Maga vaikselt puhka rahus -
südames me 50+.
Mälestuste päikesekullas
jääd sa ikka meiega.
Lein ei mahu sõnadesse,
alati jääb südamesse.
Kuigi läksid igaveseks,
mälestus on jääv.
Muld ei seda matta suuda,
meelde meile jääd.
Kübeke on elus õnne,
rohkem aga pisaraid
mälestame suures leinas
meie kallis 50+.
Elus palju suutsid anda,
suutsid valu, muret kanda,
kuni viimaks rahuranda
lõppes Sinu rännutee.
Elulõng sul katkes äkki
liialt ruttu kustus päev.
Valge päev ära varjunud
mure kivineraske sein.
Tõde valus on uskuda
raske kaotuse lein.
Vaikne hauasängi vilu
koduks nüüd saab Sinule.
Südamete sügav valu
vaikiv nagu igavik.
Tuules unustuse õilmed,
jäljed tasandamas liiv.
Meie südametest iial
aastad unustusse vii.
Lahkunud sõpra, vaikind südant -
sõber kalliks peab,
meeles püsib, mida jõudsid
elus teha head.
Mälestust sa hella pälvid
pälvid austust sõnu häid.
Mälestuste kauneid jälgi
meile hinge sinust jäi.
Langeb põrmu pärjalehti
ja meil nukker hellik meel.
Närtsivadki kalmuehted -
Austus sulle elab veel.
Olid meile päikse valgus
sa paistsid meie südame –
ja kadusid kui päikse valgus-
öö mustavasse hõlmasse.