avastasin endalegi üllatuseks, et mulle nad meeldivad, kuigi siiski mitte kõik. oma esimesse õudusfilmi ma lausa vist armusin, sest vaatasin seda ikka ja jälle vaimustudes peakangelanna muutumisest isiksusena. see oli elavate laipade öö (originaal), kusagil 80-date lõpus, siis arvasin, et küllap on tegu lihtsalt žanriga, mida varem polnud näinud ja küllap sellest ka selline vaimustus. aga aja jooksul, kui minuni jõudsid sellised filmid nagu oomen ja elian ja kõik tema järjed... kuni ma-olen-legend`ini välja, sain aru, et olengi täiega õudukafänn. valiv nüüd juba, seda küll, aga fänn ikkagi. endal on ka vahel imelik, eriti kui ei oska sõbrantsidega seebikate üle arutleda, sest pole neid näinud. no ei suuda vaadata, siis ütlen, et tööd oli liiga palju ning aega polnud, ega nad väga ei usu enam mind, aga ma lihtsalt pole võimeline vahtima seda siirupivahtu ja halisevat soigumist, mis seepidest tuleb. kuigi tean, et isegi paljud mehed on neisse kinni naelutatud. ilmselt olen ma paras friik. või on veel mõni minusugune?

50+ nurgakest. mulle õuduseks piisab.

:)))

You're Next
No One Lives
The Purge mõlemad osad, ootan pikisilmi kolmandat jagu

Mul on veel 50+ini natuke aega, aga 80ndatel üritasin ise ka juba õudukaid vaadata. Siiski siiamaani ei istu, nii et nüüd enam ei proovigi. Meelde on jäänud sellised koledad filmid nagu "Maisilapsed", "Lemmikloomade surnuaed" - iseenesest head filmid kindlasti. Kõige vastikum on vaadata inimeste tükeldamist, mingid kollid on lihtsalt nõmedad. Samuti noorusest on meeles episood mingist õudukast, kus lõvi vm kiskja kisub inimesel käe otsast. Ei, ma raudselt eelistan krimkasid. Ja haiglafilmide vastu pole ka midagi, nii et asi ei ole veres, vaid milleski muus.

need 'maisilapsed' ja 'lemmikloomade surnuaed' ongi rämpsfilmid. isegi õudukate kategoorias.

Parim on Stephen Kingi film "Shawshank Redemption", osades Tim Robbins ja Morgan Freeman.

toy story 3. kõige õudsam asi mida ma näinud olen, nutsin koguaeg nagu väike beebi.
aga tavalised õudukad on sellised, et "ei jõua ära oodata, millal järgmine tegelane juba ära sureb, tahaks juba magama minna"

shawshank redemption õudukas?
nojah, kes mida õudukaks peab, mitte et mainitu hea film poleks.

kunagi oli mu lemmik `teised` kidmaniga peaosas, nüüd ... neid on päris palju:)

ürgnaise jaoks on vangla piisavalt õudukas koht:D
Kui ei sobi, siis pakun "Hundioja". Kolme sõbra seiklused Wolf Creekis toovad vaatajal värinad selga ja hambad plagisema.

mõistan neidki kes imalat vaadata ei suuda (seda minagi) , kuid õudukad võivad olla teine äärmus - krimkad midagi nende äärmuste vahepealset .

kuid millist ilu näeb õuduses ja tapmistes ?
miks peab vaba aega sisustama õuduse tunnetamisega ja tapmiste vaatamisega ?
tavaeluski on õudust küllaga ; vaesuses virelevad kaasmaalased ja puudust tundvad - kasvõi normaalsest elustki .

seepärast ise eelistan filme kus "õnnelikud lõpud" kui muinasutuski on + huumori ja nalja filmid .

