Mälestused maalt:
Suvehommikul oli iga kastepiisk üks väike kalliskivi. Liikusin ettevaatlikult mööda rohtu kalliskivist kalliskivini ja imetlesin neid ükshaaval.
Vanaisa nägi vaeva ettevaatliku rohuniitmisega, sapsis vikatiga siit ja sealt, sest aed oli lupiine täis. Need olid läinud metsikuks, vallutanud kõik aiaäärsed ja vanaema ei lubanud neid maha niita.
Lupiinidel oli veidi mõrkjas lõhn. Eri värvi lupiinid lõhnasid ühtemoodi. Mäletan, et minu arust sobis see lõhn tumelilladele rohkem, roosadelt oleks oodanud magusamat lõhna.
Tikripõõsa küljes olid suured tumepunased tikrid, mustsõstrapõõsa küljes mustsõstrad, mis ei olnud nii head kui tikrid. Aga vanaema pidas millegipärast mustsõstraid väärtuslikumaks, rääkis vitamiinidest.
Mustsõstralehed lõhnasid katki tehes rohkem mustsõstra moodi kui marjad. Kui talvel mustsõstra punga murdsid, olid korrapealt suves mustsõstralõhna sees.
Vanaisa tõi ämbriga vett kööki. Ükskord oli ämbris vesilik! Küll ma siis vahtisin pikalt, kuidas ta seal ämbris vees tiirutas.
Verandatrepil oli palav lõhn. Istusime õega trepil ja mängisime nukkudega. Äkki tuli äike peale, olime verandal peidus ja kui äike väga ägedaks läks, pugesime laua alla. Kuimitu sekundit välgu ja mürina vahel lugeda jõudsid, nii mitme kilomeetri kaugusel äike oli. Vanaema ütles nii. Kilomeeter oli õnneks väga pikk maa. Isa ütles, et kilomeeter on kolm sekundit, aga teda me ei uskunud, sest kartsime äikest.
Pärast äikesevihma lõppu oli õues väga värske lõhn.
Köögis oli nikerdatud puhvetkapp, millel klaasid ees ja riiulite tagaseintel peeglid. Kapi ülemise osa üks tiib lõhnas piparmündi järele, teine kampri järele. Üks sahtel oli nelgi ja vürtside lõhnaga, teises oli põhja katteks pandud paberi lõhn.
Elutoa ehk saali seinal oli maal, kus rebane tassis hambus murtud metsist. Ümber oli kõrge rohi, kõrgem kui rebane. Üks kunstnik oli selle teinud kohalikule kõrtsmikule kõrtsiarvete tasumiseks ja vanaisa ostis selle kõrtsmikult ära. Isa ütles, et see pilt pole realistlik, sest murtud metsisel on suled segamini. Mulle meeldis siledate sulgedega metsis rohkem.
Keset saali oli postament ja selle otsas eriti lopsakas aspiraagus, mis ulatus maani. Kevadel tulid sellele väikesed valged õiekobarad, mis lõhnasid tugevalt. Vahel said mõnest õiekobarast punased marjakobarad, mis korjati ära, et muidu lapsed hakkavad neid suhu toppima. Marjad ei lõhnanud üldse ja ei tekitanud mingit kiusatust neid proovida.
Vaatan vahel õhtul seda maali, mis on nüüd meie elutoa seinal, ja olen kujutluses seal selle kõrge rohu sees peidus nagu kunagi lapsepõlves.
Ka puhvetkapp on pärandina minu juurde jõudnud, hoian seal oma nõusid ja dokumente. Lapsed vahel turtsuvad, kui klaaside ja karafinide vahele kuivatatud piparmündilehti sokutan, et lõhn säiliks. Kamprit pole kaua aega enam kuskilt leidnud, see lõhn on lahtunud palju aastaid tagasi.
Aga dokumendid on mul krooniliselt nelgilõhnaga, sest olen alati sokutanud paar nelgiterakest vasakpoolse sahtli nurka.