Head Jaani kõigile.
Ma pöörduks praegu 50+ üksikute poole - Kuidas veetsite Jaanipäeva? Mina olen üksiku staatuses veel suhteliselt algaja. Üksiku selles mõttes, et endine pere ei ole enam koos. Eelmisel Jaanipäeval istusime tütre ja ta mehe perega koos Jaanitule ümber ja kõigil oli lõbus. Lapsed said esimest korda kaua üleval olla tule paistel möllata. Tütar arvas, et sel aastal on lapsed juba nii suured, et neid võib vabalt sõprade juurde peole ka kaasa võtta ja isad-emad võiksid ise vaadata, kuidas saavad. Ja tegelikult see ongi õige, noored tunnevad kõige paremini ennast ikka omasuguste keskel. Vanaema ei ole enam nii palju vaja laste hoidmise juures ka, suuremad lapsed ei ole enam nii tihti haiged, et lasteaeda ei saa. Nii siis ootamatult juhtuski, et jäin päris üksi, meest mul kahjuks ei ole ka enam aastaid juba. Vahtisin õhtu otsa telekat, kolasin Delfis ja kobisin magama. Aga hing ihkaks välja lõkke äärde, seltskonda, tantsida, laulda, hing ei suuda olukorraga leppida. Mida tegite teie, üksikud 50+? Usun, et neid, kelle lapsed peredega hoopis Soomes või samuti sõpradega väljas, peaks küll olema.Kuidas edasi? Ega Jõulud ja uus aasta ka enam mägede taga ole. Jutt tuli vist küll nagu natuke hala välja, aga mõte on ikka see, et kust saaks 50+ kontakte omasugustega.
PS. naabritel omad pered, kuhu ei sobi ennast toppida. Üksi sellepärast, et oma mees juba 10 aastat surnud. Pealegi ei ole elus eriline meeste magnet olnud, ei oska ennast nende jaoks kuidagi ahvatlevaks teha. Eks kunagine kodune kasvatus on mõjus olnud.

Ei mäletagi, et kunagi oleks jaanipäeval päris üksi olnud...
Kas sul siis mõnda sõbrannat ei ole, keda külla kutsuda või kes sind külla kutsuks?

Sõbrannadel on siiani peod peredega, kõik tunneksid ennast ebamugavalt, kui ennast nende hulka sokutaksin. Ega minagi ei ole siiani ühtegi pidupäeva pidanud üksi mööda saatma. Elan küll Tallinnas, aga ikkagi lähima linnajaanituleni jõudmiseks pean kahe transpordiga sõitma. Ja siis ma jõlguks üksi natuke aega ümber tule, püüaks mitte jalgu jääda neile, kes suurema hoo sisse on saanud, kiruks mõttes, et oli mul siis vaja siia tulla ja hakkaks jälle kahe transpordiga kodu poole liikuma. Ei hakanud ette võtma

Viia, tere tulemast klubisse:)

siis midagi, tuleb sõbrannade ringi laiendada...

Vaaaaale ja teistele klubikatele! Ühinegem siis ja ärgem pidagem igaüks kapi taga omaenda klubi.

kesse sulle selle peo ja tuju sinna juurde koju kätte tooma peab, sinu arust?

ikka ise peab olema aktiivne, sinul on vaja. küll siis rahvas alati järgi tuleb.

olingi aktiivne, käisin kindlustasin lilli, mis veel tuulest-vihmast hoolimata püsti seisid ja katki pekstud polnud...:) ja müristas kah veel:)

Olin eile õhtul kodus. Üksi. Ja tundsin sellest mõnu. Ma ei ole inimpelgur, aga kõige paremini tunnen ennast üksi olles. Teen seda, mida tahan ja millal tahan. Vaatan telest seda, mis mulle meeldib, söön siis, kui minul kõht tühjaks läheb, ja seda, mida ise soovin. Loen rahus ja vaikuses. Ja muidugi naudin pühade ajal kohustustevaba päeva. Mõnus!

On peas kinni.
Vanem eit räägib õigust. Kui sina tahad pidutseda siis sina ka leiad võimaluse. Kui tahad olla üksi ja selle käes vaevelda, siis praegu nii on. Otsid kaaskannatajaid, aga sa pole valmis muutusteks vaid naudid oma üksildase ohvri staatust. Muudad ennast, muutub maailm. Mina olen küll jaaniõhtul üksi olnud ja endale alternatiivtegevust leidnud. Eile aga läksin koos tuttavatega jaanitulele. Mitte mina ei pressinud kaasa vaid nemad käisid peale ja tore oli.
Kui oled ise huvitav ja lõbus, tahavad ka teised sinuga koos olla. Selleks pead iseenda head seltskonda õppima nautima. Ole ise avatum, leiad ka tuttavaid paremini. Üksindus ei ole ei haigus ega pahe, vaid hingeseisund. Pidu on vaud sinus eneses selle tunde lood ise, mitte keegi teine.

