mis teid puudutavad/morjendavad/erutavad ja mida te sellel puhul ette võtate?
nagu näiteks lapsepeks ja loomapiinamine, mis on minu jaoks otsekui sünonüümid, kui sellest loen on valu sees selline, et ei suuda midagi teha. seda siis esialgu, pärast otsin võimalusi allkirja saatmiseks, abiidee toetamiseks või millekski muuks.
samas...
häbi tunnistada, aga ma olen lihasööja, ei põlga küll taimset, naudin pigem, kuid ometi ei kujuta oma elu ette ilma puhteestlasliku talutoiduta, mahlakas seapraad koos kuldkollaste krõbekartulitega võib lugeda minu firmaroaks ja laua uhkuseks, aga...
mu lapsed on asunud nii suurte sammudega taimetoitluse poole teele, et pelgan juba järgmisi jõule ... ma ei tea, kuidas neid ilma traditsioonilise toiduta pidada
ning see hull sõna - pagulased. kas te olete aru saanud, et me ei julge sellest tegelikult omavahel rääkida, otse, ma mõtlen, omavahel. kommentaariumides tunneme end otsustavalt enesekindlamalt, aga tuttavaga kokku saades, sellisega, kellega pole ammu suhelnud, tuleb eelnevalt kombata tema meelsust.
tegelikult...
hakkasin praegu mõtlema, et äkki on asi siiski vanuserühmas, minu põlvkonna inimesed, kellega olen rääkinud, on kidlalt massimmigratsiooni vastu, puudutab see siis eestit või tervet euroopat
samas...
noored on oma kontaktidele ja kogemustele toetudes (ei salgagi, et need on neil tõeliselt rahvusvahelised ja mitmepalgelisemad kui minul) kindlalt vaba liikumise ja elukohavaliku poolt. isegi oma laste silmis olen vanameelne konservatiiv kui mitte otse öeldes rassist
esialgu...
jah, selline väjaütlemine tegi haiget, täitsa korralikult kohe, siis püüdsin rahuneda ja järele mõelda... ning teate, leidsin, et ilmselt ongi neil õigus, kui minu põhimõtteid kõrvutada rassismi definitsiooniga, olengi ma sulaselge rassist. kas mingit tähtsust omab see, et minu jaoks ei ole inimeste nahavärv tõesti tähtis (olen töötanud vägagi edukalt näiteks koos aafriklaste ja filipiinlastega), ometi ma ei soovi, et neid tuleks minu koju massiliselt. see on minu jaoks ajuvaba.
aga ajuvaba on minu jaoks ka valitsusjuhtide piiramatu vabadus eestlaste tagant varastada, kartmata mingitki vastutust. ja kui kogu maailmas ringi vaadata - nt aasi- ja araabiamaa rahvaste vaimne püsimine keskaegses mentaalsuses ning probleemide lahendamine ikka ja ainult vägivallaga - see on mulle, ühe tavalise keskealise eesti naise jaoks, absoluutselt mõistetamatu. kuidas see paigalseis kujunes ning miks ometigi?
mul on vahel nii abitu tunne, et ei oska sellele nimegi panna. kui vaatan ümberringi inimesi, vahel tuttavaid, vahel võõraid, üritan nuputada, kuidas nemad tunnevad ja oma tunnetega toime tulevad, milliselt maailma näevad. see, et me eetlased oleme maski- ja kilbikandjad, seda ma tean, enda käest tean. sestap ilmselt küsin ja arutlengi, otsin vastuseid.
vabandust, et seekord nii kohutavalt pikalt, aga selliselt ta tuli.