Kustub me lõke, tuhaks on põlenud raod.
Luba, ma vaatan Sind, kuni veel hõõguvad söed.
Viimane tuluke tuhmub ja Sinagi kaod
keset sumedat augustiööd.
...
Ladistab vihma, jahedaks mööduvad ööd. Luba, ma vaatan Sind, kuni veel hõõguvad söed.

See oli Uno Lahe "Öine meeleolu". Aga elame veel - ja kõigepealt kõik, nii peenike kui paks, metsa seenele!

siemens juba irvitab.

tea kes see siemens on, kes irvitab?

see kes kujutab ette et eesti keeles on olemas sõna nimega heh.

Muinastulede öö on selleks korraks möödas küll, aga tore kui hingetuled ikka põlevad, seda hingetuld, mis väge saanud peab meil jätkuma pikkadeks pimedateks aegadeks ja korvab nappi päikesevalgust. Tore ühendav traditsioon, mis veelgi laieneb iga aastaga ja saab koos tuletegemisega vee ja maa piiril oma väega lisada jõudu, valgustada teed ja hoida põhjarahvaid ning lähimaid lõunanaabreid ühtses tuleenergia ringis. Tulel on suur puhastav jõud ja praegu on puhastumine väga vajalik meile kõigile.

maga kaineks.

Kui palju teil on perekonnataditsioone, ühistegemisi suguvõsaga või kui kokkuhoidlikud ja teineteist toetavad te olete.
Muinastulede öö on veel noor traditsioon, aga mina olen seda juba oma lähikondlastega tähistanud teist aastat.
Ja võin öelda, et sellised traditsioonid on väga võimsad ja neid on väga vaja.
Siis kaob kurjus hingest ja teeb teed heale.
.

näib, et see on asi, mille nii noored kui ka vanad omaks võtavad. tuli pimenevas augustiõhtus suve lõpupäevadel on tõesti lummav.

Muinastulede ööd on Eestis mõnes rannakülas tähistatud juba üheksakümnendate keskpaigast alates. Aastal 2009 muutus üritus esimest korda üle-eestiliseks, kui Mereblog kutsus inimesi lihtsalt mere äärde või randades lõket süütama. Aastal 2009 võttis üritusest osa umbes 20 tuhat inimest.

mina olen muinastulede öid käinud tähistamas juba palju aastaid, see on lausa meie pere traditsiooniks saanud. eelmised 2 aastat oli see öö väga soe, muidu on alati väga külm olnud, mere ääres veel eriti.
alati on kutsutud mere ääres olevasse kohvikusse ansambel, kes siis mängib varajaste hommikutundideni või disko ( eelmisel aastal oli onu Bella ). saab jalga keerutada ja kaasa laulda. see on valla korraldatud üritus ja publik koosneb noortest vanadeni. on kohe väga-väga lõbus ja hubane üritus, kuna kõik tunnevad enamvähem kõiki.

Leidsin veel ühe igivana suvelõpu-luuletuse:

Andke saladus, lihtne kui aimus
kuresaabastes lapsemeel...
Andke sõnatus, pelg...Andke ainult
kasvõi üksainus saladus veel!
(Jevgeni Jevtušenko Arvi Siia tõlkes).

Seeni pole ollagi.

Osaletud Lohusalus, väga kaunis oli, meeldejääv.

Tuleb tõsiste taevaste aeg
üle viljadest ruske mäe.
Tuleb tõsiste taevaste aeg,
mõrkjas valmissaamise päev.

Öödes kumiseb vaskhele kõrs,
ootab kogujat iga pea.
Öödes kumiseb vaskhele kõrs,
ööd veel sügise nime ei tea.
Viivi Luik noorena.

kus kurat on see uks
mille elu avab kui
teine on sulgumas
saaks jala ukse vahele
näitaks teise vahelt
keelt
/krafinna/

sa oska vaid vaadata,
see uks on su ees,
sa ära näita keelt,
vaid naerata,
see aitab nii sind kui mind.

