nii need isekesed sisse põlesidki

... taluda üksindust... vanglas või?
... taluda söömist... hingamist... raamatu lugemist... lapse kasvatust...

Äkki võtaks loomulikult?
Ehk elaks täiega!

Mis tähendab "elaks täiega"? Sellest pajatavad siin ju enamus teemasid. Mängi seal oma mõttega.

See pidev seksijura vanurite sõnavõttudes viiab mõningasele seniilsusele. Vahivad suurest igavusest igasugu lembefilme ja mingil hetkel läheb peas pirnike põlema, et voilaa, just see mu eelnevast elust puudu jäigi! Selle peale muidugi ei tulda, et filmist nähtud Hans ja Sabrina pole enam nende variant. Ei tule prouadele seksi pakkuma mingi musklis kaunismees, roos lumivalgete hammaste vahel. Heal juhul hambutu onu Vello, kolm korda lahutatud, võlad kaelas ja pisut haisev. Ega siit naisi otsivate vanameeste lugu parem pole. Teie lootus on lollakas Maali, kes kerge vaimupuudega ja räägib seksist nii viina alla kui viina peale.

Siin ongi 50+ nurgake, kui sa ise veel tähele ei pannud. Laste- ja noortenurgakest Delfis momendil veel pole, niiet haugud vale puu all, kutsikas!

Ka 50+ on tegemisi kuhjaga ja kõige jaoks ei jätku aega, filme ei vaata üldse ja mehi siit ei otsi, need olemas. See Kuldkihar ei tea elust midagi.Ju tal endal igav ja pole millegagi tegelda , kui tulla 50+ foorumisse naiivset möla ajama.

Ma ei jaksa enam suurt midagi. Kunagi mõtlesin, et pealt 50 hakkan maja ehitama. Et varem pole aega, töö ja reisimine, pere ja sõbrad jms. Kes oleks võinud arvata, et viiekümbiselt ja peale selle on toss väljas. Tuled töölt ja ei kipu küll enam suhtlema või ehitama. Raamat näppu või mõni hea film, rohkemaks jaksu pole. Jama.

Näe Setumaa Lusti tädi ehitab 80-selt uut maja - voh!

ise ehitamine vanemas eas tõesti üks nuhtlus. terve elu rabeletud ja nüüd kui lõpuks tahaks lihtsalt elu nautida, jälle hakka rabelema.
affil soovitan parem uus maja osta. elu jooksul ju ikka ühtteist hinge taha kogunenud on, et endale kasvõi pisike uus kodu osta.
(sellegipoolest oli see setumaa lust oli üks vinge tädi).

kas ikka peaks vehklema kuni lõpuni? kellele see lõbus on, see pangu takka!

mina olen laisk ja mugav, võib olla surivoodil kahetsen, et jätsin toda ja teist tegemata,
kuid ... nii üüratult hea on mitte oodata lennujaamas väljalendu, vaid lugeda raamatut, teha just see salat, mis parasjagu maitseb ja ah, küll on hea!

terve elu on olnud muudkui Peab ja Peab ja Peab.
nüüd ometi on võimalik valida teen või ei tee üldsegi mitte ja ainuke pe..kruvija oled endale ise.

Siin ikka pigem 60+ või 70+ foorum, kui 50+

mis vahet, kas 50, 60 või sada. kui inimene ei taha pidevalt nagu orav rattas ringi vehkida, vaid rahulikult elu nautida, mis siis nüüd juhtub? taevas kukub pähe või? kel soovi, see rabagu kasvõi kümnel töökohal, jahtigu või tervet polgutäit polkovnikuid ja olgu igas reiki, sheiki ja jooga trennikeses kirjas. rahmeldamise vahepeal võiks märgata, et on ka teistsuguseid inimesi.

Igal asjal on oma aeg,ütleb ka Piibliraamat.

