Elas kord puuraiuja, nimeks Nihati. Kord mägedest õhtul koju tulles, märkas ta hämaras ühe puu juures kummalist liikumist. Ta polnud küll argade killast, aga pisut kõhe hakkas küll. Ometi otsustas ta siiski vaadata, mislaadi loomaga võiks seal tegemist olla, kui omaks suureks imestuseks nägi, et seal hoopis üks naine puu külge kinni seotud oli. Mees läks veel lähemale ja nägi, et naine päris oma juustega puu külge oli aheldet. Silmad olid tal suletud, nagu oleks meelemärkuseta. Nihatil hakkas naisest kahju ja ta sidus naise juuksed vallale ja too libises puu najale maha, ohkas siis sügavasti ja avas silmad. Naine oli noor ja väga kaunis.
- Mis sinuga juhtus? Kes sind niimoodi solvas? - küsis Nihati. Naine hakkas nutma. Ja mida ka mees temalt ei küsinud, naine nuttis aina südantlõhestavamalt edasi. Nihati mõistnud ei midagi teha, tahtis juba minema hakata, aga siis hüüdis naine:
- Pea kinni. Oota, ära jäta mind siia! Võta mind endaga kaasa." Nihati mõtles küll, mine tea, kust see naine tulnud on, aga ei saa ju teda ka saatuse hooleks jätta. Ja ta võttis naise enda juurde koju. Elas naine nädala, ka teise, aga sellest mis temaga juhtunud oli, mitte sõnakestki ei rääkinud. Ja ega Nihati ka enam ei küsinud, sai aru, et naisel mingi saladus hingel kanda on, aga pärima ei hakanud. Siis ühel päeval sõnas ta hoopis:"Kuule kas sa ei tuleks mulle naiseks. Hoolitseksin sinu eest terve elu."
- Tänu sulle, et mind õnnetukest armastama oled hakanud. Olen nõus su naiseks saama, aga ainult siis kui lubad, et minu kohta kunagi midagi teada ei taha saada."
- Oli mis oli, mis see minu asi enam on - lubas mees.Nad abiellusid ja elasid õnnelikult. Peagi kandis naine nende lapsukest oma südame all. Kui tuli aeg lapsega maha saada, palus ta meest:
- Ehita palun maja ümber suur ja kõrge ja tihe tara. Kui see valmis, lähen ma majja ja sa pead lubama, et ei tule enne mind vaatama, kui ma ise meie lapsega väravale ilmun."
Mees lubas. Ehitas kõrge tara ja lahkus majast nagu naine oli palunud. Ootas päeva, kaks - hakkas muretsema, kas ikka kõik korras on ja kuidas naine seal hakkama saab. Ja ei saanud muidu kui läks aia taha ja uuristas ühte taralauda augu ja vaatas... Ja mis ta seal nägi...Maja ees lamas suur madu, kes oli kerinud end ümber vastsündinud lapse. Mees jooksis küll eemale ja mõtles - minu naine polegi päris inimene vaid madu... Ja samas hakkas ta kahjatsema - Oh, oli mul vaja vaadata...Siis avanes aiavärav ja seal seisis nuttes tema naine, tilluke poisike kätel.
- Ma ju palusin sind kallis mees, mind mitte vaatama tulla. Aga sa ei kuulanud. Ma olen kunagi kurja teinud. Mäejumalus sai mu peale pahaseks ja muutis mu maoks. Ometi oli mul võimalus taas inimeseks saada, kui mind juhtub armastama mees, kes oma sõna kunagi ei murra. Siis oleksingi jäänud inimeseks, aga nüüd pean taas maona mägedesse minema. Jumalaga. Sina pead meie poja eest hoolitsema." Mees nägi, et naise jalad muutusid juba mao sabaks. Ta haaras lapse naise kätelt ja küsis:
- Sina lähed, aga millega ma lapse toidan?" - Naine võttis oma vasaku silma ja ütles - kui ta nutab, anna talle see."
Ja sel hetkel seisiski mehe ees suur, ühe silmaga madu, kes end ümber pööras ja aeglaselt, aeglaselt üles mägedesse vookles.
Väike poiss sai nimeks Botaro. Niipea kui laps nutma hakkas, andis isa pojale ema silma, ja tõesti sellesse oli kätketud küllap suur ema armastus, sest laps jäi kohe vaiki ja naeratas. Aga silm kulus iga päevaga ja ühel päeval polnud enam midagi järel. Ja laps hakkas kohe nutma ka. Isa pakkus silma asemele küll üht ja teist, aga laps aina nuttis. Siis võttis mees poja sidus ta oma selga ja läks mägedesse oma naist otsima. Iga mägijärve ääres jäi mees seisma ja hüüdis- "kas siin elab väikese Botaro ema? Vasta meile!"
Ja viimaks ühe järve ääres lõid järveveed vahutades vastu kaljukaldaid ja veest tõusid suur, ühe silmaga madu. "Kallis naine, meie poeg nutab ööd ja päevad. Ma ei tea, mis teha. Sinu silm on ära kulunud. Kardan, et meie laps sureb, palun anna talle ka teine silm." - Kurvalt vastas madu:"Olgu peale, ma annan oma silma, aga siis jään ma pimedaks ega saa enam vahet teha hommikuse päevatõusu ja õhtuse videviku vahel. Palun sind igal hommikul ja õhtul siin kella helistada, et siis teaksin, millal algab uus päev, mille uus öö." Mees lubas, madu andis oma silma ja ujus tagasi järve põhja. Laps jäi aga taas kohe vaiki. Nihati ehitas väikese kellatorni järve kaldale ja hakkas igal hommikul ja õhtul seal kella helistamas käima. Botaro kasvas jõudsasti ja temast tuli tubli ja vahva poiss.
Siis sai ta kümne aastaseks. Sel päeval otsustas ta küsida isa käest, miks teistel poistel ja tüdrukutel on emad, aga temal pole. Isa rääkis kõik, mis juhtunud oli. Poiss mõtles, las olla minu ema suur ja kole madu, mina tahan teda ikka näha. Salaja ööhakul otsustas ta ema otsima minna. Jõudis järve kaldale ja hüüdis - "Ema, emake, sinu Botaro on siin! Kus sa oled?" Vesi lõi vahutama vastu kaljukaldaid ja suur, pime madu tõusis järve keskelt üles. Väike poiss ehmus ja tahtis ära joosta, siis aga mõtles - see on ikka ju minu ema. Pööras ümber ja astus julgelt maole vastu. Võttis tal kahe käega kõvasti ümber kaela kinni ja sõnas - emake, kallis emake....Ja korraga muutus madu taas naiseks, haaras oma poja sülle ja kallistas teda vastu.
Ja nad läksid koos koju ja sest päevast elasid nad väga üksteist hoides ja armastades oma elupäevade lõpuni.