Käisin lõkketulesid vaatamas, muusikat kuulamas ja olin kodus, vaatasin väga palju ETV-d, hästi mõnusad saated olid.Ei põe selle üle, et minule sobivat meest pole lihtsalt ette sattunud ja mingi õllesõbraga ma nüüd ka suhet pidama ei hakka.

Üksiku, aga mitte üksildase kommentaari lugedes: mõtlen, et kui ma elan üksi, siis olengi kogu aeg enam-vähem kohustustest prii ja vaatan, loen või söön, mida ja millal mulle meeldib. 365 päeva aastas.
Jaanid, jõulud, aastavahetus ja sünnipäevad võiksid vähe teistsugused olla, koos lähemate sõprade ja perega, endale meeldivate inimestega. Siis on ka kohustused toredad, kuna teed kõike ju lähimate inimeste heaks.
Meie lapsed on samuti kodust läinud, aga õnneks on mu mees elu ja tervise juures. Plaanisimegi esimest korda olla täitsa kahekesi, kedagi külla ei kutsunud, ütlesime ära nii laste kui sõprade kutsed. Imelikul kombel nüüd, kui lapsed oma elu peal, kutsutakse meid alati nende jaanituledele. Kui kodus elasid, leekisid nad rohkem ringi, nii et teismelisi nagunii pühade aegu eriti ei näinud (välja arvatud jõulud). Ja ega me isegi kodus püsinud.
Ei kujuta ette ka, et kogu aeg üksi olles suudaksin rõõmustada veel ühe kohustustevaba päeva üle, kui kõik teised on koos oma lähedastega, jututavad, naeravad, tantsivad ja tunnevad üksteisest rõõmu.
Ja avaliku jaanitule sihtgruppi ma kindlasti ei kuulu, see oleks küll karistus:)

Sõprade ja sõbrannadega küll sellist asja olla ei saa, et lähed sinna ja tunned end üksi ebamugavalt. Järelikult ei ole need mingid sõbrad, vaid lihtsalt tuttavad. Sõpruse loomine ja hoidmine on aga inimese enda teha ja kui seda tehtud ei ole, siis ühel hetkel oledki üksi.

Mul on töö hästi paljude inimestega ja lõpuks kui koju jõuan, lihtsalt naudin seda, et ei pea rääkima, suhtlema ja osalema jutuajamistes. See aeg omaette olemiseks on nii väärtuslik, et mitte kuidagi ei tahaks seda täita jälle mingi jutuga ja tähelepaneliku kuulamise ja seletamisega. meie iniemsed rohkem räägivad kui kuulavad ja vaiksema tüübi puhul nad lihtsalt ahistavad sind ma jutuga. Sõbrannavaba aeg ja tuttavate vaba aeg on nii kallis mulle. Saan teha ,mida ise tahan ja otsustada kuhu tahan minna või olla kus ja kuidas.
Võtan näiteks lihtsa asja, kuhu istuda mingil kokkusamissel,peol või üritusel. Kas on kellegi niisugused tuttavad, et enne küsivad, kuhu sa sooviksid istuda, läheme sinna...Mitte sinnapoolegi, kõigepealt surutakse oma arvamus peale, et lähme sinna ja sinna, oleme seal ja üldse kõik peab tema pilli järgi olema aga kui nt mulle ei meeldi sealt vaadata, seal olla. Ja seepärast olengi viimastel aastatel lihtalt tuttvaid ja sõbranansid vältinud erilistel pühadel, mil saab endas püha pidada ja olla ,kuidas endale parem ja mitte rääkida, kuulata, vaadata ja niimoodi osaleda.Omal vabal valikul. Paar kuud tagasi kutsus üks härra mind välja. Muudkui rääkis ja jutustas, see oli nii tüütu, teemad igavad ja mees ise ei märganud, et äkki laseks mul paar lauset ka öelda, ei. Juba oli tal selge, et Jaanid on vaja pidada tema teada ja tuntud kohas, et õlled ostab tema ja lihakraami ka tema ja minul vaja vaid kohal olla. Mina õlut ei joo, suhtun alkoholi üldse vastikustundega. Keeldusin.Lihtsalt nii otsustataksegi teise inimese vabade valikute üle nagu teerulliga üle sõites.Hiljem ütles, et mina olevat igav ja külm inimene. Olen meeleldi külm ja igav kui mulle satub igav ja paha kaaslane.
Ju siis rahulikkus ja tasakaalukus ning oskus vaikida siis kui on rääkimine mõttetu, pole tänapäeval naiste juures hinnas. Ju siis mehed hindavad möllavaid naisi, eriti mehed 50+. Valik on ju nende.

