oih, nüüd kiskus liiga depressiivseks
läheme romantilisele lainele tagasi -
cartland näeb ju ikka vaeva
klopsib meile roosat laeva
mehed nagu mastimännid
mitte mingid vanad kännud
valik kohati nii suur
et jääd maigutama suud

Palus pohli punetab,
aga ööd on uneta,
uneta ööd...
Viimne valgus jagada,
ei saa mõtted magada,
ei saa...

On hindamatu nüüd iga viiv
ning õitseb õhk ja laulab liiv.
Näe, kanarbikulillal sillal
suvi seisab hetkeks, millal
tuled jälle sa, tuled sa?
Oh räägi muust,
ju näed, et käes on sügiskuud,
on sügiskuud.

Palus pohli punetab,
aga ööd on uneta,
uneta ööd, uneta ööd...
Sa suudle mind,
silmad sule siis,
ehk jälle tulen kord,
jälle tulen kord,
tulen taas...


(Juhan Saar)

Hetk

hetk viibi veel, veel minu kõrval lama
mis sest, et hommik juba valgust loob
veel ära mõtle homsest, lihtsalt lama
kui keha rahunenult hella soojust joob

öö nagu muinasjutt meist läbi lendas
seal tõeks sai äkki iga salasoov
su sülelus nii palju peitis endas
kui leeki viskus tukslev kirevoog

hetk viibi veel, sind rohkem tunda tahan
su silmad on kui selge sügav järv
ma suudlen neid, nad sulavad kui vaha
siis päikesel on jälle kullavärv

/Kaarel Erma/

valulla luuletus on ime
kus peidus mõte,elu
kuid tema elu pole sile
ta otsib kedagi kel puudub vale.


sorry

lahendus
tõe otsimine ei nõua vabandusi :)

Sõnade sügis

Me ulm on mäng, kuid mäng on elu sisu,
on lahtumatu armueliksiir
ja pidulaud, kus süües kasvab isu.

Kui jõuab teadvusesse tähekiir,
ta läte on võib-olla kustund ammu,
kuid kujutelmal puudub kehtepiir.

Ta mõõdab igaviku vaikset sammu
ja kasvab nagu mägede kristall,
nii ööst kui päiksest võrdselt võttev rammu.

Mis südasuve päeval heledal
mus läitis tuhat kirgast pettevalgust,
nüüd haigutab kui kuristik mu all,

mil ootusesse imbub talve algust
ja kõik mu rõõmud peatund tulekul,
kui kardaksid nad lume laia kalgust.

On raske vaikida ja laulda mul.

/Artur Alliksaar/

tänan valulla
su vastus tõde
kel pole,see otsib
kõik teed seal valla

valulla,alliksaare luules on mõte olemas.Ära vaid ise mõtetesse jää.

lahendus
mõtted on ammu tegudeks saanud ja võin vaid öelda, et elu on ilus.

Mõisted

Sa ütled: VABADUS. Kuid ma ei adu,
kas on su hääles vaimustus või mõna,
kas uhket sööstu tähendab see sõna,
või halli lagedat ja külma sadu.

Sa ütled: VAIMSUS, silmis sooja tuld,
üks käsi raamatul ja teine kergelt taskus.
Kas sinilind su hüvakäele laskub
või kurakätte poetab jahe kuld?

Sa ütled: TULI, kuid ei tõsta lauge.
Kas ohvrileek? Või meremärgi vilk?
Sa ütled: TULI, suletud on pilk,
näed musta tompu lumel kuskil kaugel.

Oh mõisted, sõnad, seosed, metsik segu,
ükssama sõna õnnistab ja neab.
Kui tõesti sõnast algavad me vead,
siis lõpetada vead võib ainult tegu.

/Linda Ruud/

teed kadedaks
ära arva,et alati
sinu mõttes on laks
aga elame edasi

Kui see tunne, mis meid jättis
teineteise hooleks,
jahtub, siis me jagame ta
vennalikult pooleks.
Sulle saavad rõõmud rohked,
mulle saavad valud.

Siis kui oled läinud
ilma,
mis on kaunim, suurem,

märkan – olen petnud sind,
sest minu pool on suurem.

Mari Vallisoo

Palun, kirjuta siia üks romantiline luuletus.
Mari

Iga asja vastu on rohi.
Rohi ja lihtsad lilled.
M.Väljataga

Tahaksin Sind armastada, tingimusi seadmata,
pidada Sinust lugu, määratlemata Su väärtust,
võtta Sind tõsiselt, sidumata Sind millegagi,
tulla Su juurde olemata pealetükkiv,
kutsuda Sind, esitamata nõudmisi,
kinkida Sulle midagi, liitmata sellega ootusi,
jätta Sinuga hüvasti, ilma et oleksin midagi olulist hooletusse jätnud,
jutustada sulle oma tunnetest, panemata vastutust nende eest Sinule,
anda Sulle teadmisi Sind õpetamata,
aidata Sind solvamata,
pidada Sinu eest hoolt, soovimata Sind muuta,
TUNDA SINUST RÕÕMU SELLISENA, NAGU OLED.

/Irma Weisen/

Kraaks, see oli nüüd küll ilus.