Usun, et need, kes on suurema aja elust elanud koos abikaasaga/elukaaslasega, ei suuda äkitselt üksi jäädes seda taluda. Mina, kes olen viimased 15 aastat elanud üksinda, ei põe seda üldse. Leian, et kui inimesel on nooruses olnud mõned huvialad ja on praegugi, siis ei tohiks küll igavust ja üksindust peljata... isegi sellisel vihmasel ja hallil sügisesel pühapäeval nagu hetkel on :) Keegi mõnitas siin hiljuti, et pensionäridest naised vaatavad telekat ja vahivad end peast lolliks. Siis teadmiseks, et minul ei ole kodus telerit. Ei vaja seda. Küll tunnen sügavat huvi kirjanduse vastu - nagu kogu elu olen tundnud - ja sügistalvisel perioodil loen rohkesti head kirjandust. Suvest ei maksa rääkidagi - siis kulgeb mu elu aias, metsas, meres... Jaksu kõigile kurbadele; võtke oma koerake (kellel pole, siis kutsuge naabrinaine või sõbranna) ja minge tehke väljas tunniajaline kiirkõnd... ega siis nii padukat ka ei saja, et ei saaks... :) :)

Tead, ma kohe tahan sulle, kriuks, vastata. Olen järjepidevalt üllatunud, kui kuulen, loen, näen inimesi, kellel on mingi mõrkus hinges. Peab ju olema, sest milleks muidu on vaja kirjutada ’hammustades’?

Siin on 50+, teemaks üksindusega hakkama saamine. Ongi ju inimesed erinevad, jõudnud oma 50+ vanusesse igaüks erinevat teed pidi.

Mina kaifin raamatu lugemist ja väikest nosimist selle juurde, aga see pole ju mu ainuke tegevus ja pidev ’hobi’, see on iseenese nautimine kõige elu kõrvalt. Üks laps on pere loonud väljamaal, suhtlemine on virtuaalne ja kord aastas kohtume kõik kodus, kuid see poleks üksindusele lohutus, kui midagi muud ei olekski.

Ma pole ka kunagi unistanud sellest, et oleksin igas pulmas pruut ja igal matusel kadunuke. Unistasin küll pikemast kooselust, aga see ei läinud õnneks.

Teine laps ei ole omale peret loonud, tema tahab karjääri teha, aga ta on omadega rahul ja muidugi on tal kiire-kiire-kiire. Kui järelkasvu silmas pidada, siis vist võiksin tunda end üksikuna, aga mul pole sellist hüljatuse või igavuse tunnet, mul on ajapuudus, sest kogu kodune majapidamine on vaja korras hoida, pensionini välja venitada, ’kohustuslikud külaskäigud’ ära käia = üks sõbranna ja üks surnuaed.

Omal ajal sai puhkuse ajal ikka käidud reisimas, vahepeal pidi ju ära käima lõunamaades ja lapse perel külas, kuid ma ei ole ringirändaja, mulle ei meeldi lennukiga lennata, olen meelsasti Eestimaal.

Tahan sugupuu korralikult vatmanile kirjutada, tahan raamatud ära sorteerida, sest kõiki neid pole kellelegi peale minu vaja, tahan fotod ära jaotada ja ülearused ära põletada, tahan veidigi kududa-heegeldada, sest lõngad ja mõtted on olemas. Veel tahan õmmelda osa oma asju nägusamaks, sest materjalid on head ja tahan välja loopida riideid-linikuid-kardinaid, mis ajast ja arust. Tahan aegajalt minna teatrisse, sest üksinda käia pole mulle raske, kinos ikka käin, ehkki elamusi saan vähevõitu, see on juba mu pirtsakuse asi.

Tahan ja tahan, aga aega ei jätku, nii muudkui lükkan edasi.
Ja siis, kui saan mõnusasti jalad tumbale, pehmesse tugitooli koos raamatu ja krõbeleivaga - kaifima, ah, küll on hea, et saan võtta omale oma aja.

piuks, mida tähendab "tahan fotod ära jaotada"?

to: suu. Fotosid jaotama tähendab seda, et antakse igale lapsele just tema lapsepõlveaegsed fotod; ja kui kellelgi on erihuvisid, siis saab tema vastavad fotod (näiteks mina tahaksin oma ema käest saada kõik need pildid, kus on jäädvustatud minu vanaema, samuti fotod vanast Tartust jms). Mis siin nii keerulist on? :)

18.03 vastas punktipealt õigesti!

