Sügise päeva süda
on läbipaistev ja tühi.
Jahtunud tiik, mille põhjas on näha
uppunud lehed.
Mustad suletud laud.

Ja nende laugude taga
ei ole midagi enam.
Ühtegi lootust.
Taevas ühtegi värvi
peale hallika tule,
mis puude latvasid rõhub,
pingule surudes
võrade terasest keeled.

Ja siis üle keelte
libiseb käsi,
üks luuksatus kaugelt –
luiged,
või oli see hoopis
vee peale sündiva jää
hääl sügise südames.

(Tõnu Õnnepalu)

sees tal kyllyses värvikas salv
milles keerlemas viljade tulv
sygise syda saakide rohkesuses
iial ei kaeba halluse tyhjusest
tallentatud armastust hoolimist
katab alastus looduse kroonimist
siiski torkeid lisab visa okkaline
jõulude ootuses kuuseke roheline

alasti seisad tee ääres
kõrges koltunud rohus
mõni vaatab sind ihas
teine värinad pihas
paljud ei usu su ehtsust
nähes otse ilu lihtsust
igal sygisel muudad mind
alati armununa tundma end
tahtes haarata suhu su marjad
hõbedasest rõskusest märjad
kirbed fanaatiliselt punased
need samad vanad pihlakalised

Kohe käes on kõle november,
Kurjem veel kui on detsember.
Tuleb see pimedus üle elada,
Või on parem see maha magada.
Unes olla, nagu karu koopas,
Unenägudes oled Euroopas,
Päikesepaistelises Vahemeres vees,
Supled ja elu on muretu ees.
Kui saaks selle sügise maha magada,
Uuel aastal uuesti ärgata.

istun kivil
lindude tiibade
vihinad õhus
pilvede räbalad
laugaste kohal
kalade lupsud
jääkylmas vees
tulin siia
mõtlema elust
sinust endast
meist kõigist
tundub kui pärlid
olete lykitud
minu elutee
kuldsele niidile
muutuks midagi teis
kui harutaks kee
järjestaks uuesti
pärlite rea
-ei ei tõuse käsi
rikkumaks ilu
mille on loonud
teie ainukordne
võlu

to she at from with: mai 01. november 2014, kl 13.38

kivi peal istun, ma olen konn
kalade lupsud siin kuulda on
kure tiibade vihin on õhus...
...edasi istun ma kure kõhus.
pilvede räbalad laugaste kohal,
jääkylmas vees varsti jäätykke vohab.
nyyd lendan Kongosse mõtlema elust,
soojal maal mõtelda parem, kui vilus.
mõtelda sinust ja endast, meist kõigist,
Eestimaal lume all jäätunud tiigist...
soojamaa võlud, tänu kurest giidile
tundub kui pärlid on lükatud niidile.
märtsini jätkub mu elutee
päikese paistel ja soojas vees.
selleks, et muutuks ka midagi teis,
omale leidke üks kurg...
...ja üks reis.

lugudepidamisega

ehv, no mis nüüd hakkas? plaanipärane eneselekaasatundmisehoog? ikka juhtub, tähelepanekute järgi on see kuidagi seotud kas juustuhinna tõusu või täiskuuga. või siis mõlemaga üheaegselt.

nyyd taevaste pilvede taga
kurg kelle lennust jäin maha
istuma ootama kivide pääle
tean juba kõik läinud on teele
lohutust pakub vihmapiisk hell
käevarrel jäiselt kylm kell
mis ajas edasi vapralt ryhib
oma teelt tyhised virinad pyhib

zum mit wier uns: minni draiveriga

eimiskit akanud.
tuunisin ja voltisin vähe vägagiaustatud mai kaunikujulist luuletust 01. november 2014, kl 13.38 niinigu oskasin etkel.
etkes on võlu, minnidraivudega, juu nõu!

enesele kaasa ei tunne praega. ei saa.
kaasa ma mõtlen.
saab ainult kohapial tarbimiseks.
see on jah seotud juustuinna tõusmisega.
vähem täis ja tühja kuuga.
pigem täis kõhuga.
mida ei ole, kui juustuinnad tõusevad :(
seega nokk kinni ja saba lahti.
kurenokk.
jah.

tuulte taga on sinu sõnad
pilvede all on õhus mõrad
kuulen neid siis kui ise
kuuldavaks need endale kisun
.....

ytlesid et minu usk peab olema tugev
selline elujõuliselt naiselikult vägev
pyydsin siis hoolega seda uskumust luua
sinu armastust endale hingesoppi tuua
uskumuses uskudes nyyd ringi ma käin
kuldses miljonites leegiga põleda võin
taas endas leidnud olen nooruse ilu võlu
kadunud liigestest vanaduse piinav valu
usun hinges sydames armastuse iidset võimu
mis kosutab ykskõik mis eas meie oma vaimu

lund sajab
tuisku veel pole
kuu ajab
pilvi laiali
vaatevälja rajab
kirikutorni kell
täistundi lööb
hiireke põõsa all
seemneid sööb
hiline teeline
koju ruttab
aeg armutult
talvesse myttab

