Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
50+ nurgake
William Shakespeare
 
midagi head 25. jaanuar 2016, kl 15.59
2016. aasta on kuulutatud William Shakespeare’i aastaks.

Sonett 75

William Shakespeare

Sind vajab minu vaim kui toitu elu
või nagu vihmahoogu janus maa;
mind aina kiusab sinust mõlgutelu,
ei ihnsal unuda ta rikkus saa.
Kord aardest hea on meel, ent samas pahaks
teeb meele näriv kartus varga ees;
kord sinuga ma üksi olla tahaks,
siis taas, et näeks mu rõõmu igamees.
Kord sinu nägemise küllast joobun,
kord nälgin, unistades uuest peost;
ma ütlen lahti lõbudest ja loobun,
kui nendel sinuga ei ole seost.
Nii päevast päeva paast ja priisk,
kord küllane, kord kasin on mu liisk.


Sonett 29

William Shakespeare

Kui õnnest hüljatuna nutan sala,
sest oma kehva seisust kurtma pean,
ehk taevas kurt küll kuulma on mu hala,
ja vaatan end ja oma saatust nean
ja soovin olla nagu see, kes kenam,
kel lai on sõpruskond ja silmaring,
kel lootusi ja kunstitaidu enam,
ning mis mul head on, halvustab mu hing,-
siis, kui end põlgan mõttes iseendas,
toob mõte meelde sind, ja helinal
kui lõo, kes koidu ajal üles lendas,
hing laulab hümne taeva väraval,
sest sinu arm on rikkus, mille pärast
ma loobuks kuninglikust aust ja särast.


Sonett 90

William Shakespeare

Siis vihka mind, kui pead, ja kohe praegu,
sest praegu käib maailmaga mul riid,
löö parem saatusega ühteaegu,
kui et mind hiljem ahastusse viid.
Ah, valu järelväes sa ära tule,
kui nüüdne mure enam mind ei söö,
et kurblik-vihmasele hommikule
ei annaks aset tuulevinge öö!
Ning hoobiks ära viimset hetke valva,
mil väikseist muredest ma olen nõrk,
vaid, hüljates mind enne, nõnda salva,
et teaksin: pole miski muu nii mõrk.
Ei loeks ma ühtki valu enam valuks,
kui süda sinu kaotamist mul taluks.
 
sonetid 25. jaanuar 2016, kl 17.12
2

Kui neljakümne aasta künnist täis
on vagusid su ilu nurm, su pale,
ja noorusrüü, mis kord nii uhke näis,
kui kalts sind katab, närune ja hale, -
kui siis su ilu taga küsib,
su õitseaja aaret pärib veel,
siis, et see sinu aukus silmis püsib,
vist kiitma häbist sul ei käändu keel.
Küll oleks kiiduväärt, kui selle peale
sa võiksid kosta : "Vaadake mu last,
see on mu arve, õigustus mu eale,
mu ilu tema hoiab kustumast."
Nii jälle uueks saaks su vana tuum,
su jahtuv veri oleks noor ja kuum.

4

Mu armas raiskaja, mis kius või vaen
su pärandit sind sunnib üksi kandma ?
Kõik, mida loodus annab, on ju laen,
ja helde on ta heldetele andma.
Eks, kaunis ihnur, väärast pruugist kulu
suur rikkus, mille andmiseks sa said !
Kuis kasvada võiks aardest sulle tulu,
kui ohtrat aaret raatsid peita vaid ?
Sest ainult enesega tehes äri
sa ennast enda järel vargaks muudad ;
eks loodus viimsel tunnil aru päri, -
kuis arved siis sa õigeks seada suudad ?
Viid hauda ilu enesega koos,
ehk see küll võiks kesta su järelsoos.

6

Siis ära luba sa, et hoopis rikuks
talv sinu suve : enne hõrguks tee
üks astjagi, üks paikki õnnelikuks
tee enne iluga, kui sureb see.
Ei ole autu võtta vahekasu,
kui maksmisest on maksjal rõõmus meel ;
uus sina oleks sinu laenu tasu,
ent kümme* - kümme korda parem veel.
Kui sind saab kümme, kümne palge joontes
sa kümnekordselt oma õnne näed.
Mis suudab surm ? Eks tuika laste soontes
su elu, kui sul rinna peal on käed.
Liig hea su hurm on isemeelseks äriks,
et surm sind saaks, su ilu vaglad päriks.


