Nii ongi, üks täiskasvanud laps haugub ja teine on irooniline, abikaasa on mõlemat. Jajah, tean, et oma kasvatus ja oma vitsad, mis peksavad ja tean, et mees on oma rumalad noorusvalikud.

Kui probleemid, siis ema aidaku. Kui probleemid lahenenud, siis teritame ema kallal hambaid. Tänamatud jõmpsikad.

Mõtlesin, et lööksin õige selle pundi laiali, müüksin elamise maha, see on minu ainuomand. Mehel on oma korter, tema kuuse alla ei satu. Ise läheksin - ei ole veel otsustanud, kas metsa või mere äärde või teise linna.
Ma olen nii vihane, et mõtlesin - teen tembu ära ja isegi ei ütle, mis ja kuis. Panen fakti ette. Ja kuhu lähen ja mis teen - seda ka ei ütle, ma ei taha neid kuulda ega näha. Võibolla ostan Hispaaniasse hütikese, see ju nüüd moes?

Kas kellelgi veel on kasvatamata lapsed ja nõme mees ja ise hädas enesekehtestamisega?

jahukotike

Mis mõttes jahukotike? Et jahun niisama? Ei pruugi olla, kui ikka väga väga vihaseks saan, siis võin laamendama ka hakata.

Need tänamatud lapsed - kuidas sina neid korrale kutsud? Kui see olukord ei muutu, siis mina nendega suhelda ei taha. No mis, ma olen elu lõpuni kellegi teener või, alam ori? Noorem on 26, mõistus peaks peas olema, ei ole enam puberteet.

lapsed täiskasvanud, seega saavad hakkama. kui sul see hetkeline emotsioon pole, siis ilmselt tõesti lahkukolimine parim variant. pole ju vaja sellist perekonda koos hoida, kus pidev tüli ja kõigil tuju paha. tegelikult ei peaks üldse selliseid kooslusi olema, kus inimesed ennast pahasti tunnevad. paraku maailm ideaalne pole, aga kuskil pole ka ära keelatud normaalse ego raames lihtsalt ennast hästi tunda, ilma, et keegi /ka lähedased/ pidevat stressi tekitaks.

teemaalgataja, kas su lapsed elavad mõlemad kodus? kui ära minna pole tahtnud, on nad, kuigi hauguvad ja iroonitsevad, vägagi sinu küljes kinni. mis tähendab ka, et peavad sind "aaks ja ooks".
siis veel see omandi küsimus...kui teed tembu ära ja kellelgi ei ütle, võib see sind hiljem vaevama hakata.
on olnud aegu, kus sinu viimasele lausele oleks mina võinud kahe käega alla kirjutada, nüüd enam õnneks mitte. asjaolud muutusid ja ime küll, meie ise ka vist veidi.

meisaa nüd perisselgesti aru, ehk teisiti üteldes asipole nigu klaar, et mille üle Teie austatud Kopp Ees kurdate ja millega üleüldse rahuleiole?

kas Te eipole rahul sellega, et mees augub vai selega, et koguperest on allesjärel vaid siiber?

nu vatake kulla inimene, selleks et mees ei auguks tuleb soetada omaelamisse elamisekaitseks pädev koer. ega üks mees ei jaksa koguelu Teiele ühte pädevat asjakohast koera asendada ja koguselle aja koduloomaks olla. Enn.Bee! mevõime äraarvata, et naestele meeldivad võibolla tihtilugu rohkemisegi kassid või potililled, aga kassist ja potilillest pole abi, sest nemad ei augu.

seega punktüks lahenduseks on võtta lõpuksometi omale üks pädev koer.
kuitahate, et se nonstopp auguks, sis võtke tsinsilla või mikropuudel
kuitahate, et se aint vahestarva teeks korra AUH sis võtke pernardiin
aga se viimane sööb kolepalju. esimene augub kordades väiksema toitumisejuures kordades kõvasti rohkem.

kui Teiesid eirahulda asjaolu, et koguperest (kas seon jäi Teiele päranduseks?) jääti Teiele ainult üks siiber, sis teadmata Teie pere vhinantsilisi iseärasusi ja võimekusi, saab vajadusel alati koguda sukapükste sääredesse, kuni selle kohani kus kaks säärt kokku üheks saavad, natukene lisajuurosid ja sis ühel ilusal päikesepaistelisel soojal imeilusal tuulevaiksel päeval Te saate minna ja osta omale juure veel ühe siibri kusagilt. näituseks koduekstrast (ma käisin sial just sapiseepi ostmas ja nägin). siis on Teiel juba kogunisti kaks siibrit (üks nr.1 jauks ja teine nr.2 jauks näituseks) ja me julgeme äraarvata, et elu tundub juba palju roosilisem ja kaunim.