ärkasin hommikul varasest valgusest
mis tuppa tungis kardina volangidest
mees kes veel õhtul täies ilus
oli jalga lasknud pimeduse vilus
maas vaid temast kepp ning kaabu
lootsin ju et minust ta ei loobu
miks siis voolates ikkagi ta lahkus
ju siis lumemees mu kuumusest kohkus

sa tahtsid vastuseid
esitatud kysimustele
aga oodata ei raatsinud
millal keegi need toob
selleks hakkasid astuma
tundmatus suunas minema
komistasid palju sel teeel
nägid nähtamatut pikal rajal
olid kordi vandumas alla
aga tõusid ikka veel edasi
sest vastuseid polnud leidnud
olid vaid haagid konksud
iga kurvi taga uued kurvid
sirged lõigud läbisid kiirelt
need ei pakkund kyllalt pinget
kas ongi maailmas olemas vasteid
meie igapäevastele kysitavustele

...:DDD

sygav sinine sõnadest jõgi
tyhje lauseid täis tema põhi
kallasteks embavad pihud
lainetes pritsmed sõnatud vahud
sõuab seal valge luik nii õrn
pealepuhumist vajab lapse sõrm
meeletud tormid jäätunud ammu
keegi enam jõekaldalgi ei sammu

kuu kui kitsas sirp
taevas trooniv kirp
maakera ronis ette
lykkas kuukese vette
kyll kuu palus anus
maakeral polnud valus
oli õppinud pöörlema
ymber telje keerlema
nyyd juustuke taevas
kahanemisega yksi vaevas

Novembris sadas lumi maha,
maha jääda ta ei taha.
nagu esimene armastus, ka lumi
sulab ära, ega püsi hommikuni.

Lastel oli lumes lõbu laialt,
lumememmeteole asusid nad maialt,
suured lumesõda proovisid mängida
kojamehed luudadega püüdsid hängida.

Saab siis näha homme hommikul,
kas on lumelisa tulnud,
või otsime välja kummikud.

Nii nagu ma ennustasin eile,
otsisin täna kummikud välja teile,
kellele kollased, kellele mustad,
aga ilma ei saa teid õue lasta.

Veel pakkuda on punaseid ja kirjuid,
ja lillalillelisi kirjumirjuid,
Ikka kestab lumememmetegu,
iga lumememm on oma tegu-nägu.

Mis nüüd saab, kui öösel külmataat teeb külmakraade,
kuidas homme saame sõita mööda maanteed.

Oh seda külmataati, käes alles on november,
mis saab siis veel, kui tuleb detsember.

ma võtan kollased...:DDD


Lumi ootas, et saaks suusarajaks,
tulla talve tulemise ajaks.
Maagi tahtis, et ta sajaks maha,
lumehangeks koduaia taha.

Liugles lumepilv ja alla vahtis,
lumesadu alustada tahtis.
Aga järvel polnud jäätund pale,
lumesadu sinna oleks vale.

Külmataadil oli rakkes regi,
kodust välja kiire sõidu tegi,
Vihmapiisk ta kätte helbeks jahtus,
pilvesülest oma teele lahkus.

Maa peal nähti sinitaeva kadu,
algas imeline lumesadu.
Valgusega silmad veel ei harju,
mets end peitis lumevaiba varju.
Uno Sikemäe

tahan emmata maailma endas
anda teistele palju endast
tunda kanda rõõme armastust
levitada kõigile kallistust
mille sain sinult mu maailm
olen ikka sinu plika sinisilm

ohjahoh

no peale püha siibri peal käimist peaks kergem olema.

vana inimene istub õunapuu all
aastaid kaheksakymmend on tal
kord kui noor oli kaasaga koos
armastust kyllaga oli neil hoos
nyyd kolmkymmend kolm pikka suve
yksi käinud ringi otsind oma tuvi
kasvasid lahku kaasaga oldud ajas
riiud lõpuks neil koguaja vaid majas
selles lahusoldud yksikus ajaloos
pole ta huuled kordagi suudelnud
ootas otsis leida seda uut õiget
ei lubanud yhtegi gräpist põiget
pisar yksik soolane kibe pisar põsel

https://www.youtube.com/watch?v=fmSCA9dixrs



Toimetatud 2 kord(a). Viimati rästu 27.11.2014 20.26.

torm rannale kandis tuvide parve
suled kaduma olid neil läinud
rapsis punt kadus viimane karje
kylmus rand mida keegi ei näinud
oli olnud vaid tuuline päev
inimene raskus vaimsus vaev
mõte tormist tuvidest ärev
tulitas silmis kui valgelaev

minul rind
ees
ootan sind
mees
hyppab ärevalt
tänaval
kaelas säravalt
sall
pisike plika
käes
kooritud sihvka
väes
tuleb lõpuks
mees
mina seisan
ees