Tegu on jah hallkae ehk katarakti operatsiooniga ja paigaldati monofokaalne lääts. Tegu kõige lihtlabasema asjaga.
Mulle öeldi ainult, et pärast operatsiooni hakkan kaugele hästi nägema, aga LUGEMISEKS on prille vaja. Keegi ei maininud poole sõnagagi, et peale oppi on igasugune lühi- ja kesknägemine kadunud, nii et ilma prillideta pole elamine enam võimalik.
Kardan samuti, et see uue läätse dimensioneerimine on aia taha läinud. Minuga ei arutanud seal tõesti keegi midagi. Ei teadnud ise midagi karta ka, kõik see läätse määramine käis ju igavesti peente masinatega ja loodan, et ka õppinud inimestega. Oleksin osanud öelda küll, et kümnete kilomeetrite taha mul kirikutornis varblast pole vaja näha. Piisab, kui tuttavad tänaval ära tunnen ja bussinumbreid seletan. Aga nüüd on jah nii, et toas kuni pooleteise-kahe meetri kauguseni on kõik ähmane, edasi - mida kaugemal, seda paremini näen. Taldrikul aga võin roti šnitsli pähe ära hakkida.
Esimene suur šokk oli see, kui pärast oppi selle kollase lehe operatsiooni kohta ja ravimiretsepti kätte sain. Mõtlesin, et olen pimedaks jäänud. Ainus, mis seletasin, oli ühe lehe kollane ja teise rohekas värv. Ja silm, millega ma enne ilma prillideta ka väikest kirja lugesin, ei näinud isegi seda, kus mingi rida algab, kus lõpeb. Aga kaugele nägin jah tõesti hästi.
Täitsa tõemeeli arvasin siis, et alguse asi ja küll kõik paika loksub, anna ainult aega. Nüüd viis nädalat möödas, paari päeva pärast teise silmaga sama operatsioon ja hirmuga mõtlen, et kas siis ongi nii, et kaugele näen nagu binokliga aga oma igapäevaelu toimetan käsikaudu. Praegu siiski see oma silm veel aitab mul midagi ka lähedale näha.
Ei kujuta üldse ette, kuidas ma poes ntx käima hakkan.
Ilma prillideta ei näe ma midagi. Ja lugemisprillidega vist ei näe, kuhu koperdad. Edasine elu käib nüüd prillid-kotti-prillid-pähe?
Kardan, et pean edasiseks toimetulemiseks muretsema progresseeruvate klaasidega prillid ja küll ma ära elan, kae ise ju opereeritud. Aga noh, arstide jutu järgi pidi mu elu peale oppi küll märksa helgem olema. Niisugust asja ma siiski ette ei kujutanud.
Silmaop ise läks ju täitsa hästi. Opiarst oli super, pärast silm suti ainult valutas, midagi ei punetanud-veritsenud, vett-rähma ei ajanud, kõik oli OK.
Nüüd elan järgmise opi hirmus. Kui ühe läätse määramine on mööda pandud, ega see teinegi parem pole. Või on mul äkki mingid imesilmad, ehk polekski saanud muudmoodi teha? Ehkki ma tõesti pole kuskilt kuulnud-lugenud, et kellelgi IOL-idega kaugnägemist reguleerides oleks lühi- ja kesknägemine rappa läinud. Aga pole kuskilt küsida ka.
Või mida ma siis teha saaksin?
Millised teie muljed pärast hallkae oppi olid?