Sain aru nii, et ta jaotab pilte mingite teemade , aastate või sündmuste järgi kataloogi,albumisse. Kui oleks teistele andnud, siis meievanused kirjutavad: ära andma ,kinkima, lastele , sugulastele , teistele andma...Jaotamine- on jälle üks võõrast keelest üle kantud inetrnetis välja mõeldud sõna, mis eesti keelele võõra sisuga kui tegemist on reaalse eluga. Ära andmine ei ole jaotamine.

Koopia õs-ist
j`aotama <27> jagama, osadeks tegema. Saak jaotati pooleks. Matkajad on jaotatud kolme salka. Jaotame töö mitme peale ära

Pole näha, et oleks võõrsõna. Sõnade kasutamine ja otstarve on osariigiti erinev. Harju juba. Kõik ei ole Saaremaalt või Setumaalt.

Istu aga internetis päevad ja ööd otsa ,jaota siis palju tahad. Meie aga reaalses kahe jalaga maapealses elus ei jaota midagi ära, me anname ära, kingime ära.

kes need me on? sa seewaldi patsient räägi ikka enda eest ja isegi palatikaaslane jäta loost välja.

juba jagelevad tühja-tähja pärast - on ikka tegelased! Seepärast ei tahagi siin keegi sõna võtta.

aega pole siin eriti sõna võtta. aga see-eest lugeda on naljakas. eriti linlase sõnavõtte. ma kujutan ette, et ta on selline traatjate kärtsatatud juuste ja veidralt joonistatud kulmukaarega mammi, kel olemas mitu krimpleenkostüümi aastast 1977, süüa armastab ilmselt allahinnatud plekilisi banaane (kuna nõukaajal pold teisi saada ja kokkuhoid pole koonerlus) ja kelle naabrid üritavad teha nägu, et nad pole tema naabrid. kuna ta on neid nii palju kordi õigesti elama õpetanud, et vaesekesed eelistavad pigem kusagil mujal valesti elada kui et linlasega mingiski sotsiaalses mõttes kokku sattuda.

veel üks haige haahaa on liitunud penskariklubisse :D

Su ettekujutus välimusest, ilma suurte tähedeta kirjatsura kella 01.49 ajal, on täiesti kümnesse.

Ma ei anna pilte ära senikaua kuni minul eluvaim sees on, ma jaotaks need just selle mõttega, et kummalegi lapsele jääks möödunust mälestusi, vist peaks juurde kirjutama, kes on kes jms

Osa fotosid oleks targem ära hävitada, aga kõik see tegemine võtab väga palju aega, sest mõtted jäävad kinni piltidesse, nii palju tuleb meelde...

Siiski olen veendunud, et see on minu ülesanne need fotod karpidesse jaotada, et ma ei tohi jätta lastele oma korrastamata pilte ja pabereid. Kuidas nad neid sordikski ja millal?

Väga naljakas vaidlus tekkis ümber eestikeelse sõna "jagama". Noh, mina kasutan küll seda sõna igapäevaselt - ja ka väljaspool internetti :) :) Kui peres on mitu last, siis vara JAGATAKSE nende vahel õiglaselt. Kui mu kolm lapselast ploomide pärast tülitsevad, siis ma manitsen, et ploomid tuleb JAGADA KÕIGI KOLME VAHEL! Kui naabritüdruk toob mu koertele külakostiks kausikesega midagi head (noh, näiteks hakklihakastet), ütleb ta: Eks sa ise jaga nende vahel! Üks naaber jagas sügise tulles oma liiliapuhmaid väiksemaks ja JAGAS neid naabrite vahel. Ehk piisab näidetest? :)

Inetrentis väljamaakeelest välja miksitud tõlge jagama, pilte ,igasugu sodi sõbraaadressidele jne. Õudne,mis nad seal jagavad muudkui. Reaalses elus ei jaga, antakse, sorteeritakse ja jaotatakse. Jagada saab vaid pooleks, matemaatikas.

universumi filoloogiga pole mõtet vaielda. tema palatis ja kasutata sõna jagama ja nii on ning jääb