kahjuks ei mõistnud paks naine mu püüdlusi, urgitsen siiani värvitud makarone uksepaneelist välja. aga pole halba ilma heata. hetkeks mahajäetuna sukeldusin uuesti tutvumisportaalidesse ja leidsin veel suurema, ümarama ja ilusama naise. otsustasin nende magusate plönnidega enam mitte riskida ja läksin täispanga peale. õige toit on ikkagi rahvustoit, seega planeerisin teda täna õhtul süldiga üllatada. tegin isegi eeltööd ja sain teada, et õige sült keedetakse seapeast. kahjuks ei selver ega stockmann rahvutundele rõhku ei pane, nii et korraliku seapea leidsin lõpuks turult. surusin ta kõige suuremasse potti, mis majapidamises leidus, paraku jäi osa lõusta koos kärsa ja hammastega ikkagi üle ääre tolknema. nüüd ei teagi, kas see seapea oli veel elus, või kuidas seda seletada, aga vee keema hakates läksid ka lõuad liikvele. ma seakeelt ei oska ja ei tea, mida ta selle blaa-blaa-blaaga öelda tahtis aga tagasi ka minna ei julge. nüüd ootan siin räästa all läbivettinult paksu naist, kes lubas varakult kohale tulla ja seapea maha rahustada.