Tulen siis, kui maa on kastepärleis,
tulen mööda pikka halli teed.
Tulen keset sügiskuude värve,
kaelas pihlamarjust kirev kee.
Tulen siis, kui kured nutvad taevas,
siis, kui läbipaistvad on kõik veed.
Tulen siis, kui lahkuvad kõik laevad,
tulen, all mu jalge laulab tee.
(P. K.)