tibule:
no just, praktiline meel aitab ikka :)

m50+,
mul vist on elus etapid vales järjekorras- ma sain varakult täiskasvanuks, 17-aasatselt elasin oma poissõbra juures, seal hoolitses ema pere eest ja mina püüdsin ka, seal õppisin süüa tegema ja muid majapidamise töid. Ma olin nagu kooliplika ja polnud ka. Kui mina keskkooli lõpetasin plaanisin ülikooli minna, oli mu sõber sellele vastu, ka tema vanemad pooldasid pigem- abielluge, tulevad lapselapsed, korraldati meie elu nende majja juurdeehituse näol jne. Põgenesin ja sõpradeks me ei jäänud.
Peale ülikooli suunati maale, kohtusin uute kaaslastega ja läks nagu tol ajal paljudega- rasedus, abiellumine ilma armastuseta, laps et sada oma elamispind.
Ma ei jõudnudki olla noor ja elurõõmus naine, olin teismeline ja siis kohe naine. põdesin ja kahetsesin oma valikuid.
Nüüd olen tegelikult selles jaamas tagasi, kust ma peaaegu 30 aastat tagasi valele rongile läksin.
Ainult et mina olen nüüd 50, mul on oma kodu, töö materiaalne kindlustatus, laps suur oma teed läinud, ma ei vaja meestelt seda tuge mida soovib noor naine, sest see on mul endal olemas.
Sellest ka minu tagurpidi soovid.

Lahutatud või pikalt üksi elanud inimesed, kui vanust juba üle 50 tavaliselt ei viitsi enam uuesti kooselu katsetama hakata, kuna see eeldab ikka oma harjumuste muutmist. Selleks vanuseks on ju väljakujunenud kodurutiin ja harjumused jne.. Mina ka enam eriti vaaritada ei viitsi, see mõõt vist täis saanud. Suvel grillida ja sinna juurde põnevaid salateid mõelda - seda küll. Jäin üksikuks 12 aastat tagasi ja komistasin paar aastat peale seda ka üksiku, lahutatud mehe otsa. Käisime kuid kohtamas - kinos, söömas, teatris ja lõpuks ka kahenädalasel reisil, saime kinnitust et sobime hästi, kuid - igapäevaselt koos elada ei soovi me kumbki. Oleme koos nädalavahetused, puhkused ja vahel nädala sees kinos/teatris ja sellest piisab, musi-kalli on alati hea puhkusereid justkui mesinädalad. Arvan, et just sellepärast on meie suhtes siiani olemas hellus, õrnus ja igatsus teineteise järgi. Oleme mõlemad üle 50 ja kui ükskord pensile jääme, siis vast ehk hakkame koos elama, et teineteisele abistavat kätt ja karku ulatada:)

mida jama, naised armuge siis kui noored olete,
aga ärge elage muinasjutu maailmas.
50+ naisesse armuda, selliseid mehi ei ole veel tehtud, ja kui mõni mees seda tsirkust kaasa mängib, siis peab tal selleks väga mõjuv põhjus olema, näiteks vangist tulnu, kes vajab lammast, keda pügada. Ja selle nimel on valmis mida iganes mängima.
Paljud mehed ei suuda 20 tes
naisesse armuma, ikka on naisel midagi üle või puudu.
Tahate hellust, mõistmist, turvat, nii öelgegi, ärge peletage mehi lapsiku armumise jutuga.
Mees suudab nn armunud olla nädal, kaks,
mõni isend isegi kuu, aga see on ka max-mum.
Ebareaalsed soovid ei saa täituda, soovige midagi reaalset ja see võib ka täituda.

Armund olla ei keela keegi...

Uskumatu, aga nii see on, olen raskelt armunud. Elus esimest korda rängalt, niiet süda hüppas sees. Varem arvasin, et südame hüppamine on kirjanduslik liialdus. Nüüd 50+ sain teada, et tegemist on faktiga.:)

Armumine kestab juba kolm kuud, juuni keskpaigast. Korra oleme selle aja jooksul näinud - lihtsalt näinud, mitte kohtunud. Mul ideid ei ole ja pole aimugi, mis teine inimene mõtleb, kas tal ka süda hüppab...
Tal naist ei ole, sõbranna nagu on. Minuga jutustas meelsasti ja ajuti tundub mulle, et tal võiks ka süda hüpata nagu - aga saa sa neist meestest aru.