20

Su naisepalge loodus ise minkis,
mu luule käskija ja käskijanna,
ja naise hella meele sulle kinkis,
kuid naiste valskust põues sa ei kanna.
Su silmis sära rohkem, valskust vähem,
 
120 25. jaanuar 2016, kl 17.15
120.

Et kord sa olid karm, nüüd kiidan heaks,
mu hingele on tollest piinast kasu,
sest kui ma poleks vask või raud, ei peaks
ma nüüdse süüga kuskil leidma asu!
Kui sind mu karmus tabab, nagu mind
kord sinu oma, on see sulle põrgu.
Kas tõesti minu kalk türannirind,
kui vaeb su valu, verest nüüd ei nõrgu ?
Eks meenuta too mure öö ju mulle,
kui valusalt suur vaev me hinges keeb,
et, nagu sina mulle siis, nüüd sulle
ma salvi tooks, mis põue terveks teeb.
Ent lunaks loen ma sinu toonast süüd -
ja nõnda olemegi tasa nüüd.
 
veel 25. jaanuar 2016, kl 17.18
22.

Ei veena peegel mind, et olen vana,
kui sinu näos on alles noorushurm,
ent kui ma sind näen ajast kortsuvana,
siis tean, et lunastab mu päevad surm.

Eks ole ilu, mis nüüd ehib sind,
rüü minu südamele, uus ja kenam,
kuid sinu südant peidab minu rind.
Saab mul siis olla iga sinust enam ?
Oo arm, sa ole endaga nii valvas
kui mina - sinu, mitte enda eest -
su südant kandes hellalt heas ja halvas
kui /hoolas amm/, kes kaitseb /väetit meest/.
Kui vaikib minu süda, siis ei saa
sa minult enda oma enam ka.
 
Kelle tõlge? 25. jaanuar 2016, kl 18.02
tahaks teada.
 
möh 25. jaanuar 2016, kl 18.31
 
Tänud! 25. jaanuar 2016, kl 19.26
 
monami 25. jaanuar 2016, kl 20.43
aitäh villule ja aitäh sulle, kes sa otsustasid tema riimitud sõnad siia postile kleepida ... uskumatult kena hingekosutav rahustav üllatus
aiäht ühesõnaga:)
 
monami 25. jaanuar 2016, kl 20.47
ei, see üks sõna oli ´aitäh´ ikka, a ju sest kah vast aru sai

:)
 
HaukuvPeni 26. jaanuar 2016, kl 11.55
"Sa ära karda, kui mind karm arest
viib sinna, kus ei võeta lunaraha:
mind leiad uuesti neist ridadest,
mis mälestuseks sulle jätan maha.

Mu luulest kõik sa leiad taas ja taas,
mis minus kuulus sinule ka varem;
kui ihu kõdunebki rõskes maas,
jääb sinuga mu vaim, mu osa parem."

© Kõik õigused kaitstud... hammastega!
 
veel 26. jaanuar 2016, kl 12.07
Sonett nr. 66



Mu tusk on ränk, nüüd surma kutsuks küll,

sest näen, et teeneid tasub kerjasekk

ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll,

ja truudusel on valevande plekk

ja kuldav kiitus häbiväärselt poeb

ja neitsivoorusest on tehtud hatt

ja lollus arust targemaks end loeb

ja laitmatus on põlatum kui patt

ja kunsti kidakeelseks muudab võim

ja jõul on kaelas jõuetuse rang

ja ausust rumaluseks hüüab sõim

ja hea on kurja kütkes orjav vang.

Mu tusk on ränk, mind surm võiks ära viia,

kuid siis mu arm ju üksinda jääks siia.
 
veel 26. jaanuar 2016, kl 12.22
116.

„Ma uskuda ei saa, et murda suudab

truud hingeliitu katsumine karm:

see pole arm, mis muutustes end muudab,

ning lahusviibijaist ei lahku arm.

Ei, arm on igikindel märk, mis teel

meid julgustab ja mida torm ei väära,

ning täht, mis laevu juhib ulguveel

ja mille väärtust kõrgusmõõt ei määra*.

Arm pole Aja narr. Kui roosisuud

ja –palged Aja sirbi ees on ohus,

ei muuda armu tunnid ega kuud,

ta kestab kuni saabub viimne kohus.