(graff)

uks? see ju ammu teada, et kui uksest ei saa, siis akna kaudu...

ja kui aknast ei saa, siis on veel korsten.....

Palus pohli punetab,
aga ööd on uneta,
uneta ööd...
(J. Saar)

Kuuljale

Su elus kumiseb kaasa
tulevik, minevik,
aegade armas kannel,
sina õnnelik, õnnelik!

Suur on kuulmise kunst. Aina kuula!
Noodikiri ehk tabab neid
eluhääli ja hõiskamisi,
salapalveid ja sõnumeid.

Kuula hoolega! Huupi ära huuga,
et see kumin sinu tõttu ei kaoks.
Enne kuula! Siis kumise kaasa!
Sumise suletud suuga,
kui sõnu pole laulu jaoks.

Kas tõesti su elu on tumm
siin kurvasti kuhtuval tähel?
Oled õnnetust õnnetum?

Sa ju tunned, kui virge on viiv?
Sa ju tunned siin tuikaval tähel,
miks kumiseb lausetest lahus
tulevik, minevik,
miks aegade armas kannel
sind anub?

Tasa, tasa!
Kas kuuled?
Sa ju kumised!
Sa ju kumised kaasa ka praegu,
sina õnnetu-õnnelik!

/Betti Alver/

Aitäh valulla. Ma ei ole olnud luule lugeja, aga siin loen ja häälega ja see jõuab minuni:)

kulla Lee
luuletus ongi selleks, et seda häälega lugeda, siis jõuab ta õigesse kohta. Alati!

Su elus kumiseb kaasa
tulevik, minevik... (BA)

kui jõuad need ära oodata, kui on õnne kuulda. septembri alguse öödel on alati midagi õhus.

ajab naerma:
"Ma võiksin hulkuda
mööda maanteed ja kandlit mängida tähtede all,
liiva puistata sõrmede vahelt mererannal,
kuna eemal meri sätendab...
aga ma olen kinni,
kinni ajalehtede külge needituna,
kinni hommiku- ja õhtusöögiga, kella numbrilaua küljes,
kinni Lumumba saatuse küljes,
kinni Fidel Castro habeme küljes
nagu hobune, kammitsais pealegi..."
(Johannes Semper 1960.a)

...
Nende seenemetsade sekka
ikka tuled kui Musulman Mekka.

Siin oled sündinud. Tasasel maal.
Siin on su rahu ja tasakaal.
(Paul-Eerik Rummo)

tahtsin teatada, et seeni juba on, nägin neid ühes spetsiifilises kohas.
aga ühtlasi kaaperdasin rästu 4 a tagasi kirjutatud luuletuse
kus kurat on see uks
mille elu avab kui
teine on sulgumas
saaks jala ukse vahele
näitaks teise vahelt
keelt
/krafinna/
selle nelja aastaga on mulle puht-füüsiliselt selgunud, kui tähtis on jalg ukse vahele saada. enne polnud sellest aimugi, näitasin niisama keelt ja olin ülbe:)

metsas puraviku-uputus!
ja õnneks muinastuled veel ees: on, mida oodata.

muinastuled ka seekord juba läbi. mina mere vm vee äärde ei saanud, tegin tuld metsas. aga mõtlesin teiste peale...

algsest ilusast ideest polevat järgi enam midagi. kõik on muudetud traditsiooniliseks lärmiks ja läbuks.

kle nii vist ongi: rahvas võib ükskõik kui kaugele soosaarel peitu pugeda, aga meelelahutajad leiavad siis ka kohe tee sinna:)

soosaarele (kõrvenukka, laanekurusse, tagalahte)...ega neid üksikuid kohti, kuhu liiklus-jm müra ei kosta, eriti enam polegi. samas maa aina tühjeneb. võõrale võib näida, et teda pole kellelegi vaja?