Ainus "õudukas" mis mulle meeldib on "Pila vampiir"
hallipäise humoristist peategelasega

Mina olen ka täiega õudukate fänn. Mitte selliste nagu *Saag*, ma piinamist ei salli, aga põnev peab olema, kusjuures tõeliselt põnev, mitte miski tilulilu. Pealkirjad kahjuks ei jää meelde. Seriaalidest oli vaadatav miski *Mad dogs*, zombidest on päris mitmeid filme, mille pealkirju jällegi ei mäleta, aga kus kamp mitte nakatunuid ikka põgeneb ja terve maailm on elavaid surnuid täis. Kui on osatud hästi teha, siis vaatan huviga. Miski film Mila Jovovitšiga peaosas meeldis omal ajal. Eli raamat Denzel Wašingtoniga jne.

mulle meeldivad sellised "õudukad"


50+ RABBITT pensionil

(ka 70+ on 50+ )

veel meeldivad mulle järgmised "õudukad" :


http://igav.delfi.ee/pildid/humoorikad-fotod-loo...

jalgpalli fännidele
ilmselt võib "meeldida"
järgmine õudukas

affiga täiesti nõus õuduka konseptsiooni osas, sest, mis see õudukas muud on kui ellujäämiskursuse näitlik sugessioon, tea millal võib vaja minna;)
aga jällegi, mad dogsi, eli raamatut, resident evilit õudukaks ei pea. võibolla on viga minus ja minu õuduka konseptsioonis? kuid siis võiks sajandi armastust ka õudukaks pidada (mis tegelikult minu meeltes seda ongi;))

muide, mad maxi olin omal ajal täiega armunud, aga seda olid vist kõik minuealised tüdrukud, ja poiste imetluse pälvis ta ka, aga ikkagi, SEE ei olnud õudukas, kuigi nn nõukoduge turvalisuses üles kasvanute jaoks täielik mõeldamatus.

abnormne 23. juuni 2016, kl 12.29

.... kuid siis võiks sajandi armastust ka õudukaks pidada (mis tegelikult minu meeltes seda ongi;))

,,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

nõustun täiega eelkõnelejaga ; just SELLISED õudukad , mis lausa "tilguvad kui ila " suust - panevadki otsima sellele vastandit - kus imala asemel kasvõi maha notitakse (või mida iganes) ..et elu reaalsemalt näha kui lossides koorekihti vaadates . mida annab see tavainimesele? see kui muinasjuttude tuba pigem ?

Nujah, ega need minu nimetatud päris õudukad pole jah, aga nad on segu põnevikust, draamast, trillerist, fantastikast. Mingid ründavad haid, ämblikud ja anakondad peaksid nagu õudukad olema, kuid tegelt rohkem komöödiad ju.

Hiljuti vaatasin üht filmi, kus peaosas oli Katie Holmes. Kuidas ta niimoodi vaikselt käis ja tappis... jäin ka mõtlema, et millega siis tegu on, kas trilleri, kriminulli või õudukaga, filmis nii seda kui teist, kui kolmandat. Mõni õudukas on jah rohkem selline sisupuhas õudukas, näiteks mõnes motellis läheb lahti mingi tapmine jne. igasugu sarimõrvarid jms. aga teine film on õudus sekka põneviku ja draamaga. Päris räiget õudukat - no ei tea, ega vist väga vaadata ei tahagi, kui siis korra ainult. Ma ikka tahan põnevust ka, mingit huvitavat süžeed, kui on ainult õudne, siis ma jah, vaatan seda filmi korra, rohkem ei taha.
Meenub üks õudukas, kus 2 mingit kutti käisid peredes mingeid oma fantaasiarikkaid mänge mängimas, lõpuks tapsid nad muidugi kõik ära. See oli selline pesuehtne õudukas, aga ma rohkem näha ei taha. Jube ja jälk.

Mis puutub *Sajandi armastusse*, siis see kuulub kategooriasse ründavad haid ja muud putlased, selliseid ma ei vaata :) Ma isegi ei kujuta ette, mida seal vaadata on. Ma sellistele filmidele, kui kogemata kombel olen peale sattunud, siis olen jäänud mõtlema, et hea küll, on olemas inimesed, kellele sellist värki teha, kuid kas tegijatel on tõesti huvitav sellise jamaga tegeleda või teevad nad seda hambad ristis, noh, et raha ei haise või nii.