Üks, me näeme oma elusid erinevalt ja nad ilmselt ongi erinevad. Tööpäeval on mul väga palju kohustusi, mis tulevad ka puhkepäevadesse kaasa, seekord tegin endale kohustustest vabad jaanid. Kuigi elan üksi, lõppeb minu suhtlemine harilikult õhtul kl 9-10 paiku. See ei ole ainult vahetu suhtlus, vaid ka skype'is, telefonis, meili teel. Mõnikord võib see olla intensiivsem vahetust suhtlemisest. Ausalt öeldes olen selleks ajaks nii väsinud, et kui mul oleks mõni vaiksemat sorti kodakondne, siis ma ei teakski, kas olen veetnud selle aja üksi või kellegagi koos.
Kuna ka mu lastel on sellised töökohad, kus nad saavad oma aega ise käsutada, on nad tihti koos oma peredega pikemad perioodid minu juures. Seekord olin üksi. Ja nautisin, nagu öeldud.

Jah, loomulikult saan sellest aru, et vahel on üksindus tore ja nauditav. Nagu sa kirjutad, üksik, tegelikult sa ju üksi pole:) Sul on lähedased, kellega saad palju koos olla.
Olen minagi uut aastat vabal tahtel üksi vastu võtnud ja täitsa rõõmus olnud. Aga teades, et mul on olemas inimesed, kelle juurde olen alati oodatud ja kes ka minu juurde on alati oodatud, lihtsalt seekord sedamoodi.
Sunniviisiline üksindus ajaks mu hulluks vist kiiresti (ptüi-ptüi-ptüi), eriti lõbusate pühade ajal, kui kõik on koos oma parimate sõprade-sugulastega.

Kuidas saab olla 50+ ja igav? Et siis ainult meestega on lõbus?50+ mutt olen minagi,teen tööd ja vabadel päevadel naudin vabadust.Loomulikult,kui jääda 50+ pensionile nagu nõuka aegu võib igavusest ära surra.

On inimesi, kes saavad iseemdaga üksi hakkama ega tunne üksindust. On inimesi kes sõltuvad teistest ja olgu kaaslane kes tahes, on ta igal juhul parem kui üksindus.
Sel juhul tuleb vaeva näha ja kaaslane leida. Või õppida ära üksi olemine. P

...sõltuvad teistest?

Olen ka juba päris pikalt lesk olnud ja lastel oma pere. Ei olegi nagu selle peale mõelnud et pühade ajal peaks kuhugi minema sellepärast et kõik teised ju lähevad. Ei ole kunagi põdenud seda et lähen üksi kas kontserdile, teatrisse või siis lihtsalt niisama välja sööma. Kus on see kirjas et alati peab kõike karjas tegema?

... mõned inimesed, on minulgi selliseid tuttavaid, kes kurdavad üksindust, aga ise ei tee midagi selleks, et sellest välja pääseda. Pühade ajal on eriti vaja kellestki sõltuda, kes oleks romantiline kaaslane või viiks välja pidutsema. On ka neid, kes elavad oma elu teiste nimel,mees, lapsed ja kui abikaasa kaob kõrvalt või lapsed lendavad pesast välja, on häda majas. Pole elu mõtet ja üksindus tapab.
Mida kiiremini inimene aru saab, et elu mõte on oma elu elamises, seda kergem on taluda üksindust ja oma eluga vanaduses toime tulla ilma laste ja kellegi muu toetuseta.

kellel aastaid 70,teeb tööd,aitab lapselapsi,suvel toimetab suvilas ja pole mina kuulnud,et tal igav oleks.Pittu läheb alati kui tahtmine,keegi sõbrannadest. tuttavatest ikka seal on,et lõket vaadata.Teine tädi aga istub netis-dated ja flirdid, rated ja muu värk ikka selleks,et kedagi leida.

mõtlesin korraks tule ääres, et olen õnnelik: on, kes puud-oksad valmis pani, vihmaga põlema sai ja kellega koos seda vaadata. ega teised ajad ka tulemata jää. aga alati on heaks kaaslaseks truu jalgratas! metsa sõnajalaõie järele sõita ja eemalt suitsusambaid ja laulujoru jälgida.

Viia Kirjutas:
-----------------------------------------------------Naljakas on see, et kui keegi julgeb ütelda, et ta tunneb end üksi, tuleb kohe hulk kommentaare, kus kiidetakse ennast ja seda kui tore on üksi olla ja kui toredasti kirjutav persoon sellega hakkama saab. Ja et kõigil õigetel inimestel on sõbrad. Aga sõbrad võivad ka olla mingil põhjusel eemaldunud - mul näiteks 2 head sõbrannat läksid välismaale mehele ja kolmas kolis teise linna elama. Mu laps suur ja elab ammu oma elu. Kommentaare lugedes tekkis selline tunne, et oled kuidagi alaväärtuslik ja saamatu, kui ei oska soliidselt üksi olla. Aga inimene on ju sotsiaalne loom ja eriti pidupäevadel tahaks teistega mitte just muresid, vaid pigem rõõme jagada. Kirjuta mulle ruth.ahlberg@hot.ee. Mul on ka kaaslane läinud, võib küll midagi koos ette võtta, kui suhtlema sobime.