Mis nüüd siis saab, on kellelgi ideid? Ma nagu tema auto ette ka hüpata ei riski või inimest jälitama hakata.:)

Niisugune nüanss on veel, et ta ilmselt peab mind liiga...kuidas seda öeldagi, liiga tähtsaks ja kõrgeks. Amet ja kõik muu mis sellega kaasas käib. Ja mu sugulane on tema ülemus...sugulase pool peol nägimegi.
Mina ise, vaba ja vallaline. Mehele läksin, sest 22 oli viimane taks, süda ei hüpanud, mees ei olenud mees, ammu lahus, lapse kasvatsin üksi üles.

On kellelgi ideid?

Ega ma meest armumise jutuga peletada ei tahagi - turvat ja tavalist elu tahan, seda küll. Koos kapsamaad kaevata, veini pruulida ja õlut ajada.:)

pikalt heietad ja ainult põõsast piilud, saab enne elu otsa kui asjast asja. seega lajata otse - nüüd on asjalood nii, et homsest meil leivad ühes kapis ja prügiämbrit viid välja sina. (see viimane tuleb kindlasti ära mainida. kui reeglid kohe alguses paigas, kulgeb elu suuremate viperusteta).

:))
Prügiämbreid on kaks - enamus läheb komposti meil mõlemil. Tal on kõige muu kõrval ka talu, lastega kahepeale. Mul on onnikene. Oleks nüüd tavaline prügiämber kortermaja õue viia oleks kõik palju lihtsam.

Ning mis peamine - tal on sõbranna, olen ma aru saanud.:(( Mitte naine, õnneks. Sest abielu ma lõhki ajama ei hakkaks, see ei too õnne.
Ent sõbranna käest võiks vist üle lüüa küll - nii ebavooruslik ma olen.

Õige see on, et kui pikalt põõsast piiluda, saab elu enne otsa. Aga - kui ma nüüd tõesti helistan ja mis iganes - kohtama kutsun, mina naisterahvas... Kas ma mitte ennast narriks ei tee?
Tema siin naistekas kindla peale ei istu ja inspiratsiooni siit ei ammuta, et mind kutsuda. Ning pangem tähele seda delikaatset pisidetaili - sugulasest ülemust. Ma peaaegu võin kihla vedada, et ülemuse tädiga semmima hakata on riskantne...

ON veel ideid?
Armund olla on tore ja totakas naeratus näol pole ka kellegi asi, aga asu ei anna ja magada ei lase...
Kaua sa nõnda õhkad?

Kõige parem idee on esineda ühe ja sama nime all kommentaare kirjutades.

kuule, Juhan
vanemas eas on depressiooni küllalt sageli. sellega käib kaasas teatav tagasihoidlik võimekus emotsioonide käivitumisel. armumine on täiesti võimalik kui inimese meel on enam vähem korras.
see pole ju mingi imeasi, täiesti loomulik.armutakse igas eas.nii noorelt kui vanalt. noorena on lihtsalt valik suurem ja füsioloogia nobedam protsesse käivitama :))))
mäng on võrdne tunnete puudumisega, kas sa ei leia? või õieti- on küll tunded, aga mitte need... see paistab ruttu kätte.
ja kuna bioloogiline kell enam ei tiksu, kiiret pole ka kuhugi(ees on igavik) siis kaunile tundele olemine ei pea tingimata selle mehes leidmisega lõppema.võib ka mujalt rõõmu leida. meie eas on just see eelis.

ega pole väitnud, et armuda ei või armumine on päh vanemas eas,
Püüdsin väita, et on vaks vahet, kas armun ja sellest on soov peret luua,
või armun juba vanemas eas, nn teisel ringil.
Sex ajaks oleme juba vägagi välja kujunenud fruktid oma kiiksudega ja
armumisele järgnev on ju vägagi erinev.
Enam ei ole seda nn koos arenemise perioodi, kuigi jah,
mõned naised tahavad nüüd mehi ringi kasvatama hakata,
et esimene oli selline, nüüd teen kõik, et mees selliseks ei muutuks.
Üks suurimaid rumalusi, mida teha võib.

seitsme mere armumist on mehena raske mõista, ja ega see 50+ armumine kerge
tõbi ole, ikka raske juhtum:))), tunnen kaasa
niimoodu seekord

depressioon, miks seda vanemas eas rohkem on, ei usu.
Aga d raviks ei pea ju tingimata armuma, arvan, et piisab mõistmisest,
loomulikult peab olema seda miskit, mis liidab.
Tegelikult ülikeeruline teema, ühest lahendust ei ole,
ja kindlasti on see armumise vajadus üle tähtsustatud,
aga kindlasti mitte välistatud:)))

