pole ammu saanud kui viidata ühele teemale naistekas, seda ühelt poolt, ja teiselt poolt olen teinud kõik selleks, et seda mingil juhul ei juhtukski ja nii pikki aastaid.
niietsiis ise süüdi? kuidas nüüd võtta. kui võtta objektiivselt, siis on üksikud eriliselt ühiskonna alalise (hukkamõistu)luubi all, tekitades nn moraalseid takistusi. kui võtta subjektiivselt, siis kui teised inimesed/teine inimene ikka üldse korda ei lähe, pole ka mingeid taksitusi.
vat, aga kui läheb?
mitte ühiskond, mitte lähedased, vaid tunne, mis pikkade aastate vältel on dikteerinud käitumist seal, kus see ei tohiks mingil juhul dikteerida. raske juhus, teadvustan seda täiesti. pealegi ma
tahaks seda muuta. tahtmine pidavat olema küll taevariik:)