Tihti kuulen räägitavat, et Laar lasi põllumajanduse põhja. Kolhoosid ja sovhoosid läksid ju vabatahtlikult laiali. Maa anti omanikele tagasi, kes tahtis hakkas talu pidama, kes tahtis rendib maa välja. Kuidas sai Laar põllumajandus põhja lasta? Kes keelab uuesti kolhoose luua kui keegi tahaks?

Eestlaste komme on ikka kõik teiste kaela ajada, ise on kõik puhtad poisid. Kes vähegi soovib ning tahtmist on saab maal suurepäraselt hakkama. On vaja tööd teha ja vaeva näha.

Ega kolhoosid ikka päris ise laiali ei läinud. Siinne ei ole vast parim koht seletamiseks, aga Laari idee järele eraldati maa, masinad, hooned, loomad jne. üksteisest. Et siis sellel, kel oli maa, ei saanud seda harida, sest masinad olid kellegi teise käes jne.
Tehti midagi lihtsalt tegemise ehk siis selle pärast, et direktorid, esimehed ja spetsialistid saaksid varad endale krahmata. Seda nii linnas, kui maal.
Sest kui maa on ühe ja masinad teise käes, läheb ju kohe tehinguteks, et need jälle kokku saaks ja asi toimiks. Läks aga teisiti. masinad ja muu liikuv vara müüdi tihti hopis mujale. Lätti, Venemaale, kuhu iganes, kes rohkem maksis. Et käsitsi põllutöö polnud enam mõeldav, sest maal töötas vähem inimesi, kui linnas, oligi loogiline toidutootmise ahel lõhutud. Ega põllumajandus ei ole siiani sellest päris toibunud.
See ei ole päris üksikasjalik kirjeldus, vaid selgitus, kuidas asi põhimõtteliselt käis.

Siis valitses anarhia,kes tundis,et pääses varale ligi võttis palju jõudis ,laristas maha ja kadus areenilt,jäi paljaste kätega maaomanik.Nüüd sõimatakse Laari leides patuoina keda saab tümitada,kuid peasüüdlased olid direktorid ja esimehed.Vaat neid tuleb nüüd tümitada!

Usun, et keegi ei keelaks uuesti kolhoose luua, iseasi, kas keegi on enam huvitatud seda tegema.

Keegi ei keela, aga see on praeguse majanduspoliitika juures võimatu. Kui sina ise just vastupidist ei tõesta.

tehke oü helesinine tulevik ja ongi valmis

Vene ajal maksti, minu mäletamist mööda põllumajandusele kõvasti peale(40%), nagu praegu maksab ka Euroopa Liit. Meie sovhoosis anti laialiminemise puhul igaühele mingid osakud, nende osakute eest said siis, kes tahtis, osta tehnikat või hakata ettevõtjaks. Selleks pidid aga neid osakuid kokku ostma, et teatud summa kokku saada. Mina andsin osa oma osakuid ühele autojuhlie kes ostis ära marjaaia ja hakkas seda majandama, see tal hästi ei õnnestunud, siis lõi ta haljastusfirma ja hakkas sellega tegelema, vajamineva mulla lükkas ta buldooseriga kokku st. põllumaa. Liisis kõvasti tehnikat, ise sõitis mersuga ja elas uues pangalaenuga ostetud majas. Lõpuks ei jõudnud ta ikkagi maksta ja läks pankrotti. Maja ja tehnika võeti käest ja naine läks minema. Ise ostsin ülejäänud osakute eest aktsiaid ja olen tasapisi neid müünud, alles on veel 600 kaubamaja aktsiat. Elu on ilus!

Laar otseselt muidugi ei lasknud. Tegelikult puudus linnameestel ettekujutus, kuidas maaelu edasi läheb. Kes pumba juures olid, müüsid masinad ja kõik, mis andis maha. Ettekujutus eelmise eestiaja taludest oli ka vale. 50 aastat omanikutundeta ja majandamise kogemuseta ei kandnud. Pealegi oli elu maailmas väga palju edasi arnenud. Kahjuks pole maaelu toimivat poliitikat tänagi.

to Rozza Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Keegi ei keela, aga see on praeguse majanduspoliit
> ika juures võimatu. Kui sina ise just vastupidist
> ei tõesta.


