Täitsa nõus eelmisega. Aga puu alla võib matta ka koos urniga, urn on puust ja laguneb ajapikku ära. Mina ise mõtlesin ka, et kui aeda matta, siis võiks sellele kohale mingi puu või põõsa istutada.

Aed võib minna võõrastesse kätesse, puu võib ära kuivada, mis siis saab?

ehk nii Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> see puuna juurdumine ja kõrgumine on sinu praegune
> kujutelm
> mälestus sinust jääb vastavalt sellel
> e kui hea või halb sa oled olnud.

JUST NIMELT ;;; KUI ON VÄGA KALLIS INIMENE JA OMA ISA ,, VÕI EMA;; JA KES ON
KIRIKU LIIGE SURMA TUNNINI ,,SIIS ---MATAME KA SELLE INIMESE JUMALA---SÕNAGA JA KINDLASTI KIRSTUGA;;;

kui palju pea - südame -ja hingevalu
on siin sellest mis pealesurma saab .
osakem hinnata ja armastada seni kui
veel elus ollakse ,peale surma tulgu
või veeuputus ,, või viimnepäevgi .

Agale. Kui ei ole enam haual käijaid, mis siis saab! Seda teemat võib kaua kerida, lõppu pole. Paraku elu läheb edasi, mõisted muutuvad, ja nii meiegi peame muutuma.

Veel Agale. Puu ei kuiva lihtsalt niisama lambist ära. Kui müüd krundi, siis ma eeldan, et sul on aiast pilte. nende kaudu saad oma mälestust säilitada.

Elu läheb edasi küll, aga siiski aeg on näitaja. Aeg läks edasi ka 60-ndatel kui DDT roospõõsastesse saputati kui edulist vahendit. Ometi 10 a hiljem selgus, et hirmus mürk ja poleks vaja olnud.

Aeg läks edasi ka Kreeka ja Rooma riikides kui homondus ja lesbindus ning nautlemine vohasid - ja need riigid hävisid. Täna on jälle nautlemine uue eulise asjana päevakorral - ja tema lõpp on ette teada.

Surnuaiad ja matmiskohad on olnud aastatuhandeid ka meie maal ja vanade eestlaste matmispaigad on tänini kaitse all. Ei olnud nii, et iga puu alla sokutati surnu tuhk. ja
Praegu maetakse saja-aasta vanustele haudadele ja isegi noorematele peale kui ei ole haua hooldajaid enam. Ei pea me täna nii edulised olema, et muudame Eestimaa ühkes suureks kalmistuks.

Loodan tõesti, et peagi alagatakse seadusparandus, mis reguleerib ka urnimatuste korra ja lõpeb see tuha laialipildumine.

Maniilale - krundi uus omanik võib puu vabalt maha võtta ja sinna kohale hajasustusega kohas näiteks välikemmergu püsti panna. Või hoidku taevas - tiigi või kaevu kaevata.
Või näiteks selle urni kohalt pinnase eemaldada ja prügimäele viia kui ta teab, et seal on urn ja talle see ei peaks meeldima.

Ega kalmistud ei tekkinud lambist ja ärme hakka nüüd seda joru ajama et a-la tõmbame külaletraktoriga teki peale ja oleme edumeelsed.

Kuidas on võimalik sundida tuhka surnuaiale maha matma? Kõigepealt tuleks siis tuhastamine ära keelata.

huvitav, mis seal siis nii keerulist on sätestada urnimatuse koht? Tuhka ja urni ei anta lihtsalt enne kätte kui on ette näidata kalmistu õiend ja asi vask.

Eks täpselt samuti kui täna kohustatakse kirstuga surnut surnuaeda matma - on ainult väga väikesed üksikud erandid, kus on lubatud mujale matta. Katsu sa surnut kirstuga oma aianurka sokutada - parem ära proovigi, politsei tuleb kohale ja saad trahvid ja karistused nii mis mühin.

Vanaaegne, rahune maha. Mul suht savi, kuhu sa oma lähedase matad.

maniila, rahuneda tuleb sul endal.

ma ei saa aru sellest hüsteeriast, et mis siis saab, kui maja maha müüa ja mis siis saab, kui peldik tuha peale ehitatakse jne.
aga kui tuleb sõda ja surnuaiale sinu haua peale kukub pomm? veel vägevam, kui aatomipomm?
mis suur väärtus siis nüüd nendel maistel jäänustel on, et need igavesti säilima peavad? tehke siis omale mauseleum või ehitage püramiid.

oli mingi anekdoot, et kui tahad hästi süüa, abiellu ukrainlannaga, tahad head seksi, siis venelannaga, aga kui tahad, et peale sinu surma su matmispaiga eest hoolt kantaks, siis eestlannaga.

hoida tuleb oma lähedasi kuniks nad elus on, surnud inimeste koht olgu eelkõige südames.

tänapäeval ei ole mingit sundust matta urn surnuaiale kuna selleks peab ostma surnuaiale koht. kui selleks ikka raha pole, siis võta oma urn ja tee sellega, mis tahad. vii koju kamina peale, pane kingakarpi või kohvitopsi, nii lihtne see ongi. raha paneb kõik paika.

mõned aastad tagasi suri vähki meie pere sõber, tema soov oli tuhk merre puistada, mis sai ka tehtud. mere ääres tuleb ta alati meelde.

vanem eit, kes siin hüsteeritseb, lihtsalt avaldatakse oma arvamust.
mis suur väärtus tõepoolest nendel maiste jäänustega on, et peame järelejäänutele tegema kohustuse, kuhu ja kuidas matta. miks ei võiks nad ise seda otsustada.

