Oh, jumalaks pidamine on süütu, jumal propageerib armastust. Vot, Napoleoniks enese pidamine on kole, see on sõjaõhutaja. :))

eksolegi, ega igaühel ikka nii hästi välja ei tuleks! see on tõesti midagi, hea tähelepanek innukalt austajalt.

Mäng, mäng, mäng....

Jumal, teed teema, kirud ennast maapõhja. Mõne päeva möödudes leebud natuke. Mis juhtus?

peab siis midagi juhtuma, peale himulike muidugi, kes kõik ära rikuvad.

Ega's ilmaasjata öelda, et jumalaga on keerulised lood...

viimased kommijad tasemel.
nende jumalustega tõesti ei tea, kuis vanasti, a tänapäeval kipuvad rohkem sellised poolfabrikaadid olema

"Inimene on kahtlemata püstihull. Ise ei suuda ussikestki valmis teha, aga jumalaid loob küll tosinate kaupa."
Michel de Montaigne

hull jah: sest sest ta, ükskõik kui suureks ate- vm -istiks end ka ei kuulutaks, loodab salamisi, et jumal on olemas:)

u Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> hull jah: sest sest ta, ükskõik kui suureks ate- v
> m -istiks end ka ei kuulutaks, loodab salamisi, et
> jumal on olemas:)

Võibolla tunneb suurimgi ateist hoopis alateadlikult, et ta on osake jumala loomingust ja seega jumal siiski on olemas. Salata võib ju ikka, aga ega see seda fakti olematuks muuda.

Mõtlen. Mingi mood või tarkuse etalon on öelda, et jumalat ei usuta. Mida usutakse?

Horoskoope, õnnenumbreid, aurasid, unenägusid, feng shuid, siiriuse lapsi, tulnukaid, vandenõuteooriaid, kummitusi, selgeltnägijaid, kristallide-metallide mõju, jne, jne.

Kas poleks lihtsam uskuda Loojat ja loodust, jalutada ööpimedas metsas usuga, et kui mina pole tahtlikult kellelegi halba teinud, siis ei juhtu ka minuga midagi halba.

Elada hingerahuga.

kui narkarist pätt ööpimedas linnas vastu tuleb, kel su turu-ja käekotiga pahad plaanid, siis ka sulnilt ave maria laulmise vahepeal talle korrutada, et mina pole kellelegi halba teinud, isegi lutikad tõstan õrnalt naabrite uksematile?

Ma olen nõus selle ütlemisega, et jumal kaitseb neid, kes end ise hoida oskavad.

Pimedasse metsa (ma mõtlen tõelist metsa, mitte parki) ei soovita siis ka kõndima minna, kui sa seda nagu oma viit sõrme tunned. Olen proovinud - põrgulik kogemus ja iial ei kordaks seda.

Kohtudes näiteks kodust kaugel öösel metsas näljase hundikarjaga, ei aita sind mingi Jumal ega teadmine, et pole kunagi kellelegi halba teinud.

Aga hingerahus elamine on igati tervitatav nähtus. Kes üldse tänapäeva inimestest saaks endale seda täiesti ausalt öelda, et ta on saavutanud täieliku hingerahu? Vist vähesed.

Ega mina saa sinu mõtteid muuta, võin vaid oma variante välja pakkuda.

Aga kui meteoriit pähe kukub, kui maapind jalge alt kokku variseb, kui maja kokku vajub, kui juhuslik kuul tabab, püssiga mängiva lapse käest, kui mõtlematu autojuht eksib ja otsa sõidab, kui elektrijuhtmed koos postiga pähe sajavad, kui duši all olles elektrilöögi saad, kui lift alla kukub, jne.

Kas siis on kivikõvast ateismist abi?

täpselt sama palju kui mingist abstraktsest vanamehest kusagil pilvepiiril.

Minul on teine seisukoht.
Ka "vanamehest pilvepiiril", mis sinu "selgrooks" on üksinduse- ja muredehetkedel? Usk iseendasse?

mul ei ole üksinduse ja murehetki, seega üks liigne vanamees, eriti veel kusagil pilvepiiril, lihtsalt kasutu ballast.

Õnne sulle, jätkuvalt rõõmsalt läbi elu minnes!

Kõik pole nii õnnelikud ega ka muretud.
"Vanamees pilvepiiril" poleks kuidagi suutnud luua galaktikaid, tumedat energiat ega Elu, selleks on (minusuguse usu jaoks) vaja midagi palju võimsamat.

tnt:
"Pimedasse metsa (ma mõtlen tõelist metsa, mitte parki) ei soovita siis ka kõndima minna, kui sa seda nagu oma viit sõrme tunned. Olen proovinud - põrgulik kogemus ja iial ei kordaks seda."

Huvitav, mis pimedas metsas (eriti veel tuntus)põrgulikku on? Eluaeg pimedas metsas käidud, täiesti võimalik ilma lambita - taju hakkab tööle, ikka õiges suunas....

metsik Kirjutas:
----------------------------------------------------
>
>
> Huvitav, mis pimedas metsas (eriti veel tuntu
> s)põrgulikku on? Eluaeg pimedas metsas käidud, tä
> iesti võimalik ilma lambita - taju hakkab tööle, i
> kka õiges suunas....

Siis olen ma igasugusest suunatajust ilma jäetud. Ma nimelt sattusin metsa siis kui oli sügistorm ja maad ning taevast polnud võimalik eristada. Kõik oli ühtlaselt tintjasmust. Puud ragisesid-nagisesid kõikjal. Selline tunne, nagu oleks must silmside ette seotud. Teadsin hoiduda sõjaaegsest vett täis valgunud pommiaugust ja sellest hoidumiseks arvatavasti kaldusin liialt õigest rajast eemale ning leidsin end kuskilt, kus ma ei tundnud käte puudutuse järgi enam ära ühtki puud ega saanud aru, kus olen. Takerdusin maha langenud okste rägasse ja sattusin kergelt paanikasse. See viimane mängiski arvatavasti eksimises suurt osa. Ma muidugi jõudsin koju, aga enam sellist ekstremaalsust korrata ei soovi. Rahuliku ilmaga võib muidugi niisama jalutada, kartmata eksimist. Tavaliselt pole ka ööd valdava osa aastast tintmustad.