Vastasin teemaalgataja küsimusele, kas keegi keelab kolhoose luua. Mind pole mõtet siin verbaalselt rünnata, sest pole mina neid seadusi teinud ega midagi likvideerinud.:)))Seega ei pea ma ka midagi tõestama. Aga kui sisestada netiotsingusse sõna "põllumajandusühistu", siis on näha, et mingi ühistegevus maal on täiesti võimalik ja toimub ka praegu...

Mina pole kedagi rünnanud, aga ega linnainimene ei teagi, mis maal toimub, teda eriti ei huvita ka. Kui poola kartul ja muu väljast toodud odav kraam on poes müügi, on justkui hästi. Nii on ka poliitikutel üsna savi, mis maal toimub või ei toimu. Seadusega on justkui lubatud, aga reaalselt ei toimi. Ja paberi peal on igasugu asju võimalik tõestada, aga kui asi läheb tegemiseks on kogu jutt läbi.
Üldse on mul alust arvata, et meil pole muud poliitikat(maaelu poliitika sealjuures)kui oma taskute täitmise poliitika.
Kui maainimesed võtavad püstoli ja lasevad endid maha, lähevad rongi või auto alla, sest lihtsalt ei jaksa enam elada, pole ju kellegi asi, kuidas maal hakkama saadakse või kas saadekse. Osad joovad ennast surnuks, aga kuna toetusraha nii palju ei jagu, siis kestab see protsess pikalt.
Kurb on elu maal.

Ka linnas on inimesi, kes enda eluga hakkama ei saa ja see on tõesti kurb. Aga ma pole päris kindel, kas on tegu täiesti väljapääsmatu olukorraga.

Mina olen kindel et Eesti olukord on juba päris kaua väljapääsmatu ja isegi väljakannatamatu.
Kui sa teisiti arvad, ehk oskad anda nõu, kuidas linnas ja maal toime tulla? Niisama ilusalt ja siniselmselt positiivselt heietada pole ammu enam asjakohane.

Positiivne mõtlemine on kindlasti rohkem abiks, kui hädaldamine. Mina olen seni saanud endaga hakkama. Õnneks.:) Vaevalt on olemas elamiseks valemit, mis kõigile sobiks. Selle peaks ikka igaüks ise leidma.

tahan uriseda! siin eespool keegi halvustas, et poola kartul blää-bläää jne. aga kui meie omad põllumehed nt. Poolasse kartuleid müüks, hüppaksid rõõmust pükstest välja kui äri läheb..., kas poolakad kirtsutaksid nina? et eesti kartul nänänää...?

nelja aaaaga. jutt ei ole poola kartuli halvustamisest, vaid et eestlased-põllumehed suretati välja. nii palju võiks isegi nii lai vaaaal asja tuuma tabada.

Roosa ja vaaaal pidurdavad põllumajanduse arengut. Ilma nende sõnavõtuta oleksid kolhoosid õitsenud.

mnjaa, see kolhoosikord on kohe mitu tiiru ümber minu keerdus ja sõlmes:DDD, kas mitte herr Ahnus polnud selle suretaja nimi ja terve suguvõsa Keseesseemees:)

süüdlased olemas ja ootavad karistust. loodame, et mitte liiga karmi, sest pole ju kombeks vastutada oma tegude ammugi sõnade eest.

Mina mäletan kolhooside loomist, olin siis 7. aastane. Nälg oli majas, naabertalus tapeti kolhoosi vanu hobuseid, isa ütles, mine too hobuseliha, tõingi ja süüa oli jälle tükiks ajaks. Raha töö eest ei antud, anti mingeid normipäevi ja sügisel pärast saagi koristamist sai natuke vilja. Pannkoogi jahu sai aga rasva millega praadida ei olnud, hea kui oli järgi mõni pekitükk millega sai panni määrida. Rasked ajad olid.

ainult maameeste juttude põhjal...
Laar ei pidanud vajalikuks põllumajandust riiklikult toetada. Riigid meie ümber pidasid ja peavad. Laar ei pidanud vajalikuks üleüldse mingit põllumajanduse poliitikat... mõte oli, et on meil seda põllamajandust vaja..ostame kõik sisse. Laar ei pidanud vajalikuks Venemaaga häid suhteid ehk lõikas maamehe ära Peterburi turust.

