50+ nurgake
põgenemine hooldekodust
ümera 07. juuni 2014, kl 17.24 |
aurvana 07. juuni 2014, kl 18.09 |
Tiudur 07. juuni 2014, kl 18.47 |
Uriinia 07. juuni 2014, kl 19.01 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 1,279 |
Meitel oo see siin päris tavaline.
Teeme hüppeid. Aga need sindrinahad veavad oma planku öösiti salaja edasi.
Põgeneda pole ka kuskile, igalpool meri vastas.
Ja meres on veel elektrilatikad...
See oo eriti irmus.
Vaada, siis oli kord majas kui sanatoorium Audakul oli. See Kuuda oo pigem mudaravila...
Siis ei saanud keegi põgenema.
Paljaste ülakehadega saarlased ajasid neid mõekade ja hangudega taga kuni nad jällegid oma punkresse läksid. Vot nii.
Ei luuleta ma tuulehaugi juttu vaid isand Käärid ütles sedaviisi. Vot nii.
Sedaviisi. Jah.
(elust enesest)
Teeme hüppeid. Aga need sindrinahad veavad oma planku öösiti salaja edasi.
Põgeneda pole ka kuskile, igalpool meri vastas.
Ja meres on veel elektrilatikad...
See oo eriti irmus.
Vaada, siis oli kord majas kui sanatoorium Audakul oli. See Kuuda oo pigem mudaravila...
Siis ei saanud keegi põgenema.
Paljaste ülakehadega saarlased ajasid neid mõekade ja hangudega taga kuni nad jällegid oma punkresse läksid. Vot nii.
Ei luuleta ma tuulehaugi juttu vaid isand Käärid ütles sedaviisi. Vot nii.
Sedaviisi. Jah.
(elust enesest)
oijahh 07. juuni 2014, kl 19.06 |
ingrid 09. juuni 2014, kl 07.06 |
Minu lähisugulane pani alalõpmata plehku. Ta ise seda ilmselt sedasi ei võtnudki, sattus lihtsalt oma minevikku ja läks ainult "hobust ära viima, sest venelaste paugutamine oli naabri hobuse nende õue peale ehmatanud". Kummalisel kombel leidis ta alati soodsa võimaluse plehkat panna.
Õnneks saadi ta igakord kuskilt kätte ka. Lõpus ei jõudnud ta enam oma liha tagant sundida, aga elas ennast siis nii välja, et kui keegi kuulajaks sattus, pani sellele südamele, mis kõik teha tuleb ja kuhu metsa tuleb meestele süüa viia ja kui ettevaatlik peab olema, et venkudest nuhid jäljele ei satuks. Sedasi surigi, oma minevikus.
Me kõik tuleme minevikust. Ja pole teada, kui mõistuslikult me lõpule vastu läheme.
Õnneks saadi ta igakord kuskilt kätte ka. Lõpus ei jõudnud ta enam oma liha tagant sundida, aga elas ennast siis nii välja, et kui keegi kuulajaks sattus, pani sellele südamele, mis kõik teha tuleb ja kuhu metsa tuleb meestele süüa viia ja kui ettevaatlik peab olema, et venkudest nuhid jäljele ei satuks. Sedasi surigi, oma minevikus.
Me kõik tuleme minevikust. Ja pole teada, kui mõistuslikult me lõpule vastu läheme.
kana 09. juuni 2014, kl 08.27 |
ursu 14. juuni 2014, kl 18.13 |
ingrid
nii kurb tegelikult.
just kohtasin vene naist, kes ütles, kuidas me ise venelased endale siia "appi" kutsusime ning üldse kui tore on putin. nüüd läheb tükk aega enne, kui sest närvivapustusest üle saan...
ja see sinu sugulase lugu. see kõik näitab, kui õudne oli see aeg tegelikult ja mis inimesed pidid läbi elama.
nii kurb tegelikult.
just kohtasin vene naist, kes ütles, kuidas me ise venelased endale siia "appi" kutsusime ning üldse kui tore on putin. nüüd läheb tükk aega enne, kui sest närvivapustusest üle saan...
ja see sinu sugulase lugu. see kõik näitab, kui õudne oli see aeg tegelikult ja mis inimesed pidid läbi elama.
tibu 18. juuni 2014, kl 13.53 |
See oli tõesti päris jube aeg. Mehi üldse kusagil liikvel polnud, kõik tiksusid kusagil keldribaarides või ootasid tanklas kilomeetrises järjekorras. Nailondresse mul ka sel ajal polnud, et meeste ees ahvatlevana patseerida, kuni üks hea tuttav tõi hiinast sulejope. Vot see oli ikka tase! Isegi magades ei võtnud seljast ära, ööpäevaringselt hiilgasin stiiliga. Lõpuks kleepusid need suled veel külge ka ja ise hakkasin tasapisi küsimustele mulle arusaadavas leksikas vastama, ikka kvaa kvaa kvaaaaaa ja klokk klokk klok.
Lisa postitus