...lehvitab valullale :)))

valulla lehvitab kraaksule :)

Nüüd luuletus ka.

Hetk
Jaan Kross

Lihtsalt olla
lihtsalt olla
lihtsalt seista kinnisilmi kuulatades

teineteise südant
paljad varbad kivil rahnul saarel
suure halli voolamise keskel
paljad varbad pilvel vikerkaarel
hiiglasuure voolamise kohal

Lihtsalt olla
kuulatades teineteise südant

ei ole luuletus; ütleme siis, et "heistus":

Ärkasin kirkasse hommikusse,
SÜDA KERGE
nagu taeva all ruttav pilv.
(vana hea Waltari, "Fine van Brooklyn")

peab olema "heiastus", kuigi täpselt ei tea, mis see on. igatsus? mälestus?

heiastus elik kangastus :)

Ei sellel rajal teisiti saa minna
Saab rikutud seal veena puhas meel
Neid jalgu, mis on läheduses teel
Kuid miskipärast ikka kisub sinna

On hämarsünge, mustjas kutsuv rada
Kus tüved nõjatumas vastu teineteist
Ja oksad põimunud kui peegel meist
Kes me seal olime, et üksteist avastada

Ei, kastanid ei pannud meile pahaks
Kui ajasime tehtud patud nende kanda
Ka pärast meid ei rohtunud see rada

Too käik ei olnud räpane ja andam
Mis saime, ei saa vahetatud rahaks
Kes käinud seal, see oskab armastada

Georg Weerth

Sind nägin jaanuaris,
saime tuttavaks veebruaris.
Märtsi keskel, kui mu mälu ei peta just,
tundsin rinnas puhkemas armastust.

Aprillis aina ohkasin,
kui kusagil sind kohtasin.
Maiõites kasvas mu lootus
ja veelgi enam suur ootus.

Siis juunikuus – ah mõelda vaid! –
nii palju suudlusi sa said!
ja juuli lähenes, veelgi kenam,
arm ühte liitis meid aina enam.

Augustis, sel suvelõpuajal,
olid sa aina mu rinna najal,
septembris luuletasin sind oodisse,
oktoobris kandsin voodisse.

November ju nägi meid kahekesi
kui abieluinimesi.
Detsember nüüd lumega katab me isamaad,
kassid kräunuvad, hakid kisavad.

...:D

Nii nunnu.. kas keegi kusagil veel viitsib tegeleda aasta kestva tedremänguga?



Toimetatud 1 kord(a). Viimati moosimadu 19.11.2014 20.49.

Kõik on võimalik. Mis üks aasta loeb...

Kui sügis on surmani läbi
elatud, siis tuleb kevad,
ma usun.

Puud, mis valvavad praegu
me kurbust, avanevad veel korra
valguse imele.

Sääl, nende laiade lehtede all
kohtumegi,
mu kallis.
/D. Kareva/

Anna Haava “Mu süda usub”

Mu süda usub õnne,
Suurt – meresügavat,
Kus säravad muinasjutud
Ja imed puhkavad.

Mu süda usub valgust,
Mis tõuseb säält sügavast,
Mis kutsub tuhanded õied
Kõik elusse uinumast.

Mu süda usub elu,
Mis selge õnnistus on,
Mis maine ja okkaline,
Kuid siiski taevane on.

Mu süda usub surma -
Suurt, sügavat, õnnist ööd,
Kuhu mahuvad ära kõik õndsus
Ja valgus ja elutõed.

Kui puud jäävad raagu,
tuleb nähtavale aasta...
Viivi Luik

Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida,
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.
kõik võilillemurud
oleksin andnud ma sulle
ja liivaaugud ja keksukastiplatsid
ja puiesteed kõik
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.
Ja tünnid kõik
vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast,puuladvust ja pilvedelennust.
(Mis imelik alltekst nii ülal!)
Ja sellest veidrast,
mis vaadates sinna,
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.
ja ma ise usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi saladustega,mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle
päriseks.
Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise,
kas haledast meelest või rõõmust.

Ellen Niit

Ma arvasin nonda,et meri alati on sinine
ja varjatud kullateri
täis on viimne kui inime...

Sain teada,et meri harva,
oige harva on sinine
ning et tühija hallikarva
on sageli inime...

Kuid ma arvan,et siiski tasub
olla,eksida,ihata
teada tahta,kus tera asub,
armastada ja vihata...

Ning näha,et hallist hallim
meri vahel on sinine
ja tunda.on kallimast kallim
kullateraga inime...

KUI VALGED, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
(Suumanni Sass)

Sa tulid tuppa ja tuba
sai valgust ja selgust täis...

laul "kui külmad saabuvad"
[elik suvesoojad suhted külmas detsembris]

talve ja külmade saabudes ängi täis meel,
enda vigadest õppinud pole ma veel.
vaikides seisan siin rannas, Pirita teel,
laternaposti külge taas jäätund mul keel...

...on jäätund mul keel.

tahtsin sul hüüda ja öelda veel külmade eel...
aga ei suutnud, siis kuivas ja kähises neel.
tuisus nüüd eemaldud kiirelt kui hobusereel,
vaatan sul vaikides järele öisel alleel...

...on jäätund mul keel.


von Freen