No Lee jutt ei vasta nüüd küll tõele. Venemaa oli see kes kehtestas topelttollid.

Eks seda tõde igaüks oma mättaotsast kommib. See maalt linna ränne on ka teistes riikides olemas. Korilus ja jaht pole enam populaarsed tegevused noorte hulgas. Maakohad jäävad tühjaks või hakatakse tegelema turismiga ka teistes pika maatalu traditsioonidega riikides. Elu ongi pidevas liikumises. Lihtsalt peab ise kaasa liikuma eluga mitte nutma mutimulla hunniku otsas.

mutimullahunniku kõrval ikka kirutakse:)

Igal ühel on vaba valik, läheb ta linna, maale, välismaale või tööle.

see on nii huvitav, kuidas ühed otsivad pidevalt põhjusi, miks ei saa ja teised otsivad võimalusi, kuidas saab. aga miks enda vabatahtlikke valikuid kellegi kolmanda kraesse keerata?

on põhjustatud sellest, et need kes väga tahavad, sageli ei oska seda riskiga seotud vankrit välja vedaga, olgugi et valik oleks justkui õige ja õilis, ikka läheb kraavi.
teised kes ei julge riskida ja sellepärast otsivad oma valikutele õigustust.
aga kes on siis need, kes elu edasi viivad? kas sina Pierrot tead?

Hea teema jälle!
Mina oskan.
Miks küll inimesed ISE ei viitsi ennast harida???

Kõigepealt lähiajaloo lühikursus haugimälulistele

http://www.eestiriik.netai.net/valitsused...

Mäluke turgutatud ja asume asja kallale:

13. juunil 1991 võeti vastu "Omandireformi aluste seadus"

https://www.riigiteataja.ee/akt/12947563

11. märtsil 1992 võeti vastu "Eesti Vabariigi põllumajandusreformi seadus"

https://www.riigiteataja.ee/akt/30578

05. veebruaril 1993 võeti vastu "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord"

https://www.riigiteataja.ee/akt/13356437

Kokkuvõtvalt kogu kompotist koos kommentaaridega saab lugeda siit:

http://www.avatar.ee/majanduseabc/data...

(ERITI lugeda alates 2 lk lõpust)

Sellel leheküljel nr.2 toodud väite "Tegelikult tassiti ühismajandite vara valdavalt laiali..." kinnituseks mõned dokumenteeritud näited:

Riigikontrolli akt:
http://www.riigikontroll.ee/DesktopModules...

Samal teemal kirjutati siis ajalehtedes:
http://www.riigikontroll.ee/DesktopModules...



Uuemat lugemist tolle aegsest reformist:

http://pluss.sakala.ajaleht.ee/453974/reform-jat...

******************************************************
Fakte põllumajandusreformist:

105 700 kolhoosniku ja sovhoosniku vahel pidi paberite järgi laiali jaotatama 4 475 000 000 rubla väärtuses ühisvara.

Ühismajandi vara jagunes kolmeks:
*Tagastamisele ja kompenseerimisele kuuluv osa
*Riigivara osa
*Tööosakutena jagatav osa (kolhoosis-sovhoosis
töötatud aastate eest)

Erinevate osakute suurus arvutati välja lähtudes majandi varade raamatupidamise bilansilisest maksumusest.

Tööosaku suuruse arvutamise variante ja metoodikaid oli palju, ning reformikomisjonid tõlgendasid neid erinevalt. Igas majandis oli erinev lahendus, mis võimaldas endiste ühismajandite võtmeisikute huvide eelistamist. Kes oli aktiivne sai aktiivsed põhivahendid, kes passiivne see sai passiivsed põhivahendid.