Kirstumatust tahavad need, kes loodavad hinge edasist elu järgmises.Patustele tundub tuhastamine sattumisega pärast surma põrgusse.

Väikese riistaga meestele on pisike naine hea.

Vanem eit ei hüsteeritse! võiks endale ikka aru anda, mis asi on hüsteeria. Vanem eit arutleb, ja väga mõistlikult. olen siiralt rõõmus, et selliseid vanemaid eitesid olemas on!

maniila!!!
pöördusin vanema eide poole, ma ei öelnud, et ta hüsteeritseb!
noh nii:
kes siin hüsteeritseb, vanem eit?

Tuha tuulde loopimist fännavad maniila ja vanem eit ei suuda adekvaatselt vestluskaaslaste mõttekäiku jälgida.

oleks vaid mõtet, küll siis selle käiku ka jälgitaks.
minu vanemata soov on nende tuhk kunagi neile mereäärseks lapsepõlvekoduks olnud külakese lähedal lainetesse heita. seda ma ka teen.
siinkohal jääb mõistetamatuks mõne frustreeritud tegelase vahutav soov kõik laibad maha matta. las olgu igalühel siiski oma tahe ja soov. ma saaks sellisest närvilisest reageeringust aru kui keegi deklareerinuks, et oma lähedased peab kindlasti köögi ja keldri vahele seina müürima, nö kerge šokk siis maja ostjatele, kes ümberehituse käigus seinte seest kena koguse luukeresid leiavad. pole ju selliseid äärmuslikke avaldusi olnud.
kuigi tegemist traagilise teemaga, siis ikka oskab keegi selle tragikomöödiaks timmida kõigi selle peale tuhastamist õhku lenduva vähi, tuberkuloosi ja muu esoteerilise tobedusega.

ja kui juba mõne siinse veidrus kõne alla tuli, siis kuidas antud teemasse puutub kommentaar 'pisike naine, 08.30'? üritan seda kirjutaja tasemel lahti mõtestada - pisike naine võib matustel julgelt kirstukaane kinni virutada, kartmata, et midagi kogemata sinna vahele jääb ja kallis kadunuke aiii! röögatab.

Kas teate mõnda Eesti tuntud inimest, kes on surmajärgselt tuhastatud? Praegu tuleb meelde ainult Vigala Sass.

Just! Vigala Sass oli maausku. Vanad eestlased põletasid oma surnud. Mulle vahel tundub, et tuntud eestlaste matustest tehakse mingit sõud. No Metsakalmistul on ruumi küll, et tuntud eestlasi kirstuga matta.

Kas pole mitte nii, et tuntud inimestel on oidu ka keskmisest rohkem?

Jätame Sassi mängust välja, temal oli oma rida, tema jõi kitseverd ka ja jootis seda pulmarituaali käigus nii peiule-pruudile kui külalistele. Kellele selline asi meeldib, lasku käia.

Aga kõigile ei meeldi. Suur osa inimesi on ikka traditsiooniliste ja konservatiivsete väärtustega, nad ei taha moslemeid meie õuele pomme õhkama ja naisi põlema panema, nad ei taha ka multikulti propagandat meie koolidesse.
Ja üllatusüllatus - ka nõukaajal oli neid, kes helgesse homsesse astumise asemel ja uue inimese kasvatamise asemel valisid võsaleeri asemel pärisleeri.

Minul on ka oma koht välja valitud, kuhu mu tuhk peab saama - oma käega istutatud puu alla kodutalusse. Küllap ta juured mu endasse imevad.
Tuhk: ka urni saad tellida biolaguneva, mis kaob maasse kiiresti koos tuhaga. Või tavalisest puidust, mis samuti aastate jooksul laguneb. Ei pea ju kivist olema ja seda alles hoidma, kui ei taha.

Kas pole mitte nii, et tuntud inimestel on oidu ka keskmisest rohkem?
----------------
Ja selle rohkema oiu mõte oleks mis? Et miks need vähema aruga end tuhastada laskvad siis halvemad ja lollimad on?
Mu vanemad palusid end tuhastada, mu 90. eluaastates sugulased on tuhastatud (nende soovil), mu 82-aastane ämm tahab lasta end tuhastada - ükski neist ei kannatanud kujutluspilti roiskuvast ja ussitavast laibast. Olgu ikka ilus lõpp maisele elule, arvasid/arvavad.

to mees
Kas sina tead mõnda intelligentset inimest, kes kirstumatuse valib?
Ja paluks intelligentsust tuntusega mitte segi ajada.

Lahkunu oli nii palunud, et tema tuhk puistatakse merre seal kus ta oli aegajalt käinud merd vaatamas ja kaugusi silmitsemas. Oli täiesti tuulevaikne... Tuhka viskavat inimest oli ka põhjalikult instrueeritud. Aga nii kui ta viskas, tuli tuuleiil ning meil olid suud ja silmad seda kadunukest täis, nii et mul oli veel kolmandal päevalgi kahtlus, et ma mälun kadunukest edasi oma koogi või kotleti juurde.

lõik pärineb:
http://www.60pluss.ee/3486815/oluline-valik-
tuhastamine-voi-maamulda-matmine