Inimesed on erinevad, mõni kannatab üksinduse teine kellegagi koos olemise pärast.
Raskeks läheb neil, kes on kogu oma elu pühendanud jäägitult perele-lastele ning kes jäänud üksikuks umbes 55+ vanuses, nemad ei oska endaga sageli midagi peale hakata, sest nad ei hinda iseennast.
need kes elanud terve elu üksinda, oskavad ka kõrges vanuses iseendaga toime tulla. Neil on olemas kogemus üksi hakkama saada. Neil on juba väljakujunenud tutvuskond, hobid ja huvid. Seega- ära põe!
Mina ise- lesk, laps elab maakera kuklapoolel ja me ei suhtle. Tunnen ennast peale leseks jäämist paremini kui abielus olles, sest ma pole oma natuurilt pereinimene. Mul on head kolleegid, sõbrad, hobid. Aga ma naudin seda, et saan lõpuks elada oma kodus iseenda tahtmist mööda. Mina ei põe üksindust.
Minu vanemad elasid koos peaaegu 50 aastat. Peale isa surma on ema muutunud aktiivseks igas mõttes- reisib ringi, sada hobi ja tuhat tutvust juurde tulnud.