kui Teied eiole ihne inimene (aga Teie ju ei ole eksole), sis Te peaksite selle omaprobleemi lahendama süsteemselt ja ühekorraga elik lööma kaks kärbest ühe hoobiga (teiel ikka on sial kärbeseid ka eksole?) ning teutsema nii, et angite omale koera kes augub ja vabastate oma mehe sellest piinavast kohustusest + ostate ühe siiberi juurde ja annate ühe mehele ja kasutate teist ise.

ahjaa
Teiel oli sial vist kokku kaks aukujat präega eksole?
nu sis on vaja ankida kaks koera.
võibkiolla, et on vägagi mõttekas võtta need mõlemad kohe korraga
tsinsilla ja pernardiin
toitu läheb küll kindlaste nende tarbeks kokku rohkem kui Te prääga raatsite mehele ja pojale anda, aga uskuge mind, see väärib küündtlaid

Te saate pärastseda palju rahulikumalt magada kaa
son nigu poonuseks või nii


oli tore jälle abiks olla !
ikke Teiede Skiso von Freen
Skisokliinikumid GmbH
Oburje, Aa.Emm.Kalojaani straße 2 ambulatoorium: kabinet 6 kutsehaiguste isolaator
avatud igapäev !

_______________________________________
võttis aasta, nüüd on asi selge:
ei saa sapakale panna bemmi velge!

Mulle meeldib aasia ühiskond, kus vanemaid inimesi austatakse ja ma ka ei taluks sellist ilkumist oma perekonna poolt. Sõida vähekeseks ajaks kuhugi, kus saad üksi olla ja järele mõelda veel igaks juhuks, aga midagi peab kindlasti muutuma. Täiskasvanud lapsed ei saa sul jalgu alla kui sa neid välja ei viska, see on üks mis kindel.

skiso-Freen - nu olete tänat omapoolsete nõuannete eest. Koer on, aga mees haugub ikka. Kaua ma söödan maitsvate einetega neid, kes mu peale urisevad ja hambaid irevile ajavad? Ma mõtlen seda, et paneks oma potid ja siibrid kokku ja jätaks haukujad maha, lööks uue laagri püsti ilma haukujateta.

suu - mis asjaolud muutusid ja olukorda muutsid? Mul vanem laps elab eraldi, tal oma perekond, tema otseselt ei haugu, mõnikord on irooniline. Temaga me põrkume terviseküsimustes - no nad alailma haiged, lapsed haiged...lastest on kahju. Ja kui leebelt soovitan midagi muuta, siis on ema loll.... no ikka. Aga muuta oleks lihtne, söövad rämpstoitu, lapsed kohatult riides mõnikord. 8-aastasele minia ostis kõrge kontsaga peokingad, kle laps murrab nendega jalad ära.:( Sügisest saati ei ole kuud olnud, kus lapsed haiged ei oleks või nad ise - kaks nädalat terved, kaks haiged. Külmade ilmadega tulid külla, lastel kummikud jalas, no anna abi. Kusjuures lastel on korralikud saapad olemas, ei ole raha- ja asjadepuudust, mõlemad vanemad on kõrgharitud. Kas see on mingi uus enesehävituslik trend, mingi moepohhuism või mis?? No ei ole ju normaalne.

Suurem murelaps on noorem võsuke, see 26-aastane. Tal on korter üüritud ja pruut ka. Aga see suhtumine - käib minu kodust sisse välja, oma musta pesu viskab mulle pesta - et korteris paha kuivatada. Olen nurisemata pesnud, aga tavalise jutu sees kähvab, jagab korraldusi a la loe vähem Telegrammi. ??? Tema ka sageli haige, kurk korrast ära ja käib külmaga palja peaga, siis jälle palavik 40. Nagu arulage, ropendab, kõva machomees tahab olla. Aga leebe manitsus lõikab kõrvu , tõtt kuulda ei taha. Kahju, tervis ei ole ju mängimiseks. Ja no rääkida ei saa.:( Tema on sügisest saati neli korda kõvasti haige olnud, üks kord oli poolteist kuud raskelt bronhiidis, kopsupõletikus on olnud.
Kui järjekordne häda käes, siis ema aita. Eriti see noorem - ainult siis on normaalne ja viisakas kui midagi saada tahab.:( Ja ainult niikaua kui see, mida saada tahab, on kätte saadud. Praegu ta nillib mu elamisest ühte kuuri endale, nagu mäger plaanib sisse kolida oma garaaziga.:(

