tegelikult peaks minema muru niitma, aga millegipärast ei viitsi, kuidagi unine olemine on.
pealegi on selg natuke valuskange, kammisin oma pikakarvalist oma poolteist tundi, läksin sellega ilmselt liiale.. nüüd on kellelgi hea olla, aga mina kuulan oma selga, kas annab andeks või veedan pühapäeva ennast kirudes.
pealegi hakkab vist sadama.. või ei hakka ja ma otsin ettekäändeid, miks ma aega raiskan, siin, selles nurgas.
netis polnud ka midagi huvitavat lugeda, kõik on vanamoodi, pea-peal, nagu just siingi.
... kui väga pikalt on midagi tallaseisus, nagu globaalne kliimapõrgu, russide vallutusiha või väikerahva genotsiid, siis harjud sellega pikapeale nii ära, et see ei tundugi millegi ebatavalisena.. nagu üksiolekugagi, sellega on samamoodi.
tegelikult on kõigega samamoodi, harjuma vaid peab. ja harjumine pole midagi muud kui moodsama mõttelaadi järgi suhtmise muutmine. muudad oma suhtumist ja probleem ei tundugi enam kole. muudad veel veidike ja probleem võib lausa meeldimagi hakata - või vähemasti nii moodne nõu kõlab.

aga kui ma olen vanamoodne?
aga kui mulle meeldivad minu tõekspidamised?
ma olen nendega rahul, olen neid kogunud ja nende olemust järgi katsunud rohkem kui pool sajandit, nad on täiega omad.
minu olemus on see, kes ta on, VÄLJA KUJUNENUD, nagu kõik muugi nii vanal inimesel nagu mina. . .

ma ei taha ennast muuta. EI TAHA.

niisiis jõudsin välja protestini, kuigi alguses oli vaid unisus. . . mida kõike ei juhtu vihmaeelsel külmal suvepäeval

pühapäeval juulis

Miks sa, _juulis, end sedasi üles krutid? :) Usun, et kedagi ei saa muuta, kes seda ise ei taha teha.

ega saagi, õigust paned, roosinupp. sama õigust panin minagi - no ei taha ma ju muutuda, päris suurte tähtedega ju ei taha:)

Kui oled rahul sellega, kes sa oled....siis peaksid õnnelik inimene olema.

peaksin jah ja ilmselt olengi, eriti sellega kui mind kalliks peetakse, no vähemalt kutsutakse, kes siis sellega rahul poleks;)

Oleme anonüümsed, aga ikka kardame endid avada. Ikka peab „nägu“ tegema ja uhke-ülbe-ükskõikne olema. Miks? Sest enamus just niimoodi käitubki.

Hoidku taevas, kui räägid, et täna oled kurvavõitu ja tunned end üksikuna. Sinu-minu jaoks on selline meeleolu ainult täna, hüva, võib olla paar päeva ja siis läheb üle. Tulevad edasilükkamatud tööd ja tegemised peale ning pole aega nukrutseda.
Siin aga, leidub „naljamehi“, kes kiiruga „tembeldama“ hakkavad, küll psüühiliste sõimunimedega, küll füüsiliste puuduste omastamisega.

Nii me unustamegi, et tegelikult on see „paukpadruniga“ lask, sest me oleme täiesti anonüümsed.
Jõledaim kogemus on olla püsikas, siis leitakse sind üles igalt poolt ja trollide leiutatud laimusõnad levitatakse laiali, kuni tüdined ja lähed ise tagasi anonüümseks. Mis teha.

nojah, polegi midagist teha, õige ta on.

millalgi, see oli väga-väga ammu, mõtlesin siia sattudes täiesti tõsiselt, et tutvun siin kellegagi, saan kokku ja puha, muidugi oli hing haige ka, vaevalt, et siia üldse satub täiesti terve hingega indiviide... aga oli kuidas oli, ühel hetkel jõudis kohale, millise supiga siin katlas tegu on ja see oli tuliseim jäljesupp, mida iigal nuhutand olen. nibin-nabin pääsesin avalikust turupostist ja kugi ma saan mõistusega ju aru, et "kõik me oleme turul vennad ja õed", on siiski igal asjal omad piirid.

aga muidugi, jah, sedand nüüd küll, et paksem nahk ei tee kunagi paha, ja mida paksed see on, seda rahulikum hingata..kuid paksuks läheb kõik see asi, nii supp kui nahk, ajaga, seega, konjakimees ja kõik te muud mehed/koerad/nahatud, pidagi lihtsalt üks aeg vastu, küllap järgmine tuleb kergem (uskuma ju peab, suisa tuleb;)

Mu postituse mõte oli pigem sinna, et pole vaja end tagasi hoida kunstliku kargusega ja võib ka "paukpadruneist" külmalt üle astuda.

