Meil olid 12-ndal mingid naljaninad ukse taga. Küsisin - kes te olete? Me oleme mardi sandid. Nii öeldigi. Mardi. Sandid. No tore. Mõtlesin, et hüva siis pealegi, mardi sandid, et äkki on neil miskit teatrivärki ette kanda või oskavad laulda või midagi. Koomikud nokkisid nina ja ütlesid, et nad tahavad ainult kommi. Või raha. Kõlas hirmutavalt. Oled kodus, teed ukse heas usus lahti ja sult tahetakse kommi ja raha. Esimest korda üle aastate olin ma päh-päh ja jätsin lapsed päris ilma. Polnud nad oma väljanägemisegagi vaeva näinud, puhvaikad tagurpidi seljas ja vildikatega mõned kriipsud näos.
Venitasid oma näokesed pikaks ja läksid naabri ukse taha.
Meie aga istusime teleka ette, sõime belgia šokolaadi ja jõime teed edasi.