Kõigile neile, kellel on tänamatud vanemad.
Olen imetlenud neid lapsi, kes lasevad oma emal oma elu juhtida: kuidas te suudate?.
Tihti on põhjuseks üksikemad, või üksikuks jäänud. Eriti üksikemad, kelle kinnisidee ja eluprojekt on laps. Muretsetakse(just muretsetakse) laps, aga ei anta endale aru, et lapsevanemana tuleb täisealise lapse suhtes ennast kasutuks teha. Õige kasvatuse puhul on kõik eluks vajalikud juhtnöörid kaasa antud ja vaid siis kui küsitakes antakse nõu. Edasi on lapse valikud tema enda teha, ja isegi kui see meile ei meeldi, tuleb seda lubada.
Kahjuks ei saa need tänamatud lapsevanemad isegi aru, kui õnnetuks nad oma lapsed teevad, sest nad ei ole oma elu ise elanud, nad elavad kaksikelu oma lapsega. Justnimelt, ei ela ise ja ei lase ka teisel elada.
Lapsena olen õnnelik, et minul on lastud minu enda elu elada ja emana püüan seda sama.
Minu vanaema abiellus vanas eas üle 50, olles eelnevalt lesk. Ta jäigi väärikaks vanaprouaks, kelle kohta ei saanud iial ölda kibestunud vanmoor, sest tema silmis oli alati see kummaline helk, mis teeb naisest naise. Ja kelle silmis oli elu, mitte elamata elu.
Aga kanntlikkust ja pikka meelt kõigile, kellel ei ole oma elu.