depressioonikõver tõuseb eaga, see on kindel, olgu muude asjadega kuidas on, no vererõhk, kehakaal ja ihuhaiguste risk ilmselt ka :))) igavene jama.
igasugune positiivne mõte loob hea meeleolu, ega see ei pea ju olema tingimata teine inimene, kellest rõõmu leida, see on tõsi. kuid sellele on pigem praktiline, ratsionaalne seletus, mitte inimese vajadus sooja, hooliva ja intiimse suhte järele teise inimesega.
eks see armumine kas tuleb või ei tule, seda ju vägisi esile ei kutsu. ilmselt see ongi see miski, mis liidab. tunne on olemas niikuinii neil, kes kedagi kaaslaseks otsivad. tunde kohtamine on küsitav aga õnnelik juhus. ja paljuski just meie selliste mõtete tõttu nagu: ületähtsustatud, hirm muutumise, ärakasutamise, ihuvajadus ennekõike jms.
nagu tarkus oleks peast visatud kui armumine selle täidab? :))
tunne ongi tundmiseks. selle ajel ei pea mitte midagi tegema, aga võib. mis see armumine sulle siis teeb??

täna on jälle nii ilus ilm, tundub, et tuleb kaunis päev, meeldib, et pikalt on soe.

ma lihtsalt olen erk inimene, igaühele oma :)

Inimesed, eks ei kirjuta eesti keelt korralikult, lause algusesse ei viitsi suurt tähte kirjutada, no millest te üldse räägite, ei tule teile ei armuromaani ega elukaaslast! Huvitav et kaart näitab neile ,kes kirjutavad lause algusesse suure tähe palju positiivset aga neile,kes ei kirjuta, näitab vastupidist. Mingi seos neil asjadel on ja seepärast olen märganud edukust armurindel neil inimestel,kes on partneriks valinud kirjaoskaja ,mitte kirjalaisa.

Tavaliselt on kirjalaisk inimene laisk ka muudes asjades, lodev, lohakas ja rahatu. Vastupidiselt korralikult kirjutajale. Kunagi sai isegi kohtutud nii nendega, kes ei kirjuta lause alguses suurt tähte ja nendega kes kirjutavad ja vahe oli suur. Laisk oli paks ja lohakas oma välimuse suhtes ja töö suhtes, elamise suhtes...Suure algustähega kirjutajad aga kenad välimuselt hoolitsetud ja ilusti riides, kodu korras ja tööga head suhted ning majanduslikult olid stabiilsed ning ühe sellise viksi ja viisakaga sai ka tõsisem suhe ette võetud.

Tore lugu, tibu!
Kas suhe katkes seetõttu, et Sa ei viitsinud kirjavahemärgi järele pandava tühiku kohta käivat reeglit alati järgida ja Su ''ette võetud'' suhtekaaslane avastas selle masendava lohakuse ning jättis Sind mõne keelepede pärast maha?

Jah, paraku see on nii, ma pole enam 30a astane verisulis linnupoeg, sestap on elulised järeldused ka läbi proovitud.

Millest su eriline uudishimu? Pole ilus pärida teiste eraelu kohta, seda enam veel võõraste inimeste eraelu kohta, sul pole nende teadmistega midagi peale hakata. Soovitan sul tutvuda endal vaid mehega, kes valdab seda peent kunsti, alustab kirja või juttu suure algustähega.

Mul ei ole tutvumiseks vajadust, millest Su soov jagada mulle soovitusi elu korraldamiseks? Pole ilus korraldada teiste eraelu, seda enam veel võõraste eraelu, Sul pole neid nõuandeid viisakas jagada, kui palutud pole.

Muuseas - kuidas saab juttu alustada suure algustähega? Et nagu... lause algustähe ja muud suured tähed tekstis tuleb kuidagi eriliselt valjusti välja röögatada...või..?

Muidugi ei ole ilus aga sina alustasid nuhkimist enne ja siia 50 foorumisse võid sulandudagi. Kuisa ei taha meest, siis oled lesbi, tehke omale mingi oma foorum!

Et depressioonikõver tõuseb eaga, see on kindel, 

Ei ole mina ka sellega nõus,
peale 50-d ei mingeid probleeme,
lapsed suured, majandusprobleeme enam ei ole,
mida deprata?
Tervis, see hakkab lagunema loomulikult, aga depramine siin küll abiks ei ole.

Õnnetud ikaldunud filoloogid, kes delfis kirjavigu otsivad,
et isegi õpetajaks ei kvalifitseerunud:)))

ära sa siin filolooge narri midagi, numismaatik nisike:)

Aga tibu, kullake, kuhu ma oma vanamehe siis panen, kui siin muud olla ei tohi kui mehenäljas vanatüdrukud? Tahad äkki omale? Ma nagu hästi ei raatsi anda, Sa sihuke törts imelik pealekauba, heast vanamehest hakkab hale....
Muudkui nuhin, muudkui nuhin....