The Walking Dead...nooh?

*Walking dead* oli zajebis.
Viimane hooaeg läks jamaks, ju vist head mõtted said otsa.

aff 23. juuni 2016, kl 16.54

Mis puutub *Sajandi armastusse....

,,,,,,,,,,,,,,,,,
olen Sinuga "aff" täielikult ühel meelel !

teate, olgu kuidas kellelgi on nende arusaamistega, aga kokkuvõtvalt tahaks ikkagi öelda affi sõnadega (sest need olid NII õiged:) `kogu tõe õudukatest`:

//põnev peab olema, kusjuures tõeliselt põnev, mitte miski tilulilu //

ning eriliselt tahaks ära märkida psühholoogislist õudukat, sellist kus mõistus peab võitlust emotsioonidega - see, mis peale jääb, saab määravaks, kas elad või sured.

a teate kui hea treenigu see annab vaimule?
mina ka enne ei teadnud kui ühel pimedal ööl selgus, et olen võimeline paanikata mõtlema ohtlikus situatsioonis. ma tõsiselt arvan, et see oli nn ohu-treenituse tulemus;P
või mine tea. kui ikka midagi sellist vastu tuleks, mida enne pole näinud isegi filmis mitte, jookseks karjudes jõkke või teeks midagi muud täiesti ebaloogilist;)
a selleks peab see ikka tõsiselt miskit erilist olema (arvan ma praegu oma ülemääraselt paisunud egos?)

kohalik teil rohkem luupainaja või mingi peast ligisev-logisev mardus.
psühholoogiliste õudukate fännidele soovitan "The Skeleton Key" 1. "Final Destination", mäletamist järgi esimesest kuni neljanda osani, viies vist muutus juba kräpiks, a võimalik, et juba neljas. see on kui vorbitakse edukaks osutunud teemal hulgim järjeosi, enam ei mäleta, millisest osast läks odavaks kätte. "The Purge" 1,2. "Mindhunters". "Devil". ja natuke naljakamad õudukad "Fright night", "Warm Bodies".

Ei meeldi, ühtegi õudukafilmi pealkirja ka ei tea. Kuigi no midagi ikka vaadanud olen. Seesama Maisilapsed vist ja mingite koletistega.:(

Krimkasid vaatan see-eest suurima heameelega. Ikkagi mingilkombel hoomatav käitumine. Aaa, Mulderi- fänn olin ka.

normaalne
Mulderi fänn olid, seega latentne õudukafänn. ja veel siin prügi silma ajama, et ei meeldi. hästi tehtud film on hästi tehtud film, žanrist olenemata. kuigi peale Maisilapsi ei vaataks ma ka enam ühtegi õudukat.

Hitchcocki "Linnud"

või et linnud, vanameistri kullafondi kuuluv, (filmi)klassikast rääkimata, seda küll, aga.. et mida sa õigupoolest öelda siis tahtsid, kung-fu meistri(nime)kaim? et see teos sulle meeldib või et ei meeldi? või see on üldse ainus õudusteos, mida näinud oled või sellest sai su sarisõltuvuse algus? või et pead seda väga heaks või üldse mitte vaadatavaks filmiks... et mäletad siiani, kuidas karjusid melaniega võidu või kuidas haigutasid peaaegu lõuad paigast enne lõppu???

ühesõnaga, kaks sõna on lihtsalt liiga vähe... vahel ka liiga palju, seda küll... aga kindlasti mitte mõistetavalt parasjagu.. või mul on arusaamisega pahasti? telepaatilisega otse kindlasti:)

kunagi sellist filmi nagu 'Constantine', Keanu Reeves peaosas. muidu polnud eriline õudukate vaataja, aga see film küll meeldis. julgelt võin soovitada. film umbes 10 aasta tagune, ilmselt žanri fännidel juba nähtud. teistele sobib hästi esimeseks sammuks õudukate maailma.