Põllumajandusreformi objektiks oli ühismajandi enda poolt inventariseeritud ja tervikvaradeks jaotatud, MOONUTATUD TURUVÄÄRTUSEGA (raamatupidamise arvestusliku väärtusega kirjeldatud) vara, mis määras väljastatava kompensatsiooniosakute hulga. Siin oli peamine konfliktide allikas – moonutatud väärtusega varaüksuste seisund.

1949. aastal kollektiviseerimise käigus ühistatud ja põllumajandusreformi käigus tagastamisele kuuluva vara väärtuse arvestamise aluseks võeti 1 lehm ehk "üks lehmühik", mis võrdus 500 EEEK-iga.

Üks lehmühik = kas:
1 lehm, või
0,5 hobust, või
5 siga, või
100 küülikut, või
250 kana, või
10 mesitaru, või
0,25 traktorit, või
0,5 paati
ca 4ha talumaad

100m3 puidust hooneid = 5 kuni 7,5 lehmühikut
100m3 kivist hooneid = 10 kuni 15 lehmühikut

Laiali jagati paberite järgi:

üle 0,5 mln lehma
ca 0,75 mln siga
14 623 veoautot
18 482 traktorit

Riigikogu stenogrammid sellel teemal:

http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=...

*******************************************************

Ja vastuseks teemaalgatajale väljavõtted Riigikogus 1993a arutatust:


L. Tõnisson:
Kui suur on orienteerivalt see summa, mis tuleb ühismajandite varadest võtta, et nende tinglehmade kaudu hüvitada Vene riigi kollektiviseerimispoliitika? Teatavasti LÄHEB SUUREM OSA SELLEST KAPITALIST PÕLLUMAJANDUSEST ÄRA LINNA. Nii et seetõttu on see majanduslikult ülioluline.

L. Hänni:
Ma ei oska teile täpselt öelda, kui palju endisi omanikke ja nende õigusjärglasi elab maal ja kui palju linnas. Kuid arvestades Eesti elanikkonnas toimunud muudatusi, võib arvata, et küllaltki suur hulk ühistatud vara omanikke või nende pärijaid elab linnades. JA SELLE PÕLLUMAJANDUSREFORMI LOOGIKA VIGA ON TÕESTI SEE, ET TA PRAEGU PÕHJUSTAB TEATUD VÄÄRTUSTE ÄRAVOOLU maalt linna. Kuid /hilisema/ seaduseelnõuga ei olnud meil enam võimalik kohendada põllumajandusreformi üldist loogikat, sest see reform on juba liiga kaugele läinud. Nii et see loogika, mis viis väärtuste äravoolule maalt, OLI PAIKA PANDUD PÕLLUMAJANDUSREFORMI SEADUSES ja ma ei hakka siin tegema poliitilisi vihjeid, vaid lihtsalt nendin kahetsusega, et kahjuks jäi põllumajandusreformis peale majandikeskne loogika, mille kohaselt taheti ikkagi saada varade käsutamise õigust majandis ja koos sellega võeti kohustused, mis praegu ennast küllaltki valusalt kätte tasuvad.

L. Arro:
Meie Kaiu kolhoos on vabariigi keskmine majand. Meil on praeguse arvestuse järgi ühistatud 4200 lehmühikut, s.t. minema läheb 2,4 miljonit krooni, mis moodustab 60% praegu kolhoosi bilansis olevast varast. Ja sellest 2,4 miljonist kroonist läheb omakorda 60% linnadesse pärijatele, kes ei ela enam majandis. Paljudes majandites, kus on tagasihoidlikumalt ehitatud ja vara on vähem, on need näitajad veel halvemad. Nii et vara võib välja minna 75, 80 ja isegi kuni 100%.