Mina ei tea, kuidas nad selliseks said - no ei ole neid juhmideks nõmedikeks kasvatanud.:( Ja minu eeskuju nad ei järgi - teevad asju risti vastupidi, kõik mõistlik kvalifitseerub ema imelikuks arusaamiseks.:( Noorema poja üks sõber on rohkem minu sõber kui poja sõber:) - tuleb külla ja ütlebki otse, et tulin sulle külla ja ajame juttu, kas sul aega on. Räägime maast ja ilmast ja kui tal mõni mure, siis küsib, mis sa arvad...

On mõni mõte - kuidas niisugustel tegelastel nagu minu perekond suu kinni panna? Mõistlik seletamine ei aita - kohe tõstavad häält ja selge see, et mina nendega karjumises võistelda ei suuda. Ega mulle karjumine ei meeldi ka. Mees on ka hääletõstja...:(
Muidu nad vormiliselt on nagu kooliharidust saanud ja teenivad keskmisest enam - a ülapidamine nigu asotsiaalidel...:(

Aitäh Dolores, kaasa mõtlemast! Ma natuke kirjeldasin seda olukorda lähemalt, me ei ela otseselt koos. Aga midagi tuleb muuta ja peab muutuma jah.

Kui tuleb mõni idee, olen tänulik kui teada annate.
Ja NB! Ma ise ei ole oma vanematega kunagi selliselt haukunud - see ei saa minu eeskuju olla. Ja ma ei ole üldse inimestega haukunud. Aga mees kahjuks jah - tema on haukuja küll... mees majast välja lüüa et mingi piir saaks kehtestatud?
Ma ei tea, kuidas ma nii rumal olen olnud.:(

kui vana kopajuht on?

ma siin mõtlesin veel, et kas sul kahju ei ole maja maha müüa? Minul oleks. Aga kui mitte, siis elasin üksvahe üksi ja mõtlesin, et ei iial enam kellegagi koos, kuniks ex kaotas töö ja kolis kulude kokkuhoiu mõttes ajutiselt minu juurde, Nutan taga oma ajutist vabadust.

Ja lapsed tuleb tõesti paika panna, sest ka piiblis on öeldud: "austa oma isa ja ema et SU KÄSI HÄSTI KÄIKS JA ET SA KAUA ELAKS." Ja teisalt, budistlikust kirjandusest tean, et kes reedab oma ema, see rikub oma karma.

Ma lihtsalt ise ei julgeks, söandaks, kohe välismaale kolida - aga kui sina julged ja tahad siis anna minna.
Ära lase ennast alandada, pane nad paika oma vaiksel moel. Las mõtlevad järele.

maja - mulle väga meeldis see sinu: paraku maailm ideaalne pole, aga kuskil pole ka ära keelatud normaalse ego raames lihtsalt ennast hästi tunda, ilma, et keegi /ka lähedased/ pidevat stressi tekitaks.:)
Nii on, maailm ei ole ideaalne. Ja seepärast ma olengi ikka tasa ja targu aastaid kannatlik olnud. Aga nüüd on mu normaalsel egol villand perekonna rahulolematusest, mul on ninatarkadest kähvajatest ja pilkajatest villand. See asi ei parane, pigem on süvenemise tendents.:( Parem piir hilja panna kui mitte kunagi.

karjääri juhataja - et mis mõttes kui vana? Et kas jaksan laamendada või olen ebaadekvaatne? Jaksanjaksan, 50+ ja vast viimane aeg. Möönan, et 70+ oleks vist keerulisem...:)

Tänud, Dolores!:)
Ikka on veidi kahju, sest vana maja juures on algusest lõpuni mul oma kätega rajatud pisuke aed, viljapuud ja marjapõõsad juba kannavad. Välismaa on lihtsalt üks mõte teiste mõtete seas, selle välismaa-isu saaks vast täis ka paarikuuse reisiga. :)

Sa said naelapea pihta - mu põhimure ongi seotud sellega, et nii lihtsalt ei tohi, nad tõmbavad suure häda oma pea peale sedasi.:( Ma lihtsalt pean nad paika panema. Ja kuna noorem võsuke on nüüd alustanud tagasiimbumist, siis ega ega neid võimalusi palju ei olegi.

ma küsin ikka selle mõttega, et ehk saan aidata su pingeid maandada.

