just lugesin delfist, et Inglismaal olla 89 aastane papi hooldekodust põgenenud ja Normandiasse veteranide kokkutulekule suundunud. kas teie vanad ka vahel hooldekodudest putku panevad, et salaja metsavendade kokkutulekule või laulupeole hiilida?

Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"
http://bukahoolik.blogspot.com/2013/03/jonas-jonasson-saja-aastane-kes-huppas.html

Teine trükk pressiti raamatust just - kui meie elu kedagi huvitab:D

Lisan eelmisele, et hea raamat see siinne väljapakutu. Naerda saab päris kenakesti.

Meitel oo see siin päris tavaline.
Teeme hüppeid. Aga need sindrinahad veavad oma planku öösiti salaja edasi.
Põgeneda pole ka kuskile, igalpool meri vastas.
Ja meres on veel elektrilatikad...
See oo eriti irmus.

Vaada, siis oli kord majas kui sanatoorium Audakul oli. See Kuuda oo pigem mudaravila...
Siis ei saanud keegi põgenema.
Paljaste ülakehadega saarlased ajasid neid mõekade ja hangudega taga kuni nad jällegid oma punkresse läksid. Vot nii.
Ei luuleta ma tuulehaugi juttu vaid isand Käärid ütles sedaviisi. Vot nii.
Sedaviisi. Jah.


(elust enesest)

oleks siis et ainult vanad...
paljud vanemad kelle laps puudega ja hooldekodus peavad taoliste asjadega tihti kokku puutuma, pidavelt ju otsitakse vanureid kes ula peale läinud.

Minu lähisugulane pani alalõpmata plehku. Ta ise seda ilmselt sedasi ei võtnudki, sattus lihtsalt oma minevikku ja läks ainult "hobust ära viima, sest venelaste paugutamine oli naabri hobuse nende õue peale ehmatanud". Kummalisel kombel leidis ta alati soodsa võimaluse plehkat panna.
Õnneks saadi ta igakord kuskilt kätte ka. Lõpus ei jõudnud ta enam oma liha tagant sundida, aga elas ennast siis nii välja, et kui keegi kuulajaks sattus, pani sellele südamele, mis kõik teha tuleb ja kuhu metsa tuleb meestele süüa viia ja kui ettevaatlik peab olema, et venkudest nuhid jäljele ei satuks. Sedasi surigi, oma minevikus.
Me kõik tuleme minevikust. Ja pole teada, kui mõistuslikult me lõpule vastu läheme.

lihtsalt masendavalt kurb on, kui see lõpp saabub vanadekodus....
kui meil tütrega minu vanaduspõlvest juttu tuli, ütles ta, et mingi vanadekodu ja tule kõne allagi - mina ei pannud teda ju ka lasena lastekodusse.

ingrid
nii kurb tegelikult.
just kohtasin vene naist, kes ütles, kuidas me ise venelased endale siia "appi" kutsusime ning üldse kui tore on putin. nüüd läheb tükk aega enne, kui sest närvivapustusest üle saan...
ja see sinu sugulase lugu. see kõik näitab, kui õudne oli see aeg tegelikult ja mis inimesed pidid läbi elama.

See oli tõesti päris jube aeg. Mehi üldse kusagil liikvel polnud, kõik tiksusid kusagil keldribaarides või ootasid tanklas kilomeetrises järjekorras. Nailondresse mul ka sel ajal polnud, et meeste ees ahvatlevana patseerida, kuni üks hea tuttav tõi hiinast sulejope. Vot see oli ikka tase! Isegi magades ei võtnud seljast ära, ööpäevaringselt hiilgasin stiiliga. Lõpuks kleepusid need suled veel külge ka ja ise hakkasin tasapisi küsimustele mulle arusaadavas leksikas vastama, ikka kvaa kvaa kvaaaaaa ja klokk klokk klok.