> Head Jaani kõigile.
> Ma pöörduks praegu 50+ üksi
> kute poole - Kuidas veetsite Jaanipäeva? Mina olen
> üksiku staatuses veel suhteliselt algaja. Üksiku
> selles mõttes, et endine pere ei ole enam koos. Ee
> lmisel Jaanipäeval istusime tütre ja ta mehe pereg
> a koos Jaanitule ümber ja kõigil oli lõbus. Lapsed
> said esimest korda kaua üleval olla tule paistel
> möllata. Tütar arvas, et sel aastal on lapsed juba
> nii suured, et neid võib vabalt sõprade juurde pe
> ole ka kaasa võtta ja isad-emad võiksid ise vaadat
> a, kuidas saavad. Ja tegelikult see ongi õige, noo
> red tunnevad kõige paremini ennast ikka omasuguste
> keskel. Vanaema ei ole enam nii palju vaja laste
> hoidmise juures ka, suuremad lapsed ei ole enam ni
> i tihti haiged, et lasteaeda ei saa. Nii siis oot
> amatult juhtuski, et jäin päris üksi, meest mul ka
> hjuks ei ole ka enam aastaid juba. Vahtisin õhtu o
> tsa telekat, kolasin Delfis ja kobisin magama. Aga
> hing ihkaks välja lõkke äärde, seltskonda, tantsi
> da, laulda, hing ei suuda olukorraga leppida. Mida
> tegite teie, üksikud 50+? Usun, et neid, kelle la
> psed peredega hoopis Soomes või samuti sõpradega v
> äljas, peaks küll olema.Kuidas edasi? Ega Jõulud j
> a uus aasta ka enam mägede taga ole. Jutt tuli vis
> t küll nagu natuke hala välja, aga mõte on ikka se
> e, et kust saaks 50+ kontakte omasugustega.
> PS
> . naabritel omad pered, kuhu ei sobi ennast toppid
> a. Üksi sellepärast, et oma mees juba 10 aastat su
> rnud. Pealegi ei ole elus eriline meeste magnet ol
> nud, ei oska ennast nende jaoks kuidagi ahvatlevak
> s teha. Eks kunagine kodune kasvatus on mõjus olnu
> d.

Ei talu neid kommijaid, kes ahistavad teisi niimoodi kirjutades nagu eelmine, milleks sa kordad siin kellegi kirjutatut, kellel vaja, küll see ise leiab.

Ei talu neid kommijaid, kes ahistavad teisi niimoodi kirjutades nagu eelmine,

Ega jaanitulele üksinda tõesti asja pole. Käisime kahel õhtul järjest jaanitulel, ja kõigil olid kaaslased olemas. Loomulikult kõik paarid ei olnud tantsuplatsil, aga nad olid sellegipoolest KOOS. Ise sain ka just 51 ja kuna minu mees on üksjagu vanem, siis olen juba ette kurb, et kui ühel päeval peaksin üksi jääma, siis jaaniõhtuid ilmselt küll üle ei elaks... Ei suudaks olla sellisel ööl üksi...

tõepoolest...
sure siis järgi

Olen ka üksi jäänud pärast mehe surma ja soovitan, et püüaksid endale leida samuti üksikuks jäänud sõbranna. Mina käin samuti aktiivselt läbi sõbrannadega, kellel on pere, olen alati oodatud nende pidudele, kuid kõige paremini saame oma käike ikka sobitatud üksi jäänud sõbrannaga.
Olen alati arvanud, et ei tasu klammerduda ainult mehe külge ja seetõttu käisin alati endiselt läbi oma endiste sõbrannadega ka pärast abiellumist. Olen alati soovitanud noortele abielunaistele, et ärge katkestage suhteid sõbrannadega, kui mingil põhjusel jälle üksi jääte, ei ole nii raske

Kuidas teil puha mehed koolenud? See on halb näitaja, kui naine armastab ja ei nääguta, ei jää mees haigeks.Ja tutvust ei alustata mitte kunagi teatega teisele, et sul mees surnud, selline asi paneb mõtlema, et äkki... mehed kardavad surma. Lahutatud naine on ägedam tuhat korda. Laseb ikka elava mehe endast lahti,mitte ei piina teda surnuks. Ei meeldi lugeda? Aga mina pean lugema, et su mees on surnud??? Kas ikka pean? Või on sul parem sellest mitte avalikult jahvatada, üksinda jääv naine?