V.a. Eha, kauaks teil teemasid on ja kas saite oma nn mehest lahutataud...eelmise teemaga, et nüüd tahate lastest eemalduda...Ei soovita müüa, teie psüühikat arvestades läheb teil seda kõike vaja tulevase vanadekodu arvete maksmiseks.

raamatu «Kuidas meie lastest kasvavad väikesed tü rannid?» autor meditsiinidoktor Michael Winterhoff, p sühhiaate r ja p sühhoterapeu t.

Kui lapsed suured ja võimalust on, ela üksinda. Saad teha, mis tahad ja käia kus tahad. Muidugi koos on ka hea elada, kui klapp on. Seda pika kooselu järel enamikul pole. Olen oma sõbrannade peal näinud, kes üksi elavad, naudivad elu.

linlane - ei ole Eha, mis siis viga oleks kui ainult Ehal probleemid oleksid. Ja sulle võib uskumatu tunduda, aga ma ei oles isegi seda teemat siin näinud, millele sa viitad. Sest ma nii palju aega siin ka ei viida. Aga iseenesest on siinne hea võimalus veidi anonüümselt kurta elunäinute keskkonnas.

Dolores - tänu raamatuviite eest, kindlasti loen. :) Juba esmaspäeval teen raamatukogusse asja.

karjääri juhataja - annad mu perekonnale peksa? Õpetad, kuidas suurtel lastel käsi väänata?

sa vist nii vana, et seksimise unustanud.

ohjah...mul lapsed sama vanad; eks muresid on ka vahel...aga kui keegi viskaks oma muste pesu koti, siis seda ma ei puuduks- ostku endale pesumasin, paku end appi ostma; teiseks- lõpeta täiskasvanud inimeste teenimine- mine teatrisse, kinno või spasse, võta mingi paaripäevane pakett-- mõnna! just üksi mine ja sa tunned kuidas need on tõelised puhkehetked; kui süüa tahavad, toogu ise poest toitu- saada nimekiri ja kui ei too, siis süüa pole. Ära lase endal seljas ratsutada -tean-tean, kerge öelda, raske teha- aga mõtle, et sa ei ole sellist kohtlemist ära teeninud

Ei saa aru,mis mured võivad olla kui lapsed on täisealised ja hästi kasvatatud vastutusvõimelised targad inimesed. Minul täiesti probleemivaba ja muretu , suur inimene teeb ise otsuseid ja korraldab oma elu nagu tahab ja kõik on hästi, lihtsalt normaalselt hästi. Endal ka läbisaamine lapse perega suurepärane. Me suhtleme , arutame asju, käime läbi, teeme plaane ja ma ei saa aru, kuidas saab nii elada, et laps on nagu vaenlane. Ei ole halbu lapsi, on ebaviisakas ja halb suhtlemisoskus. Ja seda vanemate poolt. Ole ise inimene , on laps sinu suhtes inimene.

Seni kuni lõuad liiguvad ja kuidagi saate ise hakkama võite ju lapsi " paika panna" aga tuleb aeg sellistel inimestel, mil ootate vanadekodus ukse juures oma last aga ta ei tule. Ja miks ei tule, siinkkohal on praegu mõtlemiskoht...Parem paluge enda vead andeks, pärst on aega nutta küll.

Täpsustuseks veel seda, et mind jättes mees juba ammu maha, sest ma pidavat tahtma kõiki õpetada elama.

kopajuhile (kopp ees), niikaua kui suudad situatsioonile huumoriga vaadata on olukord kontrolli all.
Kui noorem poiss tahab koju v kuuri tagasi imbuda, pole ka kõige hullem. Vot mehega on kõige keerulisem aga sul on trumbid käes. No löö käed puusa ja teada, et nüüdsest kehtib majas uus riigikord, vaata mis ütleb? Ja anna siis foorumisse tagasisidet.

