured. Ja oligi jälle ilus elu, mis purunes viimase aasta jooksul lõplikult, siis kui ei õnnestunud mõrasid enam kinni kasvatada.
Praegu ei ootagi nagu midagi uut, võiks nautida senitehtut, nokitseda vaikselt edasi, reisida veelgi rohkem (muidu nii 3-4 kuu tagant), tegelda pisikeste preilidega ja ilma naljata, kirjutada. Alustasin tõsiselt juba rohkem kui poole aasta eest, aga töötegemine segab. Sissetöötatud rada on mõttetu veel maha jätta, ehk kui lastele varsti üle anda. Ja siis, paar aastat edasi, jäävadki enesessevaatamine, meelelahutused, tõsine töö menuaaridega (on, millest vaja märk jätta) ja selle juures küsimus, kas vananen üksinda? Suured valud hakkavad hinges varsti üle minema, kellegi jaoks uut kohta leida - ei kujutagi ette. Eks see aeg jne.
Aga pole ka see reisimine õige rohi - enese eest ei põgene. Mõtted on kinni möödunus ja ei ole ka jookidest abi. Peas on paras segadus ja seepärast kribangi siin.