1) ei ole abiellunud, ega ka
a) lahutanud
b)lesestunud
2) ei ole saanud ühtegi last
3) olen ikka üksik ja mul ei ole pere.

Praegu on hea, mul on vanemad ja sõbrad ja tööl on ka sõbrad ja kolleegid. Aga ma kardan....
Ma olen proovinud luua luhteid, aga midagi läheb nihu.
Ma ei ole veel lootust maha matnud, sest ma ei ole veel nii vana... aga millest ma siis rõõmu tunnen?

Aitäh.

Kui sa ei abiellu, ei pea sa mitte kunagi lesestuma ega lahutama.

Mida sa põse noor inimene, saaksin aru kui neljakümbine sellistelt muretseks, aga sinul on aega veel küll. Vaata ringi, reisi, katseta erinevaid suhteid ja jookse oma sarved korralikult maha, nagu sinu ealistele kohane. 18 aastastel ei tohiks selliseid muremõtteid veel olla. Küll jõuab!

Mitte 18

egas´meesterahvas pole ainukene rõõmude allikas siin ilmas! Loetelu läheks hirmus pikaks, aga - unusta hädaldamine ja vaata KUI ilus on ümberringi. Alustuseks võta lemmikloom - äkki see aitab üksindusest üle saada?

teil ikka siin samad probleemid - suhetega, seksiga, vanadusega, tibuga ja eksistentsiga.
elu üksluine ja puine ning igav või? :)
no ei tea....jama küll tõesti kui 50+ leiavad järsku, et on sama targad nagu 10-aastased ja polegi elust midagi saanud ega kogenud....

Enamik 50+ on targad ja elukogenud ning jagavad meelsasti seda omandandut rumalamate eakaaslastega.

Tibu nõuanded on valguskiired hallis argipäevas.

raskeks läheb, kui 50+ vanuselt ei ole tekkinud ühtegi väljundit. soovitaks siis võtta mingi tõsise hobi, millega pikki aastaid tegeleda. või pühenduda heategevusele.

pika elu jooksul olen üsna mitme sarnases seisus inimesega kokku puutunud. vaid üks neist elas täisväärtuslikku elu kuni kõrge vanuseni - ta oli pühendunud usklik inimene.

Inimesed on erinevad, mõni kannatab üksinduse teine kellegagi koos olemise pärast.
Raskeks läheb neil, kes on kogu oma elu pühendanud jäägitult perele-lastele ning kes jäänud üksikuks umbes 55+ vanuses, nemad ei oska endaga sageli midagi peale hakata, sest nad ei hinda iseennast.
need kes elanud terve elu üksinda, oskavad ka kõrges vanuses iseendaga toime tulla. Neil on olemas kogemus üksi hakkama saada. Neil on juba väljakujunenud tutvuskond, hobid ja huvid. Seega- ära põe!
Mina ise- lesk, laps elab maakera kuklapoolel ja me ei suhtle. Tunnen ennast peale leseks jäämist paremini kui abielus olles, sest ma pole oma natuurilt pereinimene. Mul on head kolleegid, sõbrad, hobid. Aga ma naudin seda, et saan lõpuks elada oma kodus iseenda tahtmist mööda. Mina ei põe üksindust.
Minu vanemad elasid koos peaaegu 50 aastat. Peale isa surma on ema muutunud aktiivseks igas mõttes- reisib ringi, sada hobi ja tuhat tutvust juurde tulnud.

Mul ei ole peret, eesti keeles on see niimoodi. Midagi ei saa, oled väikene vanainimene omaette ja lähed kõrges eas elukohajärgsesse seeki kui keegi sind ei hoolda.

lapsed mööda maailma laiali on midagi muud, kui üldse ilma lasteta. lapsed annavad vanas eas siiski elule mõtte. kui üldse kedagi ei ole, siis kipuvad igasugused halvad ja masendavad mõtted pähe tulema. see on hoopis teine olukord...

Kui sinu vanadus kattub ka jõuetusega hakkama saada sotsiaalses elus,lisaks ka haigus(ed) siis pannakse sind kusagile hooldusasutusse.

Mu eelmine kommnetaar oli teemategija küsimusele vastuseks.

tibu, see on isegi minu jaoks liialt räige, niimoodi endale paatsiente otsida, issake, kuhu me selle inkubaatoriteenusega välja oleme jõudnud...