Kui see on vale, siis on vale seegi,

Et luuletan - või armastab meist keegi.“
rästu 26. jaanuar 2016, kl 12.48
Kes suudaks uskuda, et pole valgust,
kui öösiti ta kuhugile kaob?
Eks pingsamini tõtta selle jalg just,
kes raske koorma õlgadele laob.
Mismoodi võiks see tunda ilu tõelust,
kes tunnetanud pole inetust
ja inimolemuse jõulist õelust,
mis sädeledeski on imemust?
Kui ööd ei oleks, ei me näeks siis tähti
ja meie maailm oleks piska ja jäik.
Kas ongi mõtet hurjutada vähki,
et tema käik on tagurpidikäik?

William Shakespeare
 
veel 26. jaanuar 2016, kl 12.56
129

Ränk eluvaimu kulu, häbikaotus
on iha, saades teoks, ja enne tegu
ta on üksnes pettus, toorus, jõhkrus, maotus,
julm, reetlik, äärmuslike süüde segu.
Kui kustutatud saab, on ilgeks peetud,
kuid juba õhutab taas pöörast jahti,
taas leiab rahuldust ja taas on neetud
kui sööt, mis neelajat ei lase lahti.
Kes on ta kütkes, hullumärki kannab,
kord hinges ootus kuum, kord undlik hägu;
ta õndsust tõotab, armetuse annab,
mis eel, on rõõm, mis möödas - unenägu.
Me seda teame, ent ei tea, kuis peab
küll taevast vältima, mis põrgu veab.
 
veel 26. jaanuar 2016, kl 15.57
Sonett 55



Ei kuningate uhked marmorsambad

neist võimsaist värssidest saa kauem kesta;

eks kivil kirja pure aja hambad,

kuid sinust kirkalt veel võib luule vesta.

Kui laastav sõda lükkab ümber kujud,

mäss müürissepatööst teeb kivirüsi,

kui möllavadki sõja turm ja tujud,

on sinu mälestusel kindel püsi.

Ka surmas sammud igaviku poole,

sind unustusel võita pole antud,

jääd särama niikauaks järelsoole,

kui lõpuni maailm on ära kantud.

Sa viimsel kohtupäeval jätad haua,

kuid luules elad sa ka senikaua.
 
veel 27. jaanuar 2016, kl 11.47
"Hamlet" - monoloog



Olla või mitte olla - see on küsimus.

Mis oleks üllam - vaimus taluda
kõik nooled, mida vali saatus paiskab
või, tõstes relvad hädamere vastu,
vaev lõpetada?

Surra, magada -
muud midagi, sest nõnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis meie liha pärib looduselt.

See oleks lõpetus, mis hardasti
on ihaldatav: surra, magada!
Jah, magada... Võib-olla undki näha?

Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod
meil võivad tulla selles surmaunes,
kui maise möllu puntrastpääseme, -
see paneb kõhklema;

siin peitub põhjus,
miks viletsusel iga on nii pikk:
kes taluks aja piitsutust ja torkeid,
rõhuja kalkust, kõrgi solvamisi,
põlatud armu piinu, kohtu aeglust
ja võimu jultumust, ning jalahoop,
mis malbe teenekus saab väärituilt,
kui ennast igaveseks vabastada
võiks palja pussiga?

Kes koormat kannaks
ja higistaks ning ohkaks elu vaevus,
kui kartus millegi ees pärast surma -
sel uurimata maal, kust ükski rändur
ei tule tagasi, - ei rabaks tahet,
mis pigem talub tuntud halbusi,
kui pageb teiste, tundmatute juurde?

Nii kaalutlus teeb pelgureiks meid kõiki
ja südiduse loomulikust jumest
saab nukra mõtte põdur kahvatus
ning lennukad ja tähtsad ettevõtted
teelt targutuste tõttu kalduvad
ja kaotavad teo nime...
 
monami 28. jaanuar 2016, kl 01.09
täh-täh-täh teile kõigile, hing lausa puhkab ja aeg peatub kõike seda lugedes (kas naudingut võib olla korraga liiga palju? loodetavasti mitte:)
 
Mihkel, mausoleumi valvur 28. jaanuar 2016, kl 04.19
On sul veel mõni raamat?
 
veel vastab Mihkel,mausoleumi valvurile 28. jaanuar 2016, kl 10.37
Heldest meelest, teades,
mu raamatutearmastust, ta oli
mulle mu enda kogust toonud mulle köiteid,
mis olid mulle riigist kallimad.