Igav teil, mida kõike välja ei mõtle :D

parem kupata mees siia lugema, las saab teada lõpuks, milline ta kodus kõrvalt vaadates paistab. nagunii arvab, et on kõige nunnum abikaasa üldse ja see, et naisuke vahel ringi käib nagu nõukaaegne teler, st pilt on, häält mitte, see tuleneb ainult sellest, et naisuke aja jooksul fuuriaks muutunud.

Kui lapsed täiskasvanud ja omaette, siis on neil oma elu, omad haigused ja lastehaigused :)
Lase lahti neist muredest, need võõrad mured. Omad vitsad peksavad ja õpetavad. Sina ei saa vigu teiste eest ära teha. Vead on õppeprotsessi osa (loe elu loomulik kulg).
Kui sa ei taha noorema pesu pesta, siis nii ütlegi. Usu, see on lihtsam lahendus kui äraminemiseks maja maha müüa.
Mis seis sul oma mehega on, see on juba sinu teema. Selle pead enda jaoks ise selgeks mõtlema, et edasi koos või üksi.
Kui nüüd Skiso pealt spikerdada, siis siibrid oled endale ise kokku mõelnud :)
Mõtle järele mis su elus on hästi, mis sellest sulle meeldib, millest tegelikult ka oled nõus loobuma.
Kui sa ikka igapäevaselt muretse, kuidas neil tervisega lood ja mis seljas, siis ma ei usu, et kusagil Eesti või Hispaania otsas üksinda uuesti alustades päris õnnelik oleksid.

Perest puhkuse saamiseks ei pea ju ometi koheselt kinnisvara kallale tormama. No las nad elavad seal mõnda aega ilma perenaise hoolitsuseta, tuleb ehk mõistus koju, et ema/abikaasat on vaja austada. Lehed on korterite üürikuulutusi täis - paarist kuust peaks õpetuseks piisama. Kui sellest tõesti kasu pole, siis alles mõtleks mina kinnisvara müügi peale. Müügi puhul tuleb arvestada veel elanike väljatõstmise vajadusega (s.h. ka politsei abil), mis peresuhteid kohe kindlasti ei paranda, või kukub müügist saadav hind nii mõttetuks, et mõistlikum oleks siiski mitte müüa.

Midagi sarnast on üle elatud.
Mina valisin muigava vaikimise tee ja ei tantsinud teatud hetkest noorema põlvkonna muusika järele. Esimene aasta oli raske vaikides peal vaadata apse, mida noored tegid, nüüd olen rahunenud ja õnn on meie õuel.

Sina arvad olema ainuõige ainutark, mina mõtlesin ka, et ma ju soovitan, ei käsuta, kuid noored näevad teistmoodi ja see on noortele kui punane rätik härjale.

Mina mõtlesin, et mis on mulle tähtsam:
kas lõpmatuseni olla konfliktis, kuid südames tunda, et ma ju hea pärast ja mul ju õigus;
hoida kodurahu ja oma närve, olla galeeriori ja matta oma elu maha;
hoida suu lukus, mängida naiivset unustajat (ei käinudki poes), ei õmble nööpi ette, ei korista toolidelt musta pesu vaid olin hoopis kinos.

Valisingi kolmanda variandi, suud on raske kinni hoida! oma peas mõtlesin, et noored on Lapimaal või Alaskal, küll elu õpetab neid läbi oma kogemuste toimima.
Mina oma kodu ei müüks, elu on pikalt elatud, tuleb muuta iseenda suhtumist asjasse ja alla neelata nende tahtmised, sest - unustasin, naeratades vastan, et ah, see on pisiasi (olgu või oluline asi).

Meil on nüüd rahu ja mind ajavad päris tõsiselt naerma noorte lootused minust "kasu" lõigata.

kui mul mees loobus 24/7 ilma puhkuseta kaugel tööl käimisest, sai temast lausa "teine inimene":)
samal ajal lahkus vanem poeg kodunt. noorem, niigi pehmema loomuga, rahunes maha.
mis mulgi siis üle jäi, rahunesin ka. aga raskem on ju veel ees?
laste haiguste, söögi ja saabaste osas tean, mida teemaalgataja tunneb.
maja müümisega mina hakkama ei saaks.

Ei tea,mis see minu mees asjasse puutub nagu mingi poolearuga siin näidelda mu nime all püüab. Haige juhus.