Oma nii ei nimetata, vanamees, oma on kallim aga sa ei pea teda kuhugi panema, ta juba on ammuilma kusagil Tutvuste foorumis naist sebimas ja kindlasti on tal juba iga sõrme jaoks naine...Selline on elu.

tibu, kui ise ainult bordellis elanud oled, ei tähenda see, et teised ka.
ja mida sa üldse istud ja pläkutad siin, marss heeringat puhastama. rahvas ootab mitu päeva juba, kahvlid peos püsti. kuna viina oled nagunii ammu ära joonud ja uue jaoks enam raha pole, siis tervitusnapsule me ei pretendeeri. aga rosoljet võiks ikka sünnipäeva puhul pakkuda, jätad vähemalt endast viisakama mulje. nii ei sobi, et kinke lunisid ja külalised jätad nälga.

Ai-ai kui kole elu Sul, tibu, on. Lesbiks ei ole mõelnud hakata, meestesse suhtud niikuinii nagu auguga jäätükk, nagu paistab?
Kallim on esimesed kolmkümmend aastat, siis on juba vanamees, mis parata.

Minul küll ei ole midagi selle vastu kui mind "vanameheks" kutsutakse. Lapsed isekeskis räägivad nii ja mina isegi omal ajal isa kohta ütlesin "vanamees."
Tähtis pole sõna ise vaid tunne ja sisu mis keegi sellele sõnale annab.
Enamik lapsi kutsub näiteks ema "mutiks." Algselt tuleneb see saksakeelsest sõnast, die Mutter - ema.

tänapäeval kutsuvad lapsed ema empsiks ja isa papsiks.
aga mida tibu sellest teab, tal pole ühtegi lähedast inimest. delfi koondmutt on ainuke, keda tibu oma parimaks sõbraks peab.

omikust:))

ai, ai tibu. sa oled natuke liiga terane, et suuta laiska elu elada. tead, laiskus on omamoodi armas oskus end kogu aeg mitte trimmis ja valvel hoida.

ma ise olen ka rõõsa, roosa ja rahulik, aga töö ja elu toovad ikka koju kätte selle va depreka. pahurus ja nokkimine on just üks depreka tunnuseid. sisuliselt valatakse oma sodi ju teise kraesse, ei taluta korratust või teistmoodi olekut teises inimeses. võimekus tugevamate tunnetega hakkama saada kitseneb, kuna endal on seesmist ruumi vähevõitu.
armumine on ka tugevam tunne.
arvan, et seetõttu otsitakse ka "ah, käib küll" suhteid.
mingil juhul ei ole depressioon valik vaid mitmete asjaolude pikaaegselt kujunenud tulemus. ma ei pidanud silmas, et inimsuhte loomist võiks ravimina teadlikult käiku lasta. see oleks ärakasutamine. kuigi need, kes omavahel heas paaris, arvatavasti on rõõmsamad ja rahulolevamad kui otsijad. ilmselt on nad vähem kurvad.
inimene, kes suhtelt sügavust(no ütleme päikesepaistet ja kiindumist) ootab, aga ei leia, "hakkab" pigem siis hakkajaks. kuigi üks ei välista teist.

valulla,milline sina oled?seks on hea aga mis hinda maksavad mehed või naised?kas mehed,naised võrdsele palgale ja asi korras?sorry

lahenus
mina olen lihtsalt mina. Seks ei ole ärivahend, et selle eest peaks midagi maksma. Minu jaoks on seks osa armastusest, võiks öelda, et suurim armastuse väljendaja. Kui on tunded, siis on ka suurepärane seks, keegi ei maksa midagi. Kui hakatakse oma panuseid analüüsima ja hindama, tuleb suhe lõpetada. Tundeid ei saa konverteerida.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati valulla 28.09.2014 07.48.

valulla, tahtsid ju ikka 'konverteerida' kirjutada

no nii, hea kohtamaskäimisetava ütleb, et nii kolmandal korral võiks sexssobivust ka testida.
kui valulla arvab, et sex on armastuse väljendus, kas kõik need kolmanda kohtingu naisekatsetajad on siis nagu armastust väljendamas vä?
ja kellele seda armastust siis nagu väljendatakse: mees iseendalae või veel kellelegi?
naistel nagu asjad nii ruttu ei käi.. ja ei peagi käima, ega kõiks vabalt lantijatelt jagatavaid suguhaigusi ka ei jõua ju üles korjata..