Kas tuhastamine on halb mõte? Ja pärast puistata tuhk loodusesse?

Praeguses elus hindan vabadust ja tuhastamine minu keha jaoks sobilikum. Tuhk kindlalt vabastada rõõmuga urnist loodusesse, eelnevalt kokkulepitud kohta.
Hetkel pole ehk see kõigile sobiv, kuid hiljem saabub ka teistele mõistmine :)

surnukeha põletatakse ära ja pangu see tuhk, kuhu tahavad, milleks mingile urnile ja jamale raha kulutada

reostate loodust, urn tuleb kinni panna ja prügimäele saata

te olete nii armsad siin oma nõuannetega. kui südantsoojendav on näha, kuidas eestlased oma lähedastesse suhtuvad. imeline armastav vahekord läbi sõbraliku elu - milline jätkusuutlik rahvus elab siin hoitud maarjamaal.

pange tuhk biolagunevasse Statoili kotti ja saatke prügimüäele

see ongi küsimuste küsimus kuhu panna tuhk, kas samuti matta nagu kirst? Kuid looduseese puistamine poloe sugugi halb mõte, see on ju tuhk, looduslik ja ei reosta midagi. Prügimäele viimine on kõige ilgem mõte, aga nii ehk nii pole selle maise kehaga enam midagi teha.

selle asemel Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> pange tuhk biolagunevasse Statoili kotti ja saatke
> prügimüäele

milleks veel raha tuhastamisele ja prügikotile raisata, visake omad laibad kohe niisama prügimäele. Millised "armastavad" lähedased küll mõnel on.

Tuha võib loodusesse visata, kas mingilt sillalt vette. Vaevalt et tuhk reostab loodust.Pigem saastub minu steriilne tuhk looduses.Tallinlastel on piisavalt ilusaid mereäärseid kohti.

Urni maetakse nagu kirstugi. Kes tahab võib tuha merre visata või loodusesse, kuidas keegi soovib. Kes soovib, võib urni koju kapi peale panna. Kirstumatus hakkab vist vaikselt kaduma, sest muidu peaks vanadele kalmudele hakkama ruumipuuduse tõttu peale matma. Mina isiklikult pooldan tuhastamist.

Elad oma pika või lühikese elu, kellele kuidas on antud ja siis visatakse SU jäätmed prügimäele. No tulge, inimesed´, mõistusele!
Tuhastada, siis tuhastada, aga peaks leidma koha, kus käia mälestamas, mitte mööda emakest-maad laiali pillutada see tuhk.

kui palju tuhka tuleb, ütleme 100 kg inimesest?

kuhu Hitler tuha pani?

ise ei poolda,et inimeste tuhk laia loobitakse loodusesse, ikka kogumispunkti prügimäele

ehk oleks variant kompostis kasutada, kui väike maja, kellel põld saaks ehk väetiseks põldu künda

paar peotäit. paljud ongi läinud tuhastamisele üle.

No ikka rohkem kui paar peotäit. Mis mälestamisse puutub, siis mälestatakse südames, selleks pole ilmtingimata kindlat kohta vaja. Ja nagu eelpool ütlesin, mõni hoiab urni kodus, sinna võid ka oma mälestusnurga teha. Kellel aed, võib ka sinna tuha matta ja väikese mälestusnurga rajada. Surnuaedades neid räämas haudu küll. Kui ikka kedagi ei ole enam haual käimas, siis lähebki nii, et jääb mingi umbekasvanud koht lihtsalt.

No on siin ikka vastutustundetud ja iseennast täis naiivitarid koos - et loobite aga oma tuha loodusesse laiali? Lasete merre või puistate mäe otsast lendu?

Sorri, surete vähki või mistahes tõppe ja siis lasete selle tuha laiali loopida, et teie vähist järelejäänud tuhk teise inimese porgandipeenrasse satuks näiteks? Ise tahate mõne vähihaige tuhas kasvanud porgandeid süüa? Mina ütlen öääk selle peale.

Inimese ihu peab saama mullaks, ja surnute jaoks on kohad, kus need pannakse. Surnuaed on ikka see koht ja isegi kui laip on tuhastatud, siis inimene tuhk maetakse maha.

Kristlaseed on vanast ajast saadik matnud, Indias ja Egiptuses on olnud põletusmatused. Tean õigeusupreestrit, kes ütleb, et tema tuhastamisel ei osale - kuna inimese hing ja ihu on tihedalt seotud mõnda aega ka pärast surma veel, siis kannatab hing kohutavid piinu kui ihu peab läbi tule minema.

Kes siin soovitas tuha koduaeda maha matta? Halloo, matke mind aianurka ja siis surge koos majaga ka ise. Või kuidas kujutab see arvaja ette, et tema lapsed müüvad maja koos emakesega aianurgas? Ja kas leidub ostja, kes soovib endale laipu täis aeda? Mina näiteks laibastet kinnisvara ei osta isegi kui kõik muu on sobiv.

Iga mõte, mis pähe turgatab, ei ole väärt selle sõnades väljaütlemist, enne võiks ikka veid mõelda ka.