Asi, mis nüüd selle värgi segamini lööb, on Vabariigi Valitsuse määrus hoonete koefitsientide kohta. Ma pöördusin selles küsimuses majandus- ja põllumajanduskomisjoni poole, et taotletaks selle määruse ümbertegemist, kuna minu meelest on keegi valitsusele ette söötnud valed numbrid. Näiteks tuleb selle määruse järgi ÜHE ÜHISTATUD PUITKÜÜNI MAKSUMUSEKS 40–50 LEHMA!! See ei ole normaalne. Ma uurisin välja, et Eesti ajal oli niisuguse küüni maksumus umbes 350–400 krooni, seega 4–5 lehma. Aga peale selle on majandites terve hulk suuri mõisahooneid, MILLE OMANIKUD SINNA TAGASI EI TULE, KUID NÕUAVAD VARA (TAGASTAMIST JA/VÕI KOMPENSEERIMIST). NENDE SUURTE KIVIHOONETE MAKSUMUS ON JUBA 200 KUNI 400 LEHMA !!!. Tähendab, majand peab kogu oma karja mängu panema.

Esimees:
Suur tänu! Kas lõpetame läbirääkimised? Kolleegid, (seaduse) teksti enam muuta ei saa.

A. Tamm:
Austatud esimees, austatud Riigikogu liikmed! Piimakari on viimasel sajandil olnud Eesti põllumehe uhkus. Tõenäoliselt märkab osa meist ainult seda poolt, mis on veel jagada ja millise varanatukese või ressursi keegi võib endale saada. Ei nähta, et koos sellega võetakse või on võetud VASTUTUS JA KOHUSTUS põllumajanduse ning võib-olla KOGU MAJANDUSE edasise käekäigu eest. See probleem ei ole tulnud siia saali viimaste kuudega. 1989. aasta 6. detsembril, kui siin tollane Ülemnõukogu arutas taluseaduse eelnõu, oli Ivar Raigil ja minul külalistena võimalus kaitsta mitmeid täiendusettepanekuid. Me mõlemad pidasime vajalikuks juhtida tähelepanu eelnõu §-le 17, millega oli talumeestele antud võimalus saada majandist eraldumisel nendele ettenähtud osak nii ühistatud vara kui ka töö eest. Kui võib, ma tsiteeriksin stenogrammist sõna-sõnalt Ivar Raigi: "Peaks olema ühtne, riigi poolt tehtud metoodika ja osaku määramise toiming selle alusel, sest kui hakkab valitsema olukord, et üks majand teeb osaku oma metoodika järgi, teine teiste põhimõtete järgi, siis tekib ainult suur segadus ja pahandus." See segadus on nüüd tekkinud. Majandite reorganiseerimise ja likvideerimisega jääb iga päev tööta kümneid, võib-olla isegi sadu perekondi. Need inimesed ei tea, mida nad edasi peavad tegema. Kas inimene selle varal julgeb omal käel võtta talu, asutada värkstoa või hakata tegelema mingi muu ettevõtlusega? Või otsustab ta naabrimeestega kokku lüüa ja jätkata majandi üksuste baasil mingisuguse ühistu vormis? Aga inimestel ei ole seda otsustamise võimalust. Ja ma ei saa kuidagi nõustuda nendega, kes ütlevad, et nad on selle eelnõu vastu olles väljas maarahva huvide eest.................................


******************************************************


Powerpoint presentatsioon, kes jutust aru ei saanud:

http://www.google.ee/url?sa=t&rct=j...

___________________
võidlen õigekirja eest !

niipalju korraga ei tohi tarkust jagada, ma enam kaugemale ei saanud...1 lehmühik = 5 siga või 0,5 paati:DDDDDDDDDDDDDD

Hüva, midagi läks valesti aga kuidas siis oleks pidanud tegema, et kõik oleks rahul olnud? Meil moodustati sovhoosi asemele aktsiaselts, ülemused otsustasi kes sai liikmeks kes mitte, enamus varadest jäi ka neile, müüki läksid ainult need masinad mida ei vajatud(vana risu). Kas Venemaal on kolhoosid alles? Olen kuulnud, et Vagevenes on kolhoosid alles, kuna presidendiks sai kolhoosi esimees?