tegelikult peaks minema muru niitma, aga millegipärast ei viitsi, kuidagi unine olemine on.
pealegi on selg natuke valuskange, kammisin oma pikakarvalist oma poolteist tundi, läksin sellega ilmselt liiale.. nüüd on kellelgi hea olla, aga mina kuulan oma selga, kas annab andeks või veedan pühapäeva ennast kirudes.
pealegi hakkab vist sadama.. või ei hakka ja ma otsin ettekäändeid, miks ma aega raiskan, siin, selles nurgas.
netis polnud ka midagi huvitavat lugeda, kõik on vanamoodi, pea-peal, nagu just siingi.
... kui väga pikalt on midagi tallaseisus, nagu globaalne kliimapõrgu, russide vallutusiha või väikerahva genotsiid, siis harjud sellega pikapeale nii ära, et see ei tundugi millegi ebatavalisena.. nagu üksiolekugagi, sellega on samamoodi.
tegelikult on kõigega samamoodi, harjuma vaid peab. ja harjumine pole midagi muud kui moodsama mõttelaadi järgi suhtmise muutmine. muudad oma suhtumist ja probleem ei tundugi enam kole. muudad veel veidike ja probleem võib lausa meeldimagi hakata - või vähemasti nii moodne nõu kõlab.
aga kui ma olen vanamoodne?
aga kui mulle meeldivad minu tõekspidamised?
ma olen nendega rahul, olen neid kogunud ja nende olemust järgi katsunud rohkem kui pool sajandit, nad on täiega omad.
minu olemus on see, kes ta on, VÄLJA KUJUNENUD, nagu kõik muugi nii vanal inimesel nagu mina. . .
ma ei taha ennast muuta. EI TAHA.
niisiis jõudsin välja protestini, kuigi alguses oli vaid unisus. . . mida kõike ei juhtu vihmaeelsel külmal suvepäeval
pühapäeval juulis