Ikka roosipõõsale väetiseks. Silmale ilus roose kaeda ja raisku pole ka midagi läinud.

kui haigustesse surnud inimeste laibad on nii mürgised kuidas siis surnuaias puud ja rohi üldse kasvab?

http://www.krematoorium.ee/tallinn/ee/cremation

huvitav mitu bakterit jääb veel peale 900 kraadist põletust järgi?

Vanasti ja praegugi manitsetakse lapsi, et surnuaiast ei tohi midagi noppida, isegi maasikat mittte maasurnuaias. Küsimus ei ole ju mürgisuses, küsimus on selles energias, mida laibatuhk endas kannab.

Lugege peale naisteka muud ka - energia vibratsioon on ju üldteada mõiste tänapäeva bioloogias. Ja kui teadusega ei viitsi kursis end hoida, siis jälgige lihtsalt vana tava, et surnuaias kasvanut üles ei korjata ja suhu ei panda.

Surnuaeda on maetud kirstudega ja seal ongi igasuguseid energiad. Lihtsalt ei soovi, et "keegi" mu keha saaks omale :)
Mulle meeldib, kui minust jääb mälestus puuna, kelle juured ajavad end sügavale maamulda ja oksad sirutuvad taeva poole kõrgustesse...
Tegelikult on mulle mu tunne tähtsam ja midagi pole teha. Harjumatu, kuid mitte võimatu!

see puuna juurdumine ja kõrgumine on sinu praegune kujutelm
mälestus sinust jääb vastavalt sellele kui hea või halb sa oled olnud.

Minu teada on võimalik juba urni matta puuna. Urn on biolagunevast materjalist puu istikuna. Nii et kasvab puu ja kas see siis panna oma metsa koduaaeda, surnuaeda, see on juba teine teema või isegi kuues.
Väga hea võimalus ja palju parem kui matmine kirstuga, see on minu arvamus.

Koduaeda matmisest ma lihtsalt fantaseerisin. Ei tasu nüüd nii paanikasse ka minna! Ise matsin urni surnuaeda, et isa ja ema kõrvuti oleksid. Mis vähki puutub, siis tuli teeb puhta töö, aga laip läheb maamulda koos selle laastava vähiga, ussid hakkavad teda seal sööma jne. Ikka tuhastamine - ka muinaseestlased tegid nii. Ja mis tuhaga edasi teha - see on juba igaühe oma asi.

kle "ütlen ka",
kust seda lähemalt uurida saaks?

https://hingepuu.ee/toode/bios-urn-inimestele-puuseemneks-vaher/

http://memoris.ee/toode/puumatus-lihtne/

https://hingepuu.ee/toode/kuusk-inimestele/

Minul on mõlemad kogemused. Mees soovis, et ta tuhastataks ja urn tema vanemate hauaplatsile maetaks, tegin seda. Poeg soovis, et tema tuhk teatud kohas tuulde lastaks ja tegin ka seda, kuid urni, kus tuhk oli, matsin isa kõrvale ja nüüd on ikka koht, kuhu küünal viia ja mälestada tähtpäevadel

Mina olen kirstumatuse-usku. Kõik mu lähisugulased on seda teed mööda läinud ja ilmselt lähen ka mina. Mõte tuhastamisest(rääkimata selle eiteakuhu laialipildumisest) on mulle isiklikult täiesti vastuvõtmatult valus.
Leian ka, et inimlaiba jaoks on surnuaed, mitte kaminapealne või koduõuenurk või kus veel. Elavad on elavad, neil on oma maailm, kodu ei ole surnuaed. Ka mets ega meri pole minu meelest inimeste matmise paik. Ma pole ka seda usku, et surnute pildid ripuksid seintel ja kapipealsetel.
Mu meelest on see tänapäeval lihtsalt igaühe enda maitseasi. Kedagi ma tuhastamise soovi pärast ei põlga.

Kindlalt tuhastamise poolt, sest lapsed elavad kaugel ja kuidas nad käiksid hauda hooldamas. Kui kirstumatus toimub talvel, siis on kiire sellega ja väljas on külm ka.
Tuha puistamiseks on väike ilus koht välja valitud.

Nii tuhastamine või kirstumatus - vaba valik. Aga kuidas suhtuda näiteks paljudesse Estonia laeval hukkunutesse. Ei matust, ei tuhastamist. On ainult mälestus. Kas kellelgi jäi selles katastroofis mõni tuttav või lähedane kadunuks?

minul on küll mitu tuttavat, kes tahavad, et neid oma koduhoovi suure puu alla maetaks. ise tahan, et minu tuhk merre puistatakse, aga selle peale tõesti ei mõelnud, kuhu urn siis panna.
ma pole kohe üldse mingit surnuaia usku ja see surnuaial kõpitsemine nagu oma aias, on jubedamal kombel vastumeelt. istuta lilli ja kasta - küll peab ikka aega olema, et sellega tegeleda ja milleks, aru ma ei saa. hing läheb niikuinii minema, jäävad vaid maised jäänused.