/ delfi printsesse reaalsuses kardan ma rohkem kui koer nuuti /
nii et nüüd on juba niikaugel su lood. sa vaene väikene koerapoiss, mul on sust päris kahju.
aga aidata ei saa ka kuidagi, sest sind aidata polegi kellegi võimuses.
sinu saatuseks on jäädagi siin sihitult ringi tiirutama ja iga (huvi)välgatuse peale ehmunult eemale hüppama.
sellega on siis selge.
aga kuna ma tean, et iga hingeke meisterdab oma saatuse ise, omaenda kahe valge käpakesega, hoolsalt ja sihikindlalt vaeva nähes, siis on mu meel su pärast rahulik. kõik kulgeb just nii nagu sa tahad ja õigeks pead kuni üksildase külma lõpuni vaikuses ja pimeduses ning sa võid endale täie teadlikkusega kinnitada, et andsid selleks kõik endast oleneva.
... see tuletab jällegi mulle meelde, et kõige tähtsam on inimese vaba tahe ja kõik muu tuleb sellele järele ja selle järel. edu, jõudu ja meelekindlust /jätkuvat, jätkuvat ja jätkuvat/