“Torm”
 
veel 28. jaanuar 2016, kl 11.02
Kes näppab kukru mult, saab tühja-tähja,
mis teenib mind, siis teist, siis tuhandeid,
kuid see, kes varastab mu ausa nime,
see ise sellest rikkaks teps ei saa,
kuid minu teeb ta vaeseks.

“Othello”
 
veel 28. jaanuar 2016, kl 11.07
Eks juhtu tihti näha inimest,
kes põeb mõnd külgesündind loomuviga,
mis polegi ta süü, sest ükski olend
ei saa ju sünnipära valida:
kas vohab väga mõni kalduvus
ja lõhub aru tõkestavad kantsid,
või mõni harjumus ehk liialt rikub
head kombesiledust; sel inimesel
kel peal on üheainsa pahe pitser,
ükskõik kas loomu värv või juhu märk,
võib olla ingelpuhtaid voorusi
nii ohtralt, kui vaid inimesse mahub, -
ent ainsa vea eest mõistab teda hukka
maailma arvamus, sest kübe halba
teeb kahtlaseks ta ülla olemuse
ta enda häbiks.

"Hamlet"
 
vanatüdrukute padjaklubi 07. detsember 2016, kl 09.16
raitsil ka vahel puhkust vaja
 
Raivo Kohalik 07. detsember 2016, kl 13.11
vanatüdrukute padjaklubi 07. detsember 2016, kl 09.16
raitsil ka vahel puhkust vaja

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

tänan kaastundlikku "vana padjaklubi ".
samas vaatan uhkuse ja hämmastusega
siinseid suurepäraseid luuletajaid .

praavo !

jätkake samas vaimus !

ootan omalegi külla selliseid suurepäraseid luuletajaid
koos võiksime avada lausa luule nurgakese
 
möh 07. detsember 2016, kl 13.16
Ta on surnud, seega ei saa sulle külla tulla. Shakespeare`st oled midagi kuulnud?
 
pole 07. detsember 2016, kl 14.05
hullu, tuleb postuumselt külla, koos puhvkiniga
 
Veneetsia kaupmees 07. detsember 2016, kl 16.50
vanatüdrukute padjaklubile ja möhile
-_-_-_-_-

See, kelles pole endas muusikat,
kes helide harmooniat ei hardu,
vaid reetjaks kõlbab, sepitsejaks, röövliks, ta vaimulaad on sünge
nagu öö,
ta tunded mustad on kui Erebus.
Ei uskuda või säärast!
 
veel 27. detsember 2018, kl 15.51
Kas suvepäeva sarnaseks sind kiita?
Kuid sul on armsam, püsilikum laad.
Järsk torm võib maikuus puudelt pungad niita
ja suvi ainult viivu ehib maad.

Liig kuumalt paistab vahel taeva silm
ja tihti tuhmub tema kuldne jume;
kui loodus tujutseb, kui muutub ilm,
on helge ilu ilutu ja tume.

Kuid sinu suvele ei tule kadu
ja iluga sa ühte jääma pead,
ei hoople surm, et rändad varjuradu, -
sind igaveseks teevad värsiread.

Sest kuni näeb veel silm või hingab rind,
värss elav on - ja elus hoiab sind.
 
vanu teemasid tõsta 27. detsember 2018, kl 17.36
milleks? Tee uus teema, kui on mida öelda.
 
eeeee 27. detsember 2018, kl 18.56
mõni jaksab vanu teemasid tõsta, mõni kardab, et murrab äkki oma kondid ära vana teema otsa koperdades .
 
veel 28. detsember 2018, kl 12.08
Sonett nr.60

Nii nagu lained ulgumerelt randa,
meist tõttab mööda tunni kannul tund,
et rutem järgmisele aset anda:
neid tõukab igavikku Aja sund.
Vastsündinule paistab koidu sära,
ta roomab küpsusesse, ent on see käes,
õel vari tumestab ta palge ära:
mis andnud Aeg, on võtta Aja väes.
Aeg lõikab noorusele märgid laupa
ja ilu näole näotuid jooni veab,
ta ahne vikati ees järgu kaupa
kõik kingid loodus loovutama peab.

Ent üht ei või Aeg julma käega niita,
mu laul jääb kestma, et su üllust kiita.
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!