Isiklikult pole mul soovi kellegagi füüsiliselt kohtuda, olen erak, kuid meelsasti vestleks siin ilma krambita ja anonüümselt, kasvõi igal õhtul, lollitamata.

Nõustun viimase postitajaga. Normaalselt niisama suhelda, endale partnerit otsimata, oleks siin äärmiselt meeldiv.

Tere, krõnks, toreda konkssabaga!

Tänane ilm võttis külma nahavahele, peab vist tule alla tegema ja üks soe tee ei teeks paha.

Kui -juulis veel "pikal lainel" hõljub, siis võiks omavahel ilma kiruda, kuigi olen ilmaga üsna leplik.

mäletan, kui seda foorumit juhtis tibu oma pideva kisklemisega, siis keegi mainis, et kui tibu ei oleks, tuleks ta välja mõelda, sest muidu hakkab igav.
sel ütlejal oli õigus, sest kadus tibu ja kadusid ka ülejäänud.
minu jaoks on kummaline, et niisama suhelda tundub kellelegi igav. samas on mul päris paljud tuttavaid, kolleege, kellest aru ei saa isegi hea tahtmise juures. kuidagi ei mõista, et kuidas ta nii mõtleb ja mis tal seal kupli all toimub ja nii tahaks aru saada, miks nii ja milleks. mõne kohta lausa mõtled, et kas mängib või mõtlebki nii. tšužaja duša potjomki- ütlevad venelased. nii ongi. huvitav on see inimene.

vanajumal seda kohta ju tühjaks ei jätnud, tulid uued, erudeeritumad...

See kipub vist sageli nii olema (eriti foorumites), et kui kuskil on üks tõrvatilk, siis koondutakse selle vastu ja karussell saab oma lõputuna näivat tiirlemist alustada. Kaob see meepoti rikkuja, vaibub ka hoog.

Mis ilma puutub, siis hommikupoolikul polnud ju väga vigagi. Mingi aeg oli suisa palav ja sai päikese käeski mõnuleda, küll lühikest aega, aga praegu on vaja iga hetk ära kasutada ja sellest vaid rõõmu tunda.

Ilm teeb tōesti nukraks.Kümme kuud ootan aega ,kui saab suviselt riides käia ja homme tundub jälle,et panen ikka midagi soojemat selga.Iga päevaga tuleb aina tihedamini tusatuju peale sellepärast ,et päikest on nii vähe. Aga elame veel.Mina suhtleksin ka heameelega lihtsalt nii,et oleks mōnus vestlus .

näh, ongi õhtu käes, vaikne teine küll, aga külm, paganas, märg ka, suvi või asi, ei kõlba kassi saba allagi.
sedasi, kirutud:)
käisime pikakarvalisega pikad maad maha ja tulime üsna vettinutena tagasi. no sellest poleks lugu, toas ju soe ja mõnus, a selg, kurivaim, kange nagu ta omanikki, no mida teha sellisega ...teadagi, peks aitaks, a kesse viitsib seda keset ööd ette võtta..njah

Selg on see nõrk koht, kuram, keegi soovitas vaadata skeletti tulnuka pilguga, et näha, kus see kõige õrnem koht on. Ikka ülalpool vaagnaluud ja allpool ribisid. :D

Mul on apteegist ostetud "vöö", pigem jalgevaheta püksid, mis hoiavad selja tugevama. Päris hea teine.

nojah, vööd mul pole, mingine spordikreem on, tütar käsib peale määrida kui seesugune asi juhtub. vahel juhtubki, õnneks mitte tihti, no tegin käsu kohaselt, eks vaatab sis kuis homme tundmine on.

Hehee, spordikreem on hea, käed tuleb hästi puhtaks pesta! On teada juhtumeid, isiklikke, kus pühid üle nina, silma või WC-s enne kätepesu, nalja saab!

jajah, kreemi kõrvale jäeti karp ühekordseid kindaid, väikesevõitu ju on teised, aga saan hakkama, igatahes hehee jääb kindlasti ära:)
sul tee muidu joodud? mul hakkab juba põhi paistma ja haigutamine võtab vee silmi, täna kuidagi õite hiljale jäänud........

vaatasin äsja "Hobulausujat" sajandat korda, mõnus, tee otsas, kere soe, meeleolu samuti muigel'.
Homne päev algab seekord hommikuga, ma luban seda :D

ma ei hakkagi vist enam teed tegema, kuigi metsast materjali tõin koju: naistepuna juba õitseb. maasikaid oli ka palju.

Juba on esmaspäev. Ja eile hakkas pärn lõhnama, ei olnud tal vihmast lugu ega jahedusest...

sosoh, ei pole näinud ainsamatki korda, üldse komistan ma romantiliste draamade otsa haruharva, sihilikult ma neid igatahes ei otsi.
a su lubaduse kontrollin hommikul üle, võid olla kindel:) unenägudeta ööd. kõigile.

Eelhommik.

„Hobulausuja“ on romantiline draama vist jah... nii vana juba vist, et enam’p oskagi just seda näha. Aastad annavad mingi pilgu, mis näeb suhete taha... tabab ära millegi, mis on alles eos... vahel ei tahagi näha.
Hea näitleja oskab näidelda parajas annuses.
Meeldis hobuse-lugu.

Kas iseenda suhete taha hakkab ka aastatega paremini nägema?

Puhteaeg.

Oleviku kohta ei julgegi ütelda, aga mineviku osas on pilt üsna "julm" küll.

Pole õiget rahu saanud, eile sai lubadus antud, et hommik tuleb kindlasti, meest sõnast, härga sarvest, muretsema võttis!

Aga nüüd on hing rahu' küll, hommik ikka tuli ära.

me oleme nii vanad, et saame juba päris hästi aru, millised taignad minevikus olime? nii või:)
arvan küll, et see on õige. aega on olnud piisavalt, et kõige üle rahulikult järele mõelda, selge, et lõpuks mõtled kõik vastused välja.
aga praegu on tähtis see, et enam ei kahetseks. kahetsemise aeg on möödas (tehtud nagu ponks poiss ütleb:), nüüd tuleb hakata tegema uusi..... vigu;) no hea küll, uusi tegusid, soovitavalt siis uues kuues ehk sis läbikäidud apsakaid mitte korrates.
see ei ole tegelt raske, nüüd, kus me kõik nii kogenud oleme, raskem on leida motivatsiooni kõige sellega pingutamiseks. ja tegelt on see ikka raske küll, nüüd, kus me teame, mis kõik võib nihu minna.

nujah, esmaspäevane päeva alguse filosoofia, mida see annab rohkemat kui pühapäeva lõunane. ega suurt midagi. vähemasti on päike olemas - vaja minna püüdma päeva.

hommikust head kõigile, kes siia satuvad, ehk õnnestub õhtuks üle elada vihmata päeva, lootma ju peab, vähemalt niikaua ku eluvaim sehes on:)

Jah, nüüd on teada, kus ja millal sai „ämbreidpidi“ käidud. Oma uhkusest ideaali otsides, kuidas sai tehtud nii ülekohut kui hingevalu. Mitmeski otsuses võis olla kannatajaks ka mina-pool, kuid tookord sellest ei hoolitud, sest iseteadvus oli nii kõrgel ja pikk elu alles ees.

Näide tänaseks väljaarenenud „pilgust“: vaatan järgmise põlvkonna abielupaari omavahelist suhtlemist. Mina näen, et kapsapead haarates nende käed viivuks kokku puutuvad ja kerge naeratus libiseb üle ühe näo, teine on kärsitum, temal on pigem kortskulm. See ühekordne juhtum ei ütle midagi, aga olles näinud samalaadseid pisiolukordi juba paar-kolm aastat, on taaskordne „nägemine“ juba häiresignaal, et selles suhtes pole asjad korras.

mina küll ei julge oma minevikus ringi kolada. no ei julge. ja paljude asjade osas on õnneks/õnnetuseks täielik paks pimedus: mitte midagi ei mäleta.
samas jälle, kui mingi tähtsusetu detail juhuslikult meenub, on hea meel. sellepärast meeldis mulle ka tohutult